Müürileht

...Andero Kalju (droonifoto)

Reedel, 13 .oktoobril algab New Yorgi mainekas kinos Anthology Film Archives esimene Eesti fookusega filmide nädal.

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).

Joel Tammiku album „Rajaleidja IIˮ on ambient-tekno vallast väljapõksunud teekond läbi raadiolainetest kubiseva roheluse.

Plaadil „Grand Hotel” on enamiku lugude taga aastaarv 1995. See aitab kogumikku paremini kogeda. Uku oli siis juba Tallinnas, ta oli saanud harjutada ja mängida Rootsis ning Herbie Hancocki garaažis.

Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.

See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid ja kostub nende muusika.

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.

Bänd oskab end pidevalt püünel hoida ning ehitab jõudsalt tugevat identiteeti ja fännibaasi – popp metsloomagraafika, esinemine Positivusel ja EP-triloogia, millelt selle aasta lõpuks täismahus kate eemaldatakse.

Connan Mockasin on Uus-Meremaalt pärit kitarrist-vokalist, kes on kogunud viimasel ajal ehk rohkem tuntust Charlotte Gainsbourgi kontsertbändi ninamehena. Loomulikult muutub kõik pärast teise stuudioalbumi „Caramel” maailmavallutust.