Müürileht

Oktoobris 2016 postitan Facebooki Teresa Winteri pala „How Strange Are Bodies?”. Lugu on selleks hetkeks aasta vanalt kassetilt ja muusikat jagan klikinäljas. Mõned päevad varem tehtud Pinteresti postitusega olen loovalikuga meeldinud vaid ühele. Facebookis kordub sama. Imestan, kuid ei sekku.

Helimaastikuvõlur Taavi Tulev on avaldanud (koostöö)albumi „AB”, kus 2 x 37 minutit töötleb kõrvu Tulevi süntesaatorite ja Raidna flöödihelide koostöös loodud džässilik atmosfäär.

Ansambel Pia Fraus viljeleb maagilist realismi, vürtsitab halli ja igavat võõrapäraste nootidega, värvib mustvalge kirjuks ja väänab sirge kõveraks.

Get Your Guni „Doubt Is My Rope Back To You” toimib rituaalina, mida kuulates tekib tunne, nagu keegi manaks enda seest igavest kurbust välja.

„En Route” on Misha Panfilov Sound Combo esimene täispikk album, ent instrumentaalse muusikaga singleid ja EPsid on ta üllitanud mitmeid juba alates 2015. aastast.

Plaat sõidab masinasse, esimene heli ja juba tean, mis siit tulema hakkab – see on eesti hiphop ja aasta on 1997. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kontrollin kalendrit ja hingan kergendunult – siiski on aasta 2017 ja minuga on kõik korras.

Reede ja 13 saab tähendada ainult üht – enneolematut pidu, kus mõõtu võtavad kolm Tartu kohalikku legendi. Tartu ja ainult Tartu saab olla elukohaks neile titaanidele.

„Cigarettes After Sex”, samanimelise Texase ambient-popbändi debüüt, mõjub, nagu piiluksid kellegi magamistuppa, avastaksid sealt paari omavahel põimununa ja jääksid neid hüpnotiseeritult jälgima – sa tead, et ei peaks seal olema, aga ei suuda lahkuda.

„Arrows 1”, külm, naha alla voolav noise, kus Rahbek ekstaatiliselt sõnu pritsides müraga üheks tundub lahustuvat, on eepiline sissemarss. Tulevane klassika, mille eest lapsevanemad on poegi-tütreid praegu hoiatavad, kuid mille ettekanne 100 aasta pärast Estonia futukontserdisaalis välja müüakse.

DJ Stingray kokku arranžeeritud miksteip/playlist Tresori sarjast „Kern Vol. 4” nõretab naivistlikust tulevikuelektrost.

Milleks meile muusikat vorpiv AI, kui on olemas Jlin, kes tõestab oma loominguga, et tulevik on praegu. Jerrilynn Pattonile aka Jlinile on poogitud ikka külge footwork’i silti, kuigi pelgalt selle žanri piiridesse ta muidugi ära ei mahu.

Rüüt kehastab Eestis taas esiplaanile kerkinud vaimustust pärimusmuusika vastu ning esindab autentset ja ehedat folki, mida on vürtsitatud laenudega erinevate žanrite helikeelest. „Kadakad” on rida kuuldepilte, muusikasse salvestatud ideid, impressioone, mis lummavad ja võluvad, olles samas ligipääsetavad ja mõistetavad.