Märtsis esimest juubelit tähistav Rahvaalgatusveeb pole Eesti demokraatiat veel tulevikku viinud. Viie aasta jooksul toimunud kohtumisi algatajate ja seadusandja vahel võiks nimetada eri kultuuride põrkumiseks, kus alles otsitakse ühist keelt.

Kolm aastat tagasi võttis Mailis Kullerkupu rahulik pereelu Raplamaa metsade vahel ootamatu pöörde. Postkasti saabus teade Keskkonnaametist. OÜ Eesti Killustik soovis rajada naise kinnistust kõigest 500 meetri kaugusele lubjakivikarjääri. Kodu, mille Mailis oli kümne aasta jooksul imekaunisse looduslikku kohta rajanud, oli ühtäkki ohus. Linnulaul võis peagi asenduda lõhkamistest tekkiva müraga, joogivesi muutuda kõlbmatuks, koduaed kattuda paksu tolmukihiga ning vaevaga ehitatud maja kaotada kolmandiku oma väärtusest. Kirja sisuga tutvudes teadis Mailis, et võitluseta ta alla ei anna. Juba järgmisel päeval hakkas ta kohalikke karjääri vastu mobiliseerima. Nüüdseks on ta korraldanud mitmeid rahvakoosolekuid, kirjutanud abilistega Keskkonnaametile põhjalikke vastukirju, kutsunud probleemiga tutvuma rahvusringhäälingu ning võidelnud välja karjäärile keskkonnamõjude hindamise. Miski pole aidanud. See ajendas naist viimaks koostama pöördumist seadusandjale. Ta on üks 160-st, kes on keskkonnas rahvaalgatus.ee oma kollektiivse pöördumisega välja tulnud.

Kunstnik Laura Kuusk kuulub samasse klubisse. Enda sõnul on ta portaali sage külastaja ning leiab sealt enamasti ka mõne algatuse, mida allkirjaga toetada. Kui Jüri Ratase valitsus tuli koroonakriisi alguses lagedale otsusega anda Eesti Energiale uue õlitehase ehituseks riigieelarvest 125 miljonit, läks Laura Rahvaalgatuse lehele lootusega leida mõni petitsioon, mis nõuaks otsuse tühistamist. Selleks ajaks oli ta oma loometöös ning ka kunstiõppejõuna juba mõnda aega keskkonnateemadega tegelenud. Lugenud artikleid ja raporteid, vaadanud filme, viinud ennast kurssi numbritega, elanud läbi ahastusperioodi ning nüüd jõudnud enda sõnul tegutsemisfaasi. Tegutsemine tähendas Laura puhul just allkirja andmist. Noore emana ta meelt avaldada ei jõua, siis jääksid jälle raportid lugemata. Seega allkirjastama! Paraku õlitehaseteemalist petitsiooni veel üleval polnud. Laura pidi esimest korda ise koos tuttavatega avaliku pöördumise kokku panema.

Statistika järgi on iga neljas eestlane valmis mingit algatust allkirjaga toetama.

Veel viis aastat tagasi poleks Laura ja Mailis üleriigilise allkirjade kogumise kampaania peale ehk isegi mitte mõelnud. 2016. aasta märtsis avas Eesti Koostöö Kogu Rahvaalgatusveebi, mis oli edasiarendus senistest osalusplatvormidest, nagu Täna Otsustan Mina (TOM) ja osale.ee. Tehnilistest muudatustest isegi olulisem oli riigikogus vastu võetud seadusemuudatus, mis kohustas parlamenti vähemalt 1000 toetusallkirjaga pöördumisi menetlusse võtma ja riigikogu komisjonis arutama. Tegemist oli ühe rahvakogust tulnud ettepanekuga, mis pidi muutma Eesti demokraatiat senisest avatumaks ja kaasavamaks. Lõpuks ometi said murelikud kodanikud otsetee seadusloomes kaasarääkimiseks. Koostöö Kogu nägemuses on Rahvaalgatusveeb Eesti elanike värav seadusloomesse. Kuigi Mailise ja Laura näited annavad põhjust arvata, et see eesmärk on nüüdseks saavutatud, avanesid seadusloome väravad esialgu üsna vaevaliselt.

Parteipoliitika käepikendus

Riigikogu kodulehel on võimalik tutvuda kõigi 1000 allkirja kogunud kollektiivsete pöördumistega. Kronoloogiliselt esitatud loendi alguses on algatuste autoriteks Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Proviisorite Koda, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Lasteaednike Liit… Esimene varasema erakondliku kuuluvuseta inimene selles nimistus on Kaur Kender. Esialgu olid sellest võimalusest suutelised kinni haarama ennekõike tuhandete liikmetega katusorganisatsioonid või piisavalt tuntud avaliku elu tegelased.

Mis kõige kummalisem, allkirju üritasid koguda ka parteid, kes toona parlamenti kuulusid. Näiteks eelmises riigikogu koosseisus tulid Vabaerakond ja Keskerakond mõlemad pea samal ajal välja ettepanekuga loobuda kütuseaktsiisi tõstmisest. Toona juhtis rahanduskomisjon tähelepanu, et parlamendierakondadel on niigi piisavalt võimalusi õigusloome mõjutamiseks. Kollektiivse pöördumise võiks reserveerida nendele huvigruppidele, kellel sellised võimalused puuduvad.

Rahvaalgatusveeb on roheliste jaoks praegu ainus tööriist riigikogu seinte vahele pääsemiseks.

Siia hulka kuuluvad ka parlamendivälised poliitilised jõud. Näiteks erakond Eestimaa Rohelised on Rahvaalgatuse keskkonnas algusest peale pildil püsinud. Erakonna liider Züleyxa Izmailova meenutab, et veel enne portaali ametlikku avamist oli ta lendorava ja metsade kaitseks koostatud petitsiooniga Koostöö Kogu ukse taga. Lõpuks olidki rohelised esimesed, kes oma pöördumise lehele üles panid. Neist said katsejänesed. Izmailova vahendas kasutajate tehnilisi probleeme isiklikult arendajatele. Sünnivaludest saadi aga peagi üle ning nüüdseks on rohelised esitanud kümneid avalikke pöördumisi alates glüfosaadi keelustamisest, eutanaasia seadustamise ning ilutulestiku müügi piiranguteni. Nemad on ka seni allkirjade arvult kõige menukamaks osutunud perekonnaseaduse muutmise petitsiooni loojateks. 

Izmailova ütleb, et Rahvaalgatusveeb on roheliste jaoks praegu ainus tööriist riigikogu seinte vahele pääsemiseks. Kollektiivsed pöördumised annavad erakonnale hea võimaluse oma programmilistele positsioonidele rohkem avalikkuse tähelepanu tõmmata. Lisaks rohelistele on parlamendivälistest jõududest platvormil usinalt tegutsemas Vabaerakonna järglane Eesti Tulevikuerakond. Nende eestvedamisel kogutakse allkirju kõrgemate riigiteenistujate palkade vähendamiseks, aga ka näiteks algatusele, mis nõuab erakondade sundlikvideerimist korruptsioonikuritegude eest. Võib julgelt ennustada, et valimiste lähenedes muutuvad mõlemad parlamendivälised jõud platvormil veelgi aktiivsemaks. 

Kõik on oodatud

Rohelistel ripub praegugi üleval kaks algatust, kuid viimase aastaga on pilt Rahvaalgatusveebis muutunud tunduvalt mitmekesisemaks. Möödunud aastal kasvas hüppeliselt nii allkirjastamiseks esitatud algatuste arv kui ka kogutud digitaalsete allkirjade hulk, viimane näiteks 2019. aastaga võrreldes üle viie korra. Eesti Koostöö Kogu demokraatia valdkonna eksperdi Kadri Org-Lilleväli sõnul keskenduti esimesel viiel aastal platvormi populariseerimisele ning kasutusmugavuse tagamisele. Vaikselt on hakatud lõikama senise töö vilju.

Sellest annab tunnistust Helen Star Cave’i lugu. Helen on elanud 15 aastat Eestist eemal ja toimetab nüüd vaikselt metsatalus. Enda sõnul liigub ta ringi peamiselt ingliskeelses inforuumis. Teadmisi Eesti seadusandja mõjutamiseks nappis. Ometi oli Rahvaalgatusveeb Heleni esimene mõte, kui ta alustas oma kampaaniat 5G-tehnoloogia vastu. Ta polnud sealjuures isegi kursis asjaoluga, et üks 5G-vastane algatus kogus juba vähem kui aasta tagasi platvormil 1000 toetusallkirja. Toonastel algatajatel kulus selleks aasta, Helen sai allkirjad kokku paari päevaga. Platvorm oli tõepoolest vahepeal lendu tõusnud.

