Müürilehe toimetus palus kümnel kultuuriinimesel avada oma suhet autode ja autokultuuriga. Kas õhus on armastust, vihkamist või hoopis mõlemat? Äkki meenub mõni kogetud lugu, mis seda peegeldab? Kas auto on kodu pikendus või pelgalt transpordivahend ja kas raudruuna omamine 21. sajandil tekitab süütunnet või on tegemist pigem paratamatusega? 

Ivar Murd, režissöör ja Kino Sõpruse juht

Autoga on umbes nagu nahkpükstega. Mul ei ole nahkpükse, aga kujutan ette, et ega neid naljalt iga päev jalga ei tõmbaks. Liiga palava ilmaga haudud, külmaga lõdised. Ja millega sa neid sobitad? Järsku sina ei kanna nahkpükse, vaid nahkpüksid kannavad sind? Kindlasti peab neid mingit moodi ka hooldama, kuid nahkpüksivaba elustiili harrastava inimesena ei oska ma seda kommenteerida. Ei viska ju lihtsalt pesumasinasse?

Ent näe, on inimesi, kes ei saa ilma nendeta hakkama. Ma tean – näen neid aeg-ajalt linna peal. Seisavad, nahkpüksid jalas. Ja on endaga rahul. Kindlasti on ka nahkpüksiklubisid (Leder über alles!). Mu jutu iva on selles, et nii nagu meie igapäevane hakkamasaamine ei sõltu nahkpükste omamisest, ei tohiks see sõltuda ka auto olemasolust. Meie avalik ruum võiks ikka olla korraldatud nii, et meil ei lähe lihtsalt autot vaja. Kogu moos. Tallinna kesklinn autovabaks. Kes soovib, see tõmmaku omale vastavalt isule nahkpüksid jalga, ja las ta olla. Ärgu lihtsalt hakaku neid teistele jalga tõmbama. Maailm on ju niimoodi kirjum. Eks?

Meie avalik ruum võiks ikka olla korraldatud nii, et meil ei lähe lihtsalt autot vaja. Kogu moos.

Isiklikult pean suure häbiga tunnistama, et autod on minu arvates kõige ägedamad asjad maailmas. Mitte küll su ema linnamaastur ega su sõbra diiselmootoriga BMW. Alpinest Zagatoni, Brembost Pirellini, Group B ja Martini livery – kui need sulle midagi ei ütle, siis kardan, et sa lihtsalt ei mõista, mida ma silmas pean. Ja sellest pole midagi. Auto olgu ebapraktiline, tujukas, kirev ja lõbus. Mööblit ja sõpru sõiduta mikrobussiga. Keegi ei viitsi tund-kaks su kitsal kolmandal real kükitada või pealt vaadata, kuidas sa Ikea parklas närviliselt mingit jura proovid tagaluugist sisse suruda. See ei ole teema. Telli kuller. Iga kuu pool tonni liisingut taguda on odavam kui kojuveo eest 20 eurot maksta? Kuidas see loogiline on? Auto olgu nädalavahetusteks ja isiklikuks lõbuks. Miks sul on vaja mitut rida istmeid ja kahte tonni metalli? Selleks üheks korraks aastas, kui onu ja vanaema kaubanduskeskusesse sõidutad? Metsavargil käid maasturiga?

Mina kõnnin linnas jala. Saan sammud täis ja sõpradele tere öelda. Ega pea raiskama oma elu Retro FMi saatel mingi tüübi taga ummikus seistes, kes Peetrist iga päev oma järglasi Tornimäele eliitlasteaeda viib.

Triin Ruumet, režissöör

Olen alati autosid väga armastanud. Ühest küljest on see transpordivahend, aga teisalt miski, mis tekitab minus vabaduse tunnet ja on seega seotud tugevate emotsioonidega. Ma ei pea ennast eriti heaks autojuhiks, aga mulle meeldib väga sõita. Mul on juba päris kaua juhiluba olnud, kuid vaevlen siiamaani näiteks külgboksi parkimisega. 

Auto omamine ei tekita minus süütunnet. Mulle meeldiks, kui mul oleks mitu autot – hobiauto ja teine, mis on praktilisem. Enne mul oli hobiauto, kabrio bemm, mida kasutasin läbi aasta ja millega olin pidevalt lumehunnikus kinni. Tuli paraku välja vahetada. Selgus, et nii suur hobi ikka ei olnud.

