Eesti konservatiivsed poliitikud on aastaid imetlenud Poola ametivendade edu, suutmata ise sarnaseid tulemusi saavutada. Selle taga võib aga olla asjaolu, et Eestis puuduvad säärased keskmist kasvu valed, mida edukalt populismivankri ette rakendada.

On pühapäeva õhtu. Jaanuarijahedale vaatamata on meeleolu Gdański peaväljakul soe ja hubane. Poola suurima heategevusfondi WOŚP iga-aastase kampaania lõputseremoonia on täies hoos. Peetakse kõnesid, mängivad ansamblid ja lavaesise inimmere pinnal peegelduvad telefonide taskulambid. Kõnepulti on asunud linnapea Paweł Adamowicz, kel on au kuulutada välja annetuste rekordsumma, mis on kogutud lastekliinikute paremaks varustamiseks. Põletatakse säraküünlaid, meeleolu on ülev…

Kuid Adamowicz ei jõua oma kõnet lõpetada. Pimedast rahvamerest kargab lavale tumedais rõivais mees, kes pussitab linnapead kolm korda ja haarab mikrofoni. Kohkunud rahvale kajab lühike sõnum: „Hallo! Hallo! Minu nimi on Stefan W. Mind pandi süütuna vangi! Mind pandi süütuna vangi. Kodanike Platvorm piinas mind! Seepärast tapeti Adamowicz.”

Suured valed ja väiksemad valed

Pole raske taibata, millised ühiskondlikud protsessid selle koleda hetkeni viisid. Poola on täna üks Euroopa, kui mitte kogu maailma enim lõhestunud ühiskondi. Alates 2015. aastast on riiki valitsenud Jarosław Kaczyński parempopulistlik Õiguse ja Õigluse erakond (PiS). Nad on õõnestanud kohtute iseseisvust, murdnud piike Euroopa Liiduga, propageerinud vandenõuteooriaid, manipuleerinud ajalookäsitlust õpikutes ja muuseumites, raiunud UNESCO maailmapärandi alla kuuluvat metsa, külvanud vaenu nii LGBT-kogukonna kui rahvusvähemuste vastu, piiranud õigust abordile ja tahtlikult lõhestanud Poola ühiskonda. Riiki juhtiv PiS pole mitte ainult paranoiline ega ksenofoobne, vaid siiralt ja avalikult autoritaarne.

Paweł Adamowiczi tapmine 2019. aasta jaanuaris oli kõigest üks selle protsessi tulemeid. Kuigi lavale tunginud mõrvar oli retsidivist, kes oli minevikus tegelenud pangaröövidega ja vanglast vabanenud vaid kuu varem, oli tema motivatsioon selgelt poliitiline. Arvatavasti sai kõik alguse Poola riigitelevisioonist – põhilisest uudisteallikast vanglasüsteemis ja ühest enim politiseeritud institutsioonist kogu riigis. Alates 2016. aastast on Telewizja Polskat juhtinud Jacek Kurski, varasemalt vähetähtis parlamendiliige, kelle käe all kujunes erapooletust riigimeediast valitsuse suuvooder. Riigitelevisioon tümitab avalikult PiS-i konkurente ja kriitikuid, eeskätt suurimat opositsiooniparteid, Kodanike Platvormi (PO). Säärase avaliku laimamise ohvriks langes teiste seas populaarne linnapea Adamowicz, keda süüdistati atentaadile eelnenud kuudel korruptsioonis ja riigireetmises. Ent ka pärast tema tapmist ei tunnistanud ei Kurski ega Kaczyński, et riigitelevisioon võinuks olla mõrvari radikaliseerumise taga. Vastupidi – tänavu jaanuaris avaldas Telewizja Polska dokumentaalfilmi, milles süüdistatakse Adamowiczit kuritegelikes sidemetes ja lükatakse vastutus hoopis PO poliitikutele. Tümitamiseks valiti uued sihtmärgid, näiteks järgmine Gdański linnapea  Aleksandra Dulkiewicz, keda nüüd saadab avalikkuses ihukaitsja.

