„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Töid ja action’it on kõvasti vähemaks jäänud. Vaba ja endaga olemise aega on justkui vägagi palju olnud, aga paraku pole ma suutnud seda piisavalt produktiivselt ära kasutada. Pikalt olin hõivatud oma Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitusega „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood” ja see andis nagu teatava missiooni ja seotuse, motivatsiooni millegagi ametis ja tegevuses olla, täita seda üha lähemale hiiliva pandeemia piirangutega seonduvat stand-by olekut, tühimikke ja tardumust. See tõi kaasa ka päris palju stressi. 

Hiljuti nägi ilmavalgust ka mu näitusega seonduv fotoraamat, mille piltide RGB värviprofiilist CMYK-profiili konverteerimine võttis mul terve igaviku. Peamiselt Tartu Kunstimuuseumi raamatupoes ja peagi ka mõnedes raamatupoodides kättesaadav publikatsioon sai lõpuks vägagi kauni ilme. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Ma ei hakka seda kuidagi salgama – viimased kuud on olnud tõenäoliselt mu elu ühed raskeimad. Tööd polnud tükil ajal peaaegu üldse. Eriti rängalt mõjus pikk, pime ja külm pandeemiatalv mulle ka seetõttu, et olen viimastel aastatel suutnud ja eelistanud oma elu nii seada, et viibin siinse kaamoseperioodi pigem Kagu-Aasias, peamiselt Tais. Sügise lõpus mõtlesin küll, et „OK!, mis seal ikka, teeme ära!” – see talv sel korral Eestis veeta ja üle elada, osutus aga vägagi karmiks ja raskeks kogemuseks. Pluss problèmes d’amour, pluss finantsvaakum, pluss jõhker depressioon, millest vaid paiguti viivuks õnnestus eemale saada, pluss üha süvenev rahulolematus enda välimuse suhtes ja lõputu kevadvalguse ootus. Ühel hetkel muutusin teovõimetuks ja antisotsiaalseks, ma ei saanud vahel päevade kaupa kodust ja voodistki välja, lõin isiklikke nuturekordeid. Mulle tundus, et parim asi, mida ma oma elus hetkel teha suudan ja saan on lihtsalt püüda magades uneilma põgeneda. Aeg-ajalt polnud mulle võõrad mõningased suitsidaalsedki mõtted. Ühesõnaga tohutu tüdimus kõigest. Mu jutt kõlab siin dramaatiliselt, aga ma pole ka mingi superkangelane.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Eks mu mõningane anti-establishment vaib ja -omadused on mind siinkohal ka üksjagu nahutanud, aga veebruaris hakkasin lõpuks uurima, kuidas ja kas oleks võimalik pälvida mingisuguseid riigipoolseid toetusi. Selleks hetkeks aga oli kultuurkapitali kodulehel kirjas, et 2021. aasta loovisikute toetuste fond on ammendatud ja ministeeriumid tegelevad lisavõimaluste leidmisega. Nice going. Nüüdseks olen sõpradelt ja sugulastelt end ülepeakaela võlgadesse laenanud. 

Õnneks jõudis see igavesti oodatud kevad lõpuks kohale ja mitmed viimase näituse pildid on endale ostjad leidnud ning vähehaaval on ka uusi fototöid tekkinud. Tundub, et mu olukord ja vibe on lõpuks ikkagi helgemas suunas paranemas.

Mis on pettumust valmistanud?

Olen iseendale pettumust valmistanud, suutmata end käsile võtta, et teha trenni, tegeleda oluliste asjadega, planeerida, luua, uusi asju õppida jne. Selle asemel olen ma hoopiski kuidagi paigale tardunud…like i’m not there. 

Pandeemiaga teravalt ilmsiks tulnud väga paljude inimeste lokkav rumalus on ka totaalselt tülgastav ja pettumust valmistav. Püüan end hetkel ühiskonnas vältavast pingelisusest pisutki distantseerida, aga pole lihtne olla vähem osavõtlik, vähem suhestuv ja idiootset ignoreeriv. Olles veetnud poole eelmisest aastat Tais, on mul siinset maskivastasust ja sellega seonduvat poleemikat ning mentaliteeti eriti raske mõista. Tais ei mässa keegi avalikes kohtades maskikandmise vastu. Ehk mõni üksik idikas siin-seal teeb end vahel lolliks. Inimesed mõistavad, kui oluline on ennast ja teisi praeguses olukorras kaitsta ja vastutust võtta. Meil siin räägitakse, kuidas mask vabaduse ära võtab, ei lase hingata, sind suukorvistab ja orjastab jne. 