Mu filmides on autol alati tähtis roll ja kirjutan selle juba automaatselt sisse.

Ka mu filmides on autol alati tähtis roll ja kirjutan selle juba automaatselt sisse. Ju see on minu jaoks midagi kõvasti rohkemat kui lihtsalt transpordivahend. Eks see kirg pärineb kusagilt lapsepõlvest ja perekonna spetsiifikast. 

Kõige rohkem meeldib mulle sõita üksinda. Linnast välja, omaette, kusagile kaugele, kuulates samal ajal muusikat. See on üks mu lemmiktegevus, siis kaovad korraks nõmedad mõtted ja tunnen nende paari tunni vältel omamoodi vabadust. Vahel meeldib mulle ka hilja õhtul omaette linnas sõita, kui liiklust pole ja saab lihtsalt kusagile kruiisida, parkida, aknast välja vaadata ja tagasi sõita. Võiks öelda, et jah, autol on mu elus üsna romantiline koht.

Anders Melts, muusik ja muusikakaupmees

Mul on seda natuke kurb öelda, aga autol on mu elus suhteliselt oluline roll. Elame väljaspool Tallinna. Sõite Eesti sees ja Eestist välja koos hunniku kolaga on alatasa ning ka päevatöö üks osa on kauba vedamine, mis ei tuleks ilma autota kõne alla. Kui elasime veel Tallinnas ega vajanud tööautot, tegimegi sõite peamiselt vaid pikemateks otsadeks. Igapäevaselt kasutasin ühistransporti. Ootan aega, kui saab hakata lõpuks teleporteeruma, aga seni pean oluliseks, et auto võtaks vähe kütust, mahutaks palju asju ega laguneks laiali.

Armastada ma sellist tarbeeset kuidagi ei oska. Armastada saab elukaaslast või muusikat ning vihata ei jaksa üldse midagi – täielik ajaraiskamine ja endale halva tunde tekitamine. Ainsad autod, mis mulle tänaval meeldivalt silma jäävad, on matti musta värvi, aga need ei eristu auto enda, vaid värvilahenduse pärast.

Armastada ma sellist tarbeeset kuidagi ei oska. Armastada saab elukaaslast või muusikat.

Auto omamine on omamoodi paratamatus. Tekitab pisut süütunnet, aga mitte sedavõrd kui lihasöömise peale tagasimõtlemine. Ma arvan, et praegusel kujul eksisteerivad autod oma viimaseid aegu ja kui nad pole enam sellised ega kasuta harjumuspärast kütust, muutub maailm üldse absoluutselt teistsuguseks. Usun, et isegi enamik sõdu jääb pidamata.

Sigrid Savi, etenduskunstnik

Minu puhul arvasid kõik sõbrad ja ka pere, et autoga ei hakka ma ilmselt kunagi sõitma. Liiga „udu kunstiinimene” või siis liiga häälekas autovastane? Täielikult autovastasest inimesest ossistumiseni kulus pärast auto soetamist vaid mõni kuu. Nüüd veibin rooli taga, jalad laiali, kuulan Klassikaraadiot ja söön maa-aluses parklas poolvärsket sushi’t.

Kuna sel aastal esietenduvad mul tantsulavastused Sõltumatu Tantsu Laval ja Kanuti Gildi SAALis ning samal ajal on käsil ka muid väikseid projekte, on mu autost saanud ka rekvisiitide, kostüümide ja matkatarvete hoidla ning garderoob. Ostsin kohe alguses ka käsitolmuimeja, millega käin auto peaaegu iga sõidu järel üle, ja tagaistmele kaks patja. Samuti Lidlist istmekatte koerte jaoks. Mul ei ole koera.

Nüüd veibin rooli taga, jalad laiali, kuulan Klassikaraadiot ja söön maa-aluses parklas poolvärsket sushi’t.

Süütunne auto omamise ja sellega sõitmise pärast on üüratu. Kui paak on täis ja läbin metsa vahel mõnda pikka teeotsa, tunnen selle naudingu pärast süüd ja kalkuleerin kuklas lunastusviise. Ostan äkki vähem uusi asju, vähem plasti, korjan metsa vahelt prügi, aitan kedagi teist, kui neil on autot vaja, ja ehk saab üldse kuidagi muudmoodi nunnu inimene olla?

Praegu oskan vaid rehvi ja esitule pirni vahetada, aga tahaks osata ise rohkem putitada. Kui juba, siis juba. Kompaktsed maasturid tekitasid minus juba enne juhiloa saamist andestamatut elevust. Praegu laiutan teedel oma Peugeot’ punniga, aga Lada Niva on mu absoluutne unistus, mille täitumise järel jõuan sinna väga piinlikku õndsasse kohta.

Kui auto sai ostetud ning koristasin ja sättisin seda esimest korda, siis mõõtsin, kuidas ma sinna erinevat pidi magama mahuksin. Isa vaatas pealt ja ütles: „Noh, jummala mugav ju.” Ta ise on metsas töötamise ja spontaansete autosõitude aegadest professionaalne autos magaja. See vabaduse tunne autos olles ja üksinda olemise melanhoolsus on kuidagi nii sügaval rakutasandil mulle edasi kandunud, et see on täiesti põhjendamatult miski, mida ma romantiseerin ja pean nüüd enda osaks. Mhmh, auto – see on elustiil.

Veronika Vallimäe-Tiidus, koreograaf ja vintage-riiete poe Kopli Couture juhataja

Alustama peaks sellest, et minul pole autojuhiluba, aga iroonilisel kombel on mu abikaasa Harri Tiidus vanade autode taastaja. Seetõttu oleks ju ideaalne autot omada, sest keegi oskab seda parandada ja hooldada. Olen mitu korda proovinud juhiluba teha, aga kaotanud huvi – alati on midagi põnevamat vahele tulnud. Eks mind on aidanud muidugi ka see, et taksoga sõitmine on olnud pikalt nii odav, et auto omamine ei tundu mõistlik. 

Ma mõistan probleemi, et Tallinnas on autokultus ja meil on liiga palju autosid, aga suuresti tuleb see minu arvates linnaplaneerimisest. Kus on meie rohepargid, kus on meie ettevõtlikud väikesed kohvikud, baarid jne? Meie linnaruumi kaunistavad suur asfalt ja valgusfoorid. Siiski näen, et see on vaikselt muutumas. Näiteks Elav Tänav on väga vajalik organisatsioon, mis pöörab tähelepanu sellele, kuidas planeerida tänavaruumi nii, et kõik inimesed saaksid kasu ja osa linnas elamisest. Olen kindel, et asjad on muutumas, aga see võtab veel väga palju aega.

Tallinnas on autokultus ja meil on liiga palju autosid, aga see tuleb suuresti linnaplaneerimisest.

Kuna meie perel on ka matkaauto, naudime seda kui kodu pikendust. Mulle meeletult meeldib matkaautoga reisida. Võimalus olla lastele lähedal ja mängida kodu ükskõik kus olles. Kui sul on autos pliit ja külmkapp, on see suur eelis enda mugavalt tundmiseks. Arvan, et auto kui tänapäeva kultuuri osa on paratamatus, kuigi mulle võiks sobida ka hobusega ringikappamine, kui selleks oleks tingimused loodud. Olen õppinud tänu abikaasale hindama autode stiili ja disaini. Kuna ta restaureerib klassikalisi autosid, lasin tema sünnipäevaks endale tuharale auto tätoveerida. Nii et mingis mõttes mul on auto.

Liisa Saaremäel, lavastaja ja etenduskunstnik

Selleks et mitte lahata oma autokogemust väga teadlikust aspektist, mille puhul mu argumendid kuluksid õhukeseks, keskendun pelgalt isiklikule huvile. Tilluke ruum on mind aastaid paelunud. Lisaks pisikodudele, garaažidele ja kõikvõimalikele sahtlitele huvitavad mind ka autod. Just auto oli esimene ruum, mis oli päriselt minu enda oma. Kõigepealt oli seal uue auto lõhn, siis tulin mina kohvitopsi ja esimese virna asjadega, mis tuli punktist A punkti B vedada, aga millest pool jäi autosse maha.