Valetamisest, õigemini tervetest valetamiskampaaniatest, on saanud Poola sisepoliitika uus normaalsus. Ajaloolane ja kirjanik Anne Applebaum argumenteerib oma viimases raamatus, et selle uue korra alus on peaasjalikult 2010. aasta Smolenski katastroofiga seonduv vandenõuteooria. Selle toetajad ei usu, et traagilise lennuhuku, milles hukkusid 96 tipp-poliitikut ja kultuuritegelast, tingisid kehvad ilmastikuolud ja ebapädev lennujuhtimine, vaid et lennuõnnetuse taga olid hukkunud poliitikute vaenlased. Keegi pidi olema süüdi. Maksumaksja raha eest loodi kulukas uurimiskomisjon, mis hoiab teemat pildis ka täna, kaksteist aastat hiljem. 

Applebaum tõlgendab Smolenski vandenõuteooriat kui nn „keskmist kasvu” valet, mis erineb olemuslikult 20. sajandi totalitaarsetest ideoloogiatest, nn „suurtest” valedest. Tollased „suured” valed nagu fašism ja kommunism nõudsid oma järgijatelt väga palju, hõlmates pea iga eluvaldkonda. Kuid niisugust süsteemi polnud 20. sajandil võimalik ülal pidada ilma, et tõde ja teisitimõtlemine pragudest sisse lipsaks. Tänased, 21. sajandi „keskmist kasvu” valed nõuavad aga võrdlemisi vähe – alternatiivsete faktidega tuleb suhestuda vaid nii palju, kuivõrd see toetab valitseva režiimi legitiimsust. Vastuolud reaalsusega lahenduvad seejuures loomulikult või lahendatakse nad turu segmenteerimise, kajakambrite loomise ja efektiivse reklaamiga. Poola valija võib uskuda, et Smolenski lennuõnnetus oli kavatsetud rünnak pardal olnute vastu, et PiS võitleb „terroristide“ ja poola rahva peidetud vaenlastega, ning jätkata oma argielu suuremate vastuoludeta.

Nõnda tapeti Adamowicz. Ent kuidas on Poolas toimuv mõjutanud Eestit?

Tänased, 21. sajandi „keskmist kasvu” valed nõuavad aga võrdlemisi vähe – alternatiivsete faktidega tuleb suhestuda vaid nii palju, kuivõrd see toetab valitseva režiimi legitiimsust.

Puna-valged lipud Eesti poliitikas

Eesti meedia peavoolus tegeletakse Poola sisepoliitikaga vähe. Tavapäraselt mainitakse Poolat mõne diplomaatilise visiidi, spordisündmuse, ühise ajalootraagika, Euroopa Liidu poliitika või viimati Ukraina abistamisega seoses. Meie kahte riiki seob minevik: seda kohe niivõrd, et Poola president ja PiS-i liige Andrzej Duda tegi oma esimese välisvisiidi Eestisse 2015. aasta 23. augustil, Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval. Ent avalik arutelu selle üle, kuidas Poola tänased liberalismi-vastased hoovused Eestit mõjutavad, on olnud minimaalne. See aga ei tähenda, et neid mõjutusi pole.

„Poola on tubli!” kuulutas mõned aastad tagasi EKRE Viimsi osakonna Facebooki leht vastusena järjekordsele populaarsele, kuid majanduslikult küsitavale PiS-i otsusele (tulumaksuvabastus noortele täiskasvanutele). See pole erand – PiS-i suurimad fännid Eestis on kahtlemata paremäärmuslased ja kristlikud konservatiivid. Kuivõrd ülejäänud Eesti pöörab Poolas toimuvale vähe tähelepanu, siis ilmub nii Uutes Uudistes kui Objektiivis iga kuu mõni artikkel PiS-i juhtliikmete sõnavõttudest või otsustest. Käesoleval aastal on neis väljaannetes avaldatud vastavalt 16 ja 10 PiS-i liikmetele otseselt viitavat artiklit, kusjuures opositsioonipoliitikuid pole mainitud ühtki korda. Lisaks on nii EKRE kui Isamaa liikmed korduvalt väljendanud sümpaatiat Poola võimupartei suhtes.

Kuivõrd ülejäänud Eesti pöörab Poolas toimuvale vähe tähelepanu, siis ilmub nii Uutes Uudistes kui Objektiivis iga kuu mõni artikkel PiS-i juhtliikmete sõnavõttudest või otsustest.

