Müürileht

Erinevalt märtsis linastunud filmist „Yves Saint Laurent” on linateose „Saint Laurent” fookus 1970ndail ja hilisemail aastail. Yves elab juba lahus oma pikaajalisest elukaasasest Pierre Bergést, on kogunud karjäärialaselt enamiku suursaavutustest ja justkui triivib edasi vahel kiiremas, vahel veidi aeglasemas tuules.

Tänavuse PÖFFi Moekino avafilmina linastunud „Stiiliküpsus” tutvustab vaatajale seitset kõrges eas New Yorgi daami, kelle jaoks riided ei ole pelgalt stiili, vaid ka elustiili näitajad. Oma elurõõmus ja positiivsuses võtavad nad igast päevast viimast ning leiavad aega nii inspiratsiooni ammutamiseks kui ka selle jagamiseks.

Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival on arvatavasti üks kummalisemaid festivale Eestis. Avatseremoonial saadetakse pingiridade vahele ringlema kausikesed kodumaiste punaste sõstardega, filmipealik Mark Soosaar ütleb paar tervitavat sõna ja koos pisikeste tehniliste viperustega võibki esimene film alata.

Mets näib püsiv, igavene. Teame, et kusagil eemal, linnaruumist väljaspool, kõiguvad puud üheskoos – omas rütmis ja hiilguses. Enne, kui järele on jäänud vaid üksikud isendid riitade ja langetatud tüvede vahel, ei pruugitagi mõista, kui kerge on seda kõike hävitada. Filmis „Oli kord üks mets” viib prantsuse lavastaja Luc Jacquet vaataja vihmametsa sooviga talle seda meelde tuletada.

„Yves Saint Laurent” on portree maailma ühest tunnustatumast disainerist, tema traagilisest elust ning kujunemisloost. Samas on see ka väga mitmes mõttes romantiline film. Ühelt poolt räägitakse kahe inimese vahelisest suhtest, mida varjutavad liigne kirglikkus, inimlikud nõrkused ja tunded teiste inimeste vastu. Teisalt on see aga ka lugu armastusest moe ja disaini vastu.

„Bergdorfi moeresidentsi” näol on tegu kõrgmoodi ülistava ja luksusest pakatava linateosega, mis kujunes ka PÖFFi moekinokülastajate üheks lemmikuks. Kuigi filmis näidatu ei ole päris palagan või näitemäng, on siiski tegu pigem kavalalt tehtud reklaamklipi kui dokumentaalfilmiga.

Lisaks sellele, et vaatajani tuuakse lugu moemajade telgitagustest, keskendutakse ka Vivienne’ile kui isiksusele. Kui inimesele, kes vaatamata oma positsioonile ei propageeri ületarbimist, vaid üritab muuta maailma paremaks.