Tulen kodust, kus auto oli pestud ja korras. Seal oli lõhnakuusk ja kõik kloppisid jalad puhtaks. Istmetele ei jäetud mänguasju ega tekitatud toidupuru! Erinevalt klanitud autost, millega ma üles kasvasin, sarnaneb minu enda oma sahtliga, kuhu pressitakse kõik, millel puudub koht. Praegu leiab sealt muu hulgas näiteks põlveortoosi, matkatooli, mitmeid valgeid lehti eri kellaaegadega ehk DIY-parkimiskellasid, teadmata päritolu võtmed, Teele rahakoti, trikoo, Artishoki biennaali kirjutajate tekstid, Theraflu, „Südameasjade” plakatid, keermevaia, ekspeika kampsuni, prügikoti musta värvi ja värvirulliga, niidirulli ja deodorandi. Inventuur üllatas mind, kuid ei pannud otseselt tegutsema, v.a see, et andsin Teelele teada tema rahakotist.

Tulen kodust, kus auto oli pestud ja korras. Seal oli lõhnakuusk ja kõik kloppisid jalad puhtaks.

Pakun sõpradele lahkelt küüti, aga sageli alustan selgitusega auto seisukorrast – „ma võin su ära visata, aga mu auto on seapesa” – ja asun asju kokku lükkama. Inimesed istuvad esemetortide vahel, teatav osa mu privaatsusest süles. Auto on osa mu portreest nii inimese kui ka kunstnikuna. Ta on pressinud end mu töödesse ja mind sinna ka kohale viinud. Mobiilsus on ka üks põhjus, miks ma olen julgenud kohaspetsiifilisi projekte ette võtta.

Paar aastat tagasi talvel tegin etenduspaika sõites kiilasjää tõttu avarii. Paljud tegid sel päeval, nagu uudistes öeldi. Kaotasin kurvis juhitavuse ja sõitsin suure kivi otsa. Õnnelik õnnetus. Puksiiri oodates koristasin auto ära ja mahtusin vaevu enda kahe suure prügikotitäie asjadega taksosse. Ma ei ole hoarder, lihtsalt mu auto ega töölaud ei saagi olla puhtad.

San Hani, räppar ja kunstnik

Minu suhe autodega on väga kirglik, see on seotud transhumanistlike püüdlustega proteesida ennast ajas ja ruumis, kiiruse ja liikumise suhetes. Mulle pole oluline, et tegemist oleks bemmi või mersuga, ka Škoda Scala saab muuta ühe nupuvajutusega meeliülendavaks sööstuks piirideta maailmas. Kui sõidame autoga, oleme ühildatud meeleseisundis, midagi roboti ja elusolendi vahepealset – mingis mõttes meist saavadki autod – nagu transformer’id.

Suure osa elust sõitsin trolliga linna kooli ja hängima ning kui ma lõpuks juhiloa sain, oli vaja oma privileegi maksimaalselt ära kasutada. Tallinna praegune tasuta ühistransport on räpane ja sellega sõita ebamugav, seega võib öelda küll, et vahepeal on pool elu möödunudki autos, sest olen liikuv inimene ja taevas on meie lagi. Alguses ei tahetud mulle juhiluba andagi, aga kui selle lõpuks sain, polnud enam tagasiteed. 

Autokultuuripisik hakkas levima „Need for Speed Undergroundist” ja sellest, et viieaastaselt sõitsin esimest korda kardiga. Lisaks viis isa mind kogu aeg auto-, paadi- ja kõik-mis-liigub-messidele ning sain proovida kätt ka bagide, militaartehnika jms juhtimisega. Ise ma õlinäpuks hakanud ei ole, aga hindan head disaini, autosõitu ja rallisporti. Mu hollandi tuttaval oli kena 70ndate sportautode kollektsioon ning kui endal peaks kunagi palju vaba raha ja hulgaliselt ülearust armastust olema, siis arendaksin küll midagi sarnast.

Kui ARK annab, siis ARK ka võtab.

Usun, et ratas kui selline on üks inimkonna parim leiutis ja kõik, mille saab selle loogikale üles ehitada, on lihtsalt suurepärane. Kui suvalisest kärust saab ühel hetkel Ferrari, siis see kõik on väga ilus.

Enim meeldib mulle kuulata autos muusikat ja enda valmimisjärgus lugusid. Tekib meditatiivne seisund, kus ma pole mõtetega päris protsessi sees ja teine hoog pakub uut perspektiivi – see on kõige lähedasem teleporteerumisele. Auto omamise süütunne on seotud mürkidega, mida olen õhku paisanud, ja ka sellega, et mul on raske jalg. Sõber luges just sõnad peale, et tuleb olla rahulikum, ja nõnda sai lubatud ka emale. Kui ARK annab, siis ARK ka võtab. Soovitan kõigil olla ettevaatlik – keegi ei tohiks kaaselanikke ohustada. Katsun vahepeal tempo mahavõtmiseks ka palju jala käia. Auto probleem seisnebki minu jaoks selles, et kihutad kõigest mööda, aga kaunid detailid jäävad märkamata.