Mõned pöördumised on täis viiteid, mõned hüüumärke, mõni on väga arusaadavalt liigendatud, teine meenutab üht suurt tekstimassiivi, on emotsionaalsemaid, on kaalutletumaid, mõnel juhul jääb segaseks, mida üldse soovitakse.

Rahvaalgatusveebi pöördumistes on hiljuti soovitud Jaak Joala kuju eemaldamist, koroonameetmete tühistamist, abordivastastelt katuseraha äravõtmist, Mart Helme tagasiastumist ja parvlaev Estonia vraki ülestõstmist. Petitsioonid puudutavad nii Virtsu, Patküla, Viimsi kui ka Kohtla-Järve kogukondi. Paralleelselt on nõutud nii perekonnaseaduse muutmist kui ka selle muutmata jätmist. Kõik see näitab, et platvorm tuksub ühiskonnaga ühes rütmis ning sinna leiavad järjest tee eri taustaga inimesed. See ühtlasi tähendab, et riigikogu liikmed on pidanud muu hulgas arutama küsimusi, mida laiem avalikkus nimetab vandenõuteoreetilisteks. Näiteks 5G keelustamist. Org-Lilleväli suhtub sellesse demokraatlikult: „See ei tee ju kellelegi halba. Riigikogu komisjon sai 5G vastastega kokku, nad vahetasid omavahel mõtteid, kohal olid Terviseameti esindajad ja teadlased, kes selgitasid oma seisukohti. Toimus täiesti demokraatlik mõttevahetus. Ma ei näe mingit põhjust, miks seda peaks kuidagi keelama või takistama.” Ja tõesti, miks peaks? Lehe haldajad tegelevad platvormile postitatud sisu modereerimisega minimaalselt. Rahvaalgatusveebi hea tava ütleb ainult, et platvormilt eemaldatakse vihakõne ja isiklikud solvangud.

Kuidas sünnib üks algatus?

Igatahes mitte nii, nagu arvavad jätkuvalt mõned Koostöö Kogule kirjutajad, kelle meelest loovad neid sealsed töötajad. Ühest valemit pole. Laura pöördumine ilmus esialgu meedias avaliku kirja kujul. Esimene 5G-vastane petitsioon oli tõlge ühest üleeuroopalisest kollektiivsest pöördumisest. Vahepeal andsid platvormil tooni Eesti Koostöö Kogu korraldatud uue eakuse rahvakogust pärit ettepanekud. Mõned pöördumised on täis viiteid, mõned hüüumärke, mõni on väga arusaadavalt liigendatud, teine meenutab üht suurt tekstimassiivi, on emotsionaalsemaid, on kaalutletumaid, mõnel juhul jääb segaseks, mida üldse soovitakse. Seejuures on väga oluline pilkupüüdev pealkiri: „Lõpetame veelindude tapatalgud”, „Seisame elu eest!”, „Ilutulestik ilma ohvriteta”. Riigikogus mitmetel kollektiivse pöördumise aruteludel osalenud Erki Savisaar väidab koguni, et tema kogemuse põhjal paljud allakirjutanud pealkirjast kaugemale ei loegi.

Algatused võivad sisaldada väga konkreetset nõudmist, näiteks katuseraha jagamise lõpetamist või GMO-kultuuride kasvatamise keelustamist, kuid on ka selliseid, mis soovivad struktuursemat muutust: hoolduskindlustuse süsteemi loomist, kanepituru paremat reguleerimist või kõrghariduse rahastuse korrastamist. Eestimaa Loomakaitse Liidu pöördumises loomakaitseseaduse ja sellega seonduvate õigusaktide muutmiseks oli loetletud kokku 33 nõudmist alates koerte ketis pidamise keelust kuni uimastamata koorikloomade keetmise keelustamiseni. Pöördumise üks autor Heiki Valner põhjendab nõudmiste rohkust sooviga panna ühingu taotlustest märk maha. „Kui ma peaksin neid muutusi ükshaaval nõudma, siis mul jääks eluajast puudu, et kõik need punktid läbi käia,” põrutab Valner. Samas ei suuda ta mõista, miks pöördumist maaelukomisjonis arutati: „Nemad võivad käsitleda loomakaitseseadust ja hobuslaste määrust. Kui me räägime karistusseadustikust, siis need on õiguskomisjoni päevakorras, raierahu kehtestamine keskkonnakomisjoni teema. Üks komisjon ei saa tegeleda kõikide asjadega.” Sellest võib ka järeldada, et kõiki maailma probleeme ei saa lahendada ühe petitsiooniga. Tulemuste saavutamiseks tuleb sihik paika sättida.