Paari kuu eest ilmnes, et mu üsnagi hea sõbranna osutus maskivastaseks ja Covidi (piirangute) skeptikuks. Oma seisukohta argumenteeris ta osaliselt Telegrami lugemise ja Nõmme Raadio kuulamisega, sekka soovitas FBs ka aktiivsemate „omapeagamõtlejate”, vaktsiini- ja maskivastaste teemadega seotud postitusi lugeda. Kogu see informatsioon on ju netis olemas ja tema ei pea seda mulle välja otsima, näitas mulle vähese suremuse tabeleid ja küsis, et „kuhu see gripp nüüd kadunud on?”. Olin nõutu. Ma ei suutnud uskuda, et ta on võtnud sellise positsiooni ja niisugused argumendid. Umbes kaks nädalat hiljem, novembri lõpus, küsisin ta käest, et meditsiinitöötajad ja arstid on mures, et ühel hetkel võib tekkida meditsiinisüsteemi ülekoormus. Tema vastus oli: „Arstid ajavad paska!” Nüüd umbes kuu aja eest, kui meditsiinisüsteemi ülekoormus reaalsuseks sai, ei saanud ma rahu ja küsisin ta käest uuesti, et kas arstid ajavad ikka paska? Mingisugust vastust ma ei saanud ja mul on raske temaga suhelda, ilma et see kõnealune põhimõtteline konflikt end meelde ei tuletaks. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Olen püüdnud võimalikult ökonoomselt ja säästlikult hakkama saada, kuid pidanud ka üht-teist oma tehnikast maha müüma. Mõned mu Kagu-Aasia ladyboy sõbrannadest on soovitanud mul OnlyFansi konto teha ja seal raha teenida, „sest sa oled ju fotograaf, sa ju tead, kuidas pilti ja videot teha”. Nad on mulle nõu andnud, kuidas vastavates äppides oma geograafilist lokatsiooni muutes õige ning sobiva klientuuri ja fännbaasini jõuda. Ohh, Jeesus Kristus! (See on tegelikult armas ja meelitav, et nad enda kogemuste pealt mulle siiraid soovitusi välja pakuvad, aga ma olen vist liiga pussy, et midagi niisugust päriselt teoks teha, kuigi huvi ja tahtmise korral võiksin seda täitsa heal ja huvitaval tasemel teha.)

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Tulevik tundub endiselt suures osas ettearvamatu. Võib-olla on see mu hetkelisest sügavast madalseisust tingitud, aga mulle tundub, et inimestega suhtlemine kipub mind üha enam ära väsitama ja ma pean hoolega valima, kuhu ja kellega suhtlemisse ma oma energiat võin investeerida. Olen justkui liiga tundlikuks muutunud. Mul on mõned ihaldatud perspektiivid, mille poole tahan püüelda, aga need on saladus.

Praegu on üldsegi selline tunne peale tulnud, et mulle meeldiks olla vokalist mingis eriti tihkes ja agressiivses hardcore bändis, aga praktiliselt võimatu on leida inimesi, kellega koos midagi niisugust teha. Kellega oleks piisavalt hea klapp, usaldus, piisavalt kattuvad stilistilised eelistused ja sünergia. Olen nüüd lõpuks mõned oma süntesaatorid kokku ühendanud ja proovin nendega mässates midagi arendada. no hardcore.

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua ka positiivset?

See pole küll nii otseselt pandeemiaga seotud, aga loomulikult on positiivne, et Trump ja EKRE tõmbasid oma oksad tublisti koomale. Eriolukorra esimestel kuudel mõjus äraspidiselt uudse ja värskendavana ka maailma teatav aeglustumine, kuigi pikapeale hakkasid piirangud ja suletus pigem rusuma ja ahistama.  Positiivseks saab vast lugeda ka seda, et käesolevaga jõudis loodetavasti paljudele kohale, kui väga me üksteisega seotud oleme ja kui oluline on teistega arvestamine ning vastustustundlik käitumine. Tahaksin loota, et seda nüüd enam tunnetatud ja mõistetud on.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest 

olukorrast leidnud?

Kuna ma olen endaga parajalt puntras olnud, siis on mul raske midