Müürileht

Nädal aega eemal sotsiaalmeediast, kvaliteetajakirjandusest, Sirbist ja Müürilehest. Saatsime neli noort inimest seitsmeks päevaks infodieedile ja lasime Saagimil, munitsipaalmeedial ja näosaatel neid mõjutada. Otsisime vastust küsimusele, kuivõrd vormib ümbritsev infoväli meie reaalsust.

Tüünelt rahulik oli eile lõppenud Draama Festival Tartus. Oli täpselt oma kuraatori Tõnu Õnnepalu nägu – heasoovlik, sõnapõhine ja filosoofiline. Isegi peod klubis olid kuidagi vaoshoitumad ja mitte nii rajud kui ma eelmistelt draamadelt mäletan. Järgmist festivali veab Peeter Raudsepp. Siis möllame vist jälle koiduni.

Seekordne Draama kuraator Tõnu Õnnepalu on vaieldamatult isepäine loomenatuur. Kõige positiivsemas mõttes. Ning paludes inimesel, kes oma olemuselt on ise autor, koguda kokku parimad palad Eesti teatrist, loob ta loomulikult sinna kõrvale ka midagi päris oma, talle hingelähedast. Nii sündis Tartusse teater, mis elab vaid nädala ja sureb koos Draama festivali lõpuga – luuleteater Teatro Poetico.

Varasemalt üksnes Müürilehe paberversioonis leidunud luulet ilmub nüüd ka meie veebilehel. Seekordsed read on kirja pannud noor luuletaja Rauno Kivi.

Lugesin satiiriväljaandest The Onion CNN.com'i tegevtoimetaja seletuskirja „Let Me Explain Why Miley Cyrus’ VMA Performance Was Our Top Story This Morning”. Tõttöelda ma ei tea, kes on Miley Cyrus, aga ma aiman, et see lugu on võrdsustatav mis tahes skandaalse staarikese täiesti ebaoluliste tegemistega Eesti klikiiharas online-meedias, ja olgugi et seletuskirja näol on tegemist naljaga, pole ma midagi nii tõepärast kaasaegse meedia toimimismehhanismide kohta ammu lugenud.