Müürileht

Kes või mis on kakskümmend aastat Weekend Guitar Triot? Olimar Kallase koomiksitegelased, kes on joonistatud pildi asemel helisse. Nad lihtsalt ei püsi paigal, nad peavad seiklema, uitlema, vääratama peaaegu alla heliilma teravatelt äärtelt, et siis ometi mingi ühise nalja läbi taas uutele avarmaastikele, kärestikele ja soosaartele päästetud saada.

Osa multiinstrumentalisti Erki Hõbe sooloprojekti Multiphonic Rodent uuest EPst „Civilisation” on mehe enda sõnul valminud orgaanilistes farmides tsivilisatsiooni eirates. Lääne tsivilisatsioon ongi selle plaadi kontseptsiooni keskpunktiks.

Esimest korda Milot kuulama sattudes tabas mind sarnane vaimustus nagu kunagi The Streetsi debüütalbumi puhul: tundmatu ja uue värskus pluss see salapärane miski, mis värskuse väsides alles jääb ja taas kuulama kutsub.

Dahling on üks neist bändidest, mille kindlalt mu esimeste Tartu-aastate entsüklopeediasse võib kanda. Sõbrad kippusid ikka vana head „Mentholit” jagama ja bändi „Still Beautifuli” esitlusest Lutsu Teatrimajas on meeles, kuidas kogu saal justkui mingist hüpnoosiudust kaetud sai ning paarikesed üksteisele ja üksikud oma õlletopsile lähemale tõmbusid.

I remember very clearly the first time – when and where – I heard Zebra Island. It was a couple of days before Christmas 2011 and I was working late at the office with deadlines about to drop. Feeling tired and train-wreck-y, I decided to look up a nice song to listen to on the internet.

I have a pretty vague recollection of my first visit to an MC-battle in Von Krahl, but what I do remember is the sad and comical confession by Tartu MC s'Poom that one should not smoke a too big of a spliff before a battle. What's left of this nightmare now is but a foggy moment in history, for me as well as for the then rather unknown MC.

Mäletan oma esimest MC-bättli külaskäiku Von Krahlis üsna häguselt, aga üks hetk, mis sellest ajast...

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.

Ma ei tea, kas asi on minus, helitöös või helitöö kuulamise ajastuses, aga olen täheldanud, et neil kordadel, kui olen kuulanud Autharktose albumit nimega „Skyscrapers Wrapped Up In Vines”, hakkavad mõtted mul peas kuidagi tavapärasest rohkem ringi sebima, üksteise vastu põrkuma ning laamendama.

I can't put my finger on what it is exactly – is it me, the sound arrangement, or the timelessness of the latter, but I have noticed that every time I have listened to Skyscrapers Wrapped Up In Vines by Autharktos, the thoughts in my head wander more than usual, reverberate and revolt.

Muusikale pandud rõhk filmides tundub mulle viimasel ajal üha tugevamana. Mõneti on see ka loogiline...