Ka tagasilükatud petitsioon saab hea analüüsi tulemusena olla edaspidi viljaka huvikaitse aluseks.

Süsteemne muutus koosneb mitmest väiksest sammust. Kollektiivsete pöördumiste kaudu peaks hakkama neid samme ükshaaval astuma. Heaks näiteks on siinkohal Eesti eri keskkonnaühenduste kaks kliimapoliitikateemalist avalikku pöördumist. 2019. aastal sooviti, et Eesti koostaks strateegia põlevkivienergeetikast väljumiseks. Toona pareerisid ministeeriumite ametnikud seda keskkonnakomisjonis väitega, et Eestil on kehtivad arengukavad, mille koostamisega on palju vaeva nähtud. Pole mingit lootust, et need lahti võetakse. Välja arvatud juhul, kui on suur avalik huvi. Seega koostati peagi uus pöördumine, milles rõhutati vajadust arengukavad kiirendatud korras lahti võtta ja üle vaadata. Suure saali arutelu kliimaneutraalsusest riiklikult tähtsa küsimusena ootab riigikogus jätkuvalt oma järge ning arengukavade ennaktempos nüüdisajastamine võib Euroopa Liidu roheleppe survel toimuda niikuinii. Keskkonnaühendused on aga suutnud teemat petitsioonide kaudu mitu aastat fookuses hoida, kasutades kollektiivset pöördumist edukalt vahendina poliitikakujundamise barjääride kaardistamiseks antud valdkonnas. Ka tagasilükatud petitsioon saab hea analüüsi tulemusena olla edaspidi viljaka huvikaitse aluseks.

Põmmpead ja sitavaresed

Vähemalt 1000 allkirja kogunud algatused saadetakse menetlemiseks edasi riigikogu komisjonidesse. Seal saab ka algataja võimaluse oma ideed tutvustada. Paljude jaoks võib see olla erakordne hetk, millele eelneb mitu unetut ööd, kus oma peas käiakse korduvalt läbi võimalikke vastuseid eri küsimustele. Pulss ei lange ka pärast seda, kui riigikogu raske uks on su järel sulgunud. Lõpuks tuleb aga ilmsiks, et oled närveerinud täiesti valede asjade pärast, sest arutelud komisjonis võivad kulgeda eriskummalisi teid pidi. Algatanute jutust kumab läbi kriitika ainuüksi koosolekute ülesehituse suunal.

„Sa ei loo sellist keskkonda, mille kohta sa tead juba ette, et see on vaenulik,” sõnastab Mailis põhiprobleemi. Kui ta käis oma pöördumist keskkonnakomisjonis tutvustamas, istusid tema vastas Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad, Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhataja ning Keskkonnaameti, MKMi ja keskkonnaministeeriumi spetsialistid. Mailis ütleb, et ükski neist polnud tema algatuse suhtes sõbralik, s.t tema hinnangul oli tegemist kaevandamise pooldajatega. Istungit juhatanud Erki Savisaar, kes on olnud riigikogus mitme komisjoni eesistuja, selgitab ekspertide ja ametkondade kaasamist – mis on rahvaalgatuste menetlemisel tavapärane praktika – vajadusega kuulata eri poolte argumente. Huvigruppe on enamiku teemade puhul rohkem kui üks, seega kaalutletud otsuse tegemiseks peaksid ka teised komisjonis sõna saama. See ongi demokraatia. Samas heidavad mitmed algatajad kutsutud ekspertidele ette erapoolikut suhtumist, näiteks aegunud või moonutatud faktide esitamist. 5G vastased aga leiavad, et komisjoni istungil osalesid ebapädevad eksperdid. Sellised etteheited annavad alust arvata, et paljudel algatajatel puudub ülevaade komisjoni istungite rollist ning struktuurist. Nad visatakse ettevalmistuseta tundmatusse vette.

„Mina tajusin signaali, et meid ei taheta sinna. Miks sa tuled oma teemaga? Ära sega meid!”

Kutsutud ekspertidest rohkemgi saavad kriitikat komisjoni lihtliikmed. Need, kes on selles vees kõige enam ujuma harjunud. Küll on probleemiks asjaolu, et nad istuvad koosoleku ajal ninapidi nutitelefonis, vaikivad tummalt parteisõdurite kombel või siis avavad suu, et esitada asjatundmatuid küsimusi või solvata algatajaid isiklikult. Nendest etteheidetest kostab sügav umbusk poliitiku kui elukutse vastu. Komisjoni aruteludelt on kogunenud piisavalt näiteid ka rahvast põlgavatest rahvasaadikutest. Näiteks kui Laura käis riigikogus oma õlitehasevastast algatust tutvustamas, nimetas palavalt otsedemokraatiat armastav rahandusminister Martin Helme allkirjastanuid põmmpeadeks. Veidi varem oli endine riigikogulane Igor Gräzin ristinud Izmailova maaelukomisjoni istungil siniseks sitavareseks. Selle nimetuse tuletas ta roheliste esinaisel parajasti seljas olnud kleidi värvusest. Vastumeelse algatuse põhjalaskmiseks on isiklikuks minemine rahvasaadikute jaoks käepärane lahendus. 

See võib tuleneda ka asjaolust, et komisjoni liikmed pole võimelised algatuse puhul sisuliselt kaasa rääkima, kuna nad pole vaevunud seda läbi lugema. Just niisugune mulje jäi Jaanus Nurmojale, kes pani oma pöördumises ette, et riik võiks hakata väiksemahulise eksperimendi käigus uurima kodanikupalga kehtestamise võimalusi ja mõjusid. Eksperimendist komisjoni istungil aga ei räägitud, vaid arutati, miks Eestis ei saa kodanikupalka kehtestada. Oma vastukirjas Nurmojale põhjendas komisjoni esimees Tõnis Mölder ettepaneku tagasilükkamist muu hulgas sellega, et kodanikupalga kehtestamiseks puudub rahaline analüüs. Viimast Nurmoja oma petitsiooniga nõudiski. Nurmoja on seetõttu veendunud, et komisjon langetas otsuse ettekujutuse, mitte aga sisu põhjal.

Kõhutunde haldamine

Ühingu Nähtamatud Loomad juht Kristina Mering on käinud riigikogu komisjoni ees korduvalt mitmete loomakaitseteemaliste petitsioonidega. Tema mäletab allkirjade kogumist veel enne Rahvaalgatuse veebilehe käivitamist, kui loomakaitsjad sõitsid bussiga mööda Eestimaad ringi ning ajasid toetusallkirju taga paberi ja pastakaga. Meringu sõnul on loomakaitsjaid pikalt parlamendis pisut kõõrdi vaadatud. „Mina tajusin signaali, et meid ei taheta sinna. Miks sa tuled oma teemaga? Ära sega meid!” meenutab Mering oma esimesi kogemusi. Need tekitasid temas kummastust. Kas me siis ei väärtusta kodanike aktiivsust? Kas me siis ei soovi, et inimesed panustaksid ühiskonna arengusse? Kuigi sõnades seda kõike hinnatakse, siis praktikas pole valitsejad sellega veel lõpuni harjunud, arvab Mering.

Negatiivsetest kogemustest hoolimata pole Mering võtnud seetõttu hoiakut, nagu petitsioonid oleksid demokraatia etendamine, poliitikud Euroopa Liidu käpikud ning faktipõhine arutelu võimatu (need on seisukohad, mida kuulen mitme algataja suust). Jah, komisjoni liikmed võivad olla ebaviisakad, rääkida midagi homoteerullist, kuigi petitsioon keskendub loomade õigustele (teemas püsimine polevat istungitel väga suur väärtus), aga Mering on veendunud, et algataja ei tohi neile reageerida vasturünnaku, omapoolse torke ega isegi mitte silmapööritusega. „Me ise loome eetilisi ja moraalseid standardeid. Ole see inimene, kellega sa ise tahaksid teisel pool lauda asju arutada,” soovitab Mering. Ta väidab, et poliitikud on korduvalt imestust avaldanud – teie organisatsiooniga on võimalik rääkida! 