Arvi Anderson, arhitekt

Kui mõtlen autodele, siis mõtlen sõitmisele. Ma olen pärit Tallinna lähedal asuvast alevist. Väledamad koolikaaslased tegid juhiloa juba gümnaasiumis ära ning sõitsid autoga kooli ja vaidlesid õpetajatega parkimiskohtade üle. See oli üsna koomiline.

Mina sain juhiloa isegi hilja, vahetult enne ülikooli. Minu jaoks tähendas see liikumisvabadust ja sõltumatust kellast, asukohast, rongiaegadest, ilmast jpm. Tahtsin sõita tüdrukule külla, teha väljasõite jne. Mulle tundus sel ajal, et auto toob minu logistilisse virvarri lihtsust.

Esimese auto soetasin ülikooli alguses ja olin vist oma kursusel ainuke, kellel oli auto või juhiluba. Mina tulin linna, ülejäänud olid linnast. 86. aasta Audi 80 B2 oli täitsa aus masin, vedas igalt poolt läbi. Võimaldas liikuda, võimaldas seenel käia. Juhtus palju ja aastad ei olnud sellele armulised.

Minu jaoks on sõitmises, juhtimises ja liiklemises midagi nauditavat – nii jalgratta kui ka autoga.

Minu jaoks on sõitmises, juhtimises ja liiklemises midagi nauditavat – nii jalgratta kui ka autoga. See on teine tahk ruumi, liikumise, kiiruse või linna kogemisel. Võib-olla seetõttu on mulle pakkunud huvi pigem vanad masinad, sest nendega sõitmine on kuidagi vahetu. Sõidukit ennast on tunda ja liikumine on intensiivsem. Saledates masinates on sinu ja välise ruumi vahel napilt mõni sentimeeter seina. Tunned veosüsteemi, kuuled mootori häält, mugavust on vähe, aga piisavalt. Jalgrattaga liigeldes on see vahetu side veelgi tuntavam.

Kuna mul pole vaja iga päev sõita, siis uue auto liisimist ei suudaks ma enda jaoks ära põhjendada. Kuidagi väär tunduks tänavatele veel üks auto juurde tuua. 

Minu 83. aasta VW Transporter on kujunenud päris praktiliseks liikuriks. Kaubik, mis suudab vedada pea tonni ning on ühtlasi lihtne matkabuss, kus tagadiivan käib lahti mõnusaks täismõõdus voodiks. Olen sellega ühe ehituse jagu materjali vedanud, aidanud mõnel sõbral kolida, ise kolinud, ringi reisinud jne.

Kui sõita 40-aastase autoga, siis see vajab jooksvalt hoolt. Lagunemist saab mingi piirini aeglustada, kuid see on parajalt tüütu. Vahel ma mõtlen, et auto võiks olla nagu mu jalgratas, mis ei roosteta kunagi, on ülimalt lihtsa ehitusega ja millel peaaegu polegi katkiminevaid osi. Selles mõttes on autot ennast ikka liiga palju.

Aro Velmet, ajaloolane

Mõne nädala eest aitasin oma sõbral autot osta. 

Abivajamise fakt ise tekitas juba üksjagu küsimusi. Auto, mille ta oli välja valinud (2016. aasta Chevrolet Volt, laetava elektrimootoriga hübriid, vastuvõetavas hinnaklassis ja väikese läbisõiduga) asus Los Angelesest kuuekümne kilomeetri kaugusel Santa Clarita linnaservas, kohas, mida seostasin vaid ühe zombisarjaga. Ainuke võimalus sinna pääsemiseks oli sõita autoga läbi suurest mäekurust.

Tüüpiline Los Angeles. Isegi autot ei saa osta ilma autota. 

Mu sõber oli arusaadavalt närvis. Tegemist oli ta elu suurima ostuga. Sündmusega, mis tõi tema ellu hetkega terve rea probleeme, millega ta polnud pidanud kunagi varem tegelema. Kas valida fikseeritud maksega või kilomeetripõhine liikluskindlustus? Millistesse LA linnaosadesse pole mõtet autoga sõita, sest seal pole kunagi ühtegi vaba parkimiskohta? (Koreatowni ja Hollywoodi, kui kedagi huvitab.) Mida teha autoga nendel kuudel, kui ta teeb Euroopas välitöid? 

Lisaks eksistentsiaalsemad küsimused, näiteks kas parem on istuda tund aega ühistranspordis, kus saad vähemalt lugeda, meilidele vastata, Instagramis skrollida, või liiklusummikus, kus… sa ei peaks neid asju tegema, aga tõenäoliselt teed? Mis juhtub su identiteediga, kui sinust saab osa grupist, mida oled õppinud jalakäija ja jalgratturina vihkama (uskuge mind, LA autojuhid on selle kõik kuhjaga ära teeninud)? Mis siis, kui sa valid VALE AUTO?

Baudrillard’il ja Ballardil oli õigus, kui nad nägid autos peamiselt ihalusobjekti, mitte transpordivahendit.

Vestlesime sellistel teemadel umbes poole sõiduajast. Hetkeni, kui ühe järjekordse serpentiini lõpus San Gabrieli mägedes avanes päikeseloojanguga vaade California orgudele. Mõelge suvalise kelmikomöödia peale, leiate sealt täpselt selle õige kaadri.

Järgmine pooltund meie sõidust möödus päikesesse kihutades ja 80ndate Italo disco’le kaasa ulgudes. Ning taolist naeratust nagu mu sõbral, kui ta oma uue Chevyga autopoe parklast minema sõitis, näeb teinekord ainult pulmas.

Sõit LAsse tagasi oli umbes poolteist korda pikem ja möödus enamjaolt ummikus istudes.

Baudrillard’il ja Ballardil oli õigus, kui nad nägid autos peamiselt ihalusobjekti, mitte transpordivahendit. Enamik transpordivajadusi saab lahendada korralikult planeeritud linnas mõne muu vahendiga – metroo, trammi, jalgratta, elektritõuksiga. Ja ainult autodele ehitatud linn on parim viis, kuidas hävitada kogu seksikus, mis võib autosõiduga parimatel hetkedel kaasas käia. Kindlustusprobleemidega tegelemine muidugi ka.

Selle paari eufooriahetke nimel on inimesed (mina nende hulgas) valmis igasugust jama taluma. Aga võiks ju ka ilma jamata. Sõita ainult serpentiinil. 

Hanna Samoson, kunstnik

Keila lähistel seal lennuki juures oli üks mees autoga mudamülkasse kinni jäänud. Pori muudkui lendas. See nägi välja nagu mudapurskkaev, hullult elevusttekitav vaatepilt! Ma ei mäleta, et oleksin mingi otsuse teinud, aga juba olingi auto tee äärde tõmmanud ja jooksin läbi muda selle purskkaevu suunas. Oleme perega nii palju kordi kuskil mülkas või lumes kinni olnud, selline tunne oli, ja nüüd oli mul lõpuks võimalus seda kuidagi ära kasutada. Jooksin võssa ja otsisin mudaauto alla puupilpaid. Auto lasi järjepanu ketsi ja muda lendas mulle muudkui peale, aga eufooria väljaaitamisest oli nii suur, et miski ei heidutanud. Veidi eemal seisis naisterahvas ühe või kahe lapsega, enam ei mäleta. Mees lasi muudkui ketsi, kuni lõpuks rehv ja puupilpad hakkasid hõõrduma ning auto sai mudast välja. Naine lapse või lastega sisenes autosse ja nad sõitsid minema. Keegi ei öelnud mulle midagi ja avastasin endale üllatuseks, et see ei kottinudki mind. See oli esimene kord, kui taipasin, et olin teinud isetu teo ilma midagi tasuks ootamata.

Võib-olla universum näitabki meile oma mängulisust, kui käitume isetult?

Mõned minutid hiljem arvasin, et näen kauguses kahte lehma läbi kinnise tara kõndimas. Läksin lähemale ja tõdesingi, et taras polnud kuskil auku. Võib-olla universum näitabki meile oma mängulisust, kui käitume isetult? Näe, siin on sulle tasu – vaata, kuidas lehmad kõnnivad läbi tara, nagu seda polekski.