Müürileht

Pime aeg toidab tumedust hinges. Vahepeal toob sisekaemusesse vajalikku valget lumi. Vahepeal Janek Murdi album „VIIV”.

Head, ent mitte kuidagi ainsad näited muusikažanritest, mis kipuvad toituma tumedast nektarist ja olmest, on post-punk ja new wave. Nende alla liigitab oma albumi ka Merry Go Raum.

Džässmuusik Karmen Rõivassepa kvarteti album „Breathe” on üks ühele isiklik muusikaline vestlus, mille märksõnadeks on ausus ja haavatavus ning mida kannab julgus hingevalu, melanhooliat ja tujukust avada, mitte vältida.

jonas.f.k on võtnud oma suunaks täisverelise popmuusika, mis ei lase end defineerida trendidel, vaid loob hoopis ise ükskõikselt uut moodi.

90ndad olid Eestis bänditegevuse poolest ekstreemselt viljakas periood ning kõik kultuuri- ja rahvamajade prooviruumid olid täis noori, kes püüdsid pürgida lähemale enda valitud välismaistele eeskujudele.

Saksa glitch’i mäetipp, maailma üks olulisim eksperimentaalelektroonika leibel Mille Plateaux pakub vigade ilu ja olematuid hetki Kiwalt.

Pidev kõikumine agoonia ja ekstaasi vahel võib olla vaimselt päris kurnav. Kergesti võib tekkida õhust tühjaks visisenud õhupalli tunne. Andres Lõol ei tundu aga sellega probleeme olevat.

Kuhu minna, mida teha? Maa alla või kosmosesse? Võib-olla kuhugi vahepeale – seenemetsa.

Pent Järve Trio „3+2” on eri stiilide konstellatsioon, mille rõhuasetus on täidlasel helipildil, mis vääramatu jõuna ligi pooleks tunniks endasse haarab.

„Puus puusa kõrvale ja / suult suule hingake ja” nautigem, sest mustadesse ülikondadesse rüütatud Hiiu kandle duo uus heliüllitis täidab kõrged ootused pea veatult ja asetab lati senisest kõrgemalegi.

Henry Peedi projekt POLLU77E on kõlareid kärssama ajav materjal. Piisavalt valjult kuulates võiks nende saundidega remondi käigus seinalt vana krohvi lahti raputada.

The Boondocksi „Soup Can Pop Band” on sarkastiline elamise manuaal, mis vajaduse korral virutab, hurjutab ja puhastab.