Faktide asemel tuleks panustada eeltöösse. Kutsuda poliitikuid kohvile, et kaardistada nende kõhutunnet, sest komisjoni istungil tuleb tegeleda väga palju just kõhutundega.

Ära lähtu sellest, et sul on õigus. See on Meringu peamine soovitus kõigile vabaühendustele ja aktiivsetele kodanikele, kes kollektiivsete pöördumiste loomist kaaluvad. Faktide asemel soovitab ta panustada eeltöösse. Kutsuda poliitikuid kohvile, et oma ideed arutada, koguda küsimusi ja kommentaare. See olevat hea viis poliitikute kõhutunde kaardistamiseks. „Hiljem pead tegelema komisjonis väga palju just kõhutundega,” selgitab Mering. 

Vähene mõju seadusloomele

See on komisjonide otsustada, mis saab kollektiivsetest pöördumistest edasi. Seadusest tulenevalt on võimalusi kuus. Komisjoni jaoks on neist kõige lihtsam ettepanek lihtsalt tagasi lükata. Seda saab teha näiteks juhul, kui eelneva kahe aasta jooksul on sisult sarnast ettepanekut riigikogus juba arutatud. Nii juhtus näiteks Heleni 5G-vastase algatusega. Lisaks tagasilükkamisele on võimalik arutada pöördumist riigikogu suures saalis riiklikult tähtsa küsimusena, edastada ettepanek mõnele pädevale institutsioonile või valitsusele seisukoha kujundamiseks või lahendada ettepanek muul viisil. Viimane on ka kõige sagedasem lahenduskäik, millega on lõppenud veidi rohkem kui pool kõigist kollektiivse pöördumise menetlustest. Täpsemalt tähendab see näiteks seda, et komisjon võtab ettepaneku teadmiseks ning üritab tulevikus konkreetsele temaatikale aruteludes rohkem tähelepanu pöörata või siis viitab mõnele juba töös olevale eelnõule, mis peaks pöördumises sõnastatud ettepanekut võimalusel arvestama. Esmapilgul tunduvad need kõik veidi viisakama võimalusena öelda „ei, aitäh”.

Algatajate soov on enamasti ikkagi see, et nende ettepanek tooks endaga kaasa muudatusi senises seadusandluses. Eelnõu algatamisega on lõppenud seni ainult üks kollektiivne pöördumine. Sellegi autoriks oli suure liikmeskonnaga ning märgatavat poliitilist mõjuvõimu omav Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Tegemist on organisatsiooniga, kellel oleks võimalik kutsuda ennast komisjoni laua taha ka kollektiivse pöördumiseta. Määrusega on kehtivat seaduseelnõud täiendatud kolmel korral. Nii muudeti näiteks Eesti Ornitoloogiaühingu palvel jahiseadust nõudega, mis kohustab jahituriste kohustuslikku jahindusalast koolitust läbima. Määruse muutmisega päädis ka päris esimene roheliste rahvaalgatus, mille tulemusena said lendoravad endale juurde 25 uut püsielupaika. Izmailova sõnutsi tähendas otsus lihtsalt seda, et aastaid ministri sahtlis vedelenud dokument sai avalikkuse survel lõpuks ka tema allkirja. Asi seegi.

Seadusloomet paremini tundvad isikud peavad eksitavaks võtta kollektiivsete pöördumiste õnnestumise kriteeriumiks üksnes algatatud eelnõude arv.

Kuiv statistika ei peegelda alati täit tõde. Näiteks otsustas maaelukomisjon karusloomafarmide keelustamise menetlemise komisjonis lõpetada, kuid seda üksnes põhjusel, et riigikogu menetluses juba oli samasisuline eelnõu, mille algatasid parlamendi liikmed. Sisuliselt võib Nähtamatute Loomade pöördumine peagi seaduseks saada. Meringu sõnul oli sellise olukorra tekitamine ühingu taotluslik strateegia, mille nimel tegi tööd 20 inimesest koosnev kampaaniatiim. Nemad helistasid läbi kõik riigikogu liikmed, kaardistasid ära nende suhtumise algatusse ning otsisid riigikogust toetajad, kes oleksid valmis eelnõuga ise välja tulema. Karusloomafarmide keelustamise eelnõu on läbinud nüüdseks riigikogus esimese lugemise. Nii kaugele pole loomakaitseühendused antud teemaga varem jõudnud. Tõsi, selleks kulus 15 aastat ja tuhandeid töötunde. Sellist võimekust ei pruugi olla isegi suurte vabaühenduste käsutuses.