On ka otsesemaid sidemeid. Eesti Päevaleht tuvastas juba viie aasta eest, et kurikuulsa konservatiivse sihtasutuse Pere ja Traditsioonide Kaitseks (SAPTK) üks korduvaid suurtoetajaid on olnud Krakóvis tegutsev ultrakristlik Piotr Skarga sihtasutus, mille esimees Sławomir Olejniczak kuulub ka SAPTK-i nõukogusse. Ühisjooned ulatuvad neil kahel organisatsioonil väärtushinnangutest ja meetoditest kuni puna-valge veebidisainini välja. Ja saladust sellest ei tehta. Objektiivi raadios räägivad Varro Vooglaid ja Markus Järvi täiesti avameelselt sellest, kuidas neile meeldiks jäljendada Piotr Skarga allüksust Ordo Iurist, mis on viimastel aastatel kuulsaks saanud abordiõiguse piiramise ja Poola riigitelevisiooni eetikanõuniku ahistamisega. Pikemat tõestust PiS-i ja Piotr Skarga asutuse seostest pole ehk vajagi.

Näib, et Eesti paremäärmuslased on läinud PiS-i avalikul kaitsmisel absurdselt kaugele. Seda illustreerivad hästi kaks artiklit portaalist Uued Uudised, mis eitavad parempopulistide rolli Adamowiczi tapja radikaliseerumises. Ühes neist vabandatakse välja Poola riigitelevisiooni valitsusemeelsust vaba ajakirjandusega risti vastupidise mõttega: „[riiklik ringhääling ei peakski] oma energiat rakendama seadusliku valitsuse mahategemiseks ning selle poliitikale vastutöötamiseks“. Teises artiklis toetutakse aga-teised-tegid-ka klišeele: „Ilmselt on Poolas pinged väga kõrgel, aga kas selles on süüdi ainult võimupartei ja selle toetajad, kes ainsana viha õhutavat? Vasakliberaalne vastasleer on tavaliselt kordi räigem!“.

Populismivankri paigalseis

Eestis pole Adamowiczit tapetud, ei metafoorselt ega füüsiliselt. Sõimlemine, solvamine, vandenõuteooriad ja korruptsioon pole meie institutsioone ega väärtuseid murdnud. PiS-i sõbrad on püsinud valitsusest võrdlemisi kaugel ning isegi seal olles pole neil õnnestunud õigusriiki moonutada. Lisaks sellele on kaotanud oma kunagise aktuaalsuse ka abordidebatt. Ühelt poolt on selle varjutanud nii pandeemia kui sõda Ukrainas. Teisalt jäid abordiõiguse piiramist propageerivad vabaühendused nagu SAPTK ja Elu Marss avalikus debatis alla asjatundjatele Eesti Arstide Liidust, Õdede Liidust, Ämmaemandate Ühingust ja Eesti Naistearstide Seltsist.

Abordiõiguse piiramist propageerivad vabaühendused nagu SAPTK ja Elu Marss jäid avalikus debatis alla asjatundjatele Eesti Arstide Liidust, Õdede Liidust, Ämmaemandate Ühingust ja Eesti Naistearstide Seltsist.

Tegelikult pole Eestis ka ühtki veenvat „keskmist kasvu” valet – tugevat müüti nagu Smolenski „rünnak” Poolas või „soroslased” Ungaris –, mida populismivankri ette rakendada. Seni on kodumaised vandenõuteooriad, näiteks Estonia laevahuku kohta, jäänud nõrgaks. Pea kaks kümnendit enne populismilaine kerkimist toimunud õnnetusel ei olnud poliitikaga eriti midagi pistmist. Samas pole ka Poola ja Ungari müütide kordamine leidnud laiemat kõlapinda. On hääbunud inerts, mis meie paremäärmust mõned aastad tagasi soosis: BoJo ja Trump on läinud ning Eestis jäädi koalitsioonist jälle välja. 

Aga ärme kaota valvsust ja hoiame silmad lahti. Kui vaja, siis kaitseme oma Adamowiczit.

Markus Vaher on pluralismi ja õigluse fänn. Viimased aastad on ta veetnud Prantsusmaal politoloogiat tudeerides, Kreekas pagulaslaagris töötades ja muidu Ida-Euroopat uurides.