Isegi kui karusloomafarmid keelustatakse, tundub rahvaalgatuste mõju numbritele otsa vaadates üsna väike. Seadusloomet paremini tundvad isikud peavad aga eksitavaks võtta kollektiivsete pöördumiste õnnestumise kriteeriumiks üksnes algatatud eelnõude arv. Kõiki ettepanekuid lihtsalt ei saa ühe nupuvajutusega lahendada. Tihti on ökonoomsem liita Rahvaalgatusveebist pärit ettepanek mõne mahukama seadusandliku muudatusega, mõnikord peab ettepaneku mõjusid põhjalikumalt analüüsima ja mõnikord polegi vaja kehtivat õigust muuta, vaid piisab parlamentaarse kontrolli rakendamisest. Nagu kirjutab Angelika Berg kollektiivsete pöördumiste praktikat analüüsides: „Parlamentaarne kontroll võimaldab pöördumises toodud teemat tähtsustada, suunata läbimõeldud lahenduste väljatöötamisele (mis võivad küll olla erinevad pöördumises pakutust ning mitte rahuldada pöördujaid) ning hoida teemat aktiivsena ka pärast esmast menetlust Riigikogus.” Nii on pöördumistest tulenevalt antud näiteks sotsiaalministeeriumile ülesanne analüüsida esimeste haiguspäevade hüvitamist, töötada eri ministeeriumide koostöös välja lahendused hoolduskoormuse vähendamiseks või lisada II pensionisamba väljamaksete reformimise ettepanek riigikogu Arenguseire Keskuselt tellitud vanemaealiste rahalise heaolu tulevikustsenaariumide koostamisse. See kõik juba kõlab keeruliselt ja on lisaks sellele meeletult aeganõudev protsess. 

Kui kolm aastat pärast komisjoni istungit ilmub Riigi Teatajas määrus, mis on kaudselt saanud tõuke ühest või teisest kollektiivsest pöördumisest, ei pruugi pöördumise algataja sellest arugi saada. Muidugi saab Rahvaalgatusveebi kui seadusloome väravat paremaks disainida, nii et ettepanekute teekond oleks inimestele paremini jälgitav, kuid kui ettepanekule teha ravikanep patsientidele kättesaadavaks tuleb ministeeriumist lõpuks vastuseks eelnõu, mille tulemusena delta-9-tetrahüdrokannabinooli kõik struktuuriisomeerid kuuluvad edaspidi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete III nimekirja, siis pole lahendus ainult paremas e-riigi kasutajaliideses. Neid otsuseid peaks keegi ka allakirjutanute jaoks inimkeelde tõlkima.

Koalitsioonide loomine

Kui mitte uued seadused, siis mis saab olla kriteerium kollektiivsete pöördumiste mõju hindamiseks? Üks võimalus on vaadata, kuidas need on aidanud huvigruppide ja parlamendiväliste organisatsioonide vahel koostööd soodustada. Leidub mitmeid näiteid sellest, kuidas kollektiivsed pöördumised on aidanud liita aktiivseid inimesi mingite suuremate protsesside või liikumiste külge.

Näiteks 5G vastaste kogukond Eestis on leidnud üksteist tänu petitsioonidele. Esimese ja teise 5G-vastase pöördumise algatajatel polnud mingeid varasemaid kokkupuuteid, kuid nüüd saadakse kord nädalas virtuaalselt kokku, käiakse ühiselt Eesti eri paigus kiirgust mõõtmas, loodud on oma meililist ning pandud kokku suunised inimestele, kes soovivad oma kodus kiirgustaset vähendada. Ühiselt koostati ka järjekorras juba kolmas 5G-vastane avalik pöördumine. Helen ise on hakanud looma petitsioone selleks, et kuskil oleks avalikult kättesaadav info muu hulgas vaktsiinide või digivaluuta riskide kohta. PÕXITi petitsioon oli aga otsustav doominokivi, mis viis seni virtuaalreaalsuse maailma arendanud Madis Vasseri Eesti Rohelise Liikumise rüppe, kus temast on saanud kõigest paari aastaga üks Eesti häälekaimaid keskkonnaaktiviste.

Leidub mitmeid näiteid sellest, kuidas kollektiivsed pöördumised on aidanud liita aktiivseid inimesi mingite suuremate protsesside või liikumiste külge.

Lääneranna vallas on mitu kogukonda kasutanud Rahvaalgatusveebi mobiliseerimise vahendina. Kui vallavalitsus tuli välja plaaniga sulgeda vallas lähiaastatel mitu kooli, tuli see teade kohalikele elanikele nagu välk selgest taevast. Otsuse tegemisse ei kaasatud kooliperesid, rääkimata lapsevanematest või kogukonnast laiemalt. Sulgemisohus Virtsu kooli vilistlane Karin Madisson otsustas hakata plaani vastu allkirju koguma. Tema pöördumine oli üks esimesi, mis oli riigikogu asemel suunatud kohalikule omavalitsusele. See võimalus tekkis platvormil möödunud aasta suvel. Valla- või linnavolikogu töölauale jõudmiseks peab säärastele pöördumistele olema oma allkirja andnud vähemalt 1% omavalitsuse elanikest. Virtsus saadi vajalik allkirjade arv kokku ning kui Karin käis allkirju vallavanemale üle andmas, rääkis too juba rahva laialdasest kaasamisest Virtsu arengukava koostamisse. Kuigi kooli sulgemise kohta pole uut otsust veel tehtud, on Karini tegevus inspireerinud ka teisi sulgemisohus koolikogukondi. Nii hakkas naabruses asuv Koonga kool samuti sulgemisotsuse vastu Rahvaalgatuse platvormil allkirju koguma. Kariniga võeti ühendust isegi Võru linnast, kus tema sõnul võideldi mingi järvele rajatava atraktsiooni loomise vastu. 

Tänu Rahvaalgatusveebile on pirrud süttimas üle Eesti. Vaoshoitud ja digipädevate eestlaste jaoks on kollektiivne pöördumine igati sobilik vastupanu vorm. Statistika järgi on iga neljas eestlane valmis mingit algatust allkirjaga toetama. Samas ei maksa arvata, et rahvaalgatused on imerohi, mis kohe Eestis demokraatia kvaliteeti tõstab, nagu viis aastat tagasi ehk naiivselt loodeti. Meil napib poliitikuid, kes oleksid valmis valimistevahelisel ajal nende lauale jõudvate murelike pöördumistega piisavalt ärksalt kaasa mõtlema. Probleem on aga ka pakkumise poolel. Edukas rahvaalgatus eeldab praegu professionaalset huvikaitset, mida suudavad pakkuda vähesed vabaühendused, veel vähem üksikisikud (kes on saanud vähemalt võimaluse oma mure südamelt ära rääkida). Mering tõdeb siiski, et olukord on aastatega paremaks muutunud ning Toompeal leidub ka selliseid saadikuid, kes kasutavad oma võrgustikke, et kodanikuaktivismile tähelepanu tõmmata. Ta räägib neist kui liitlastest. Need liitlased võivad olla kasulikumad kui tuhanded allkirjad. Sest allkirjad on virtuaalsed. Neil pole veel sama efekti kui tuhandetel plakatitega inimestel tänaval.

Mis mõju on kollektiivsetel pöördumistel olnud algatajate ühiskondlikule aktiivsusele? Mailise nimi on saanud tänu petitsioonile tuntuks. Temaga on võetud ühendust teistestki kaevandustega kimpus kogukondadest. „Meid on nüüd rohkem, oleme ühinenud,” ütleb Mailis. Kuigi praegu suheldakse kaevanduste teemal riigikogu liikmetega eraldi, ei välista Mailis tulevikus ka võimalikke avalikke kogunemisi. Laura ütleb mulle, et komisjonis saadud morjendavast kogemusest hoolimata plaanib ta petitsioonide allkirjastamist jätkata: „Tänu petitsioonile kohtusin inimestega, kes mõtlevad samamoodi. See andis jõudu ja julgust juurde.” Laura usub, et halvad asjad toimuvad seepärast, et head inimesed on vait. „See on üks veetilk. Kui algatusi lisandub, siis see põimib ühiskonda rohkem ja ärgitab kodanikke tegutsema,” toob ta kollektiivsete pöördumiste kohta võrdpildi. Laura on lootusrikas, et millalgi peab langema ka see tilk, mis ajab üle tassi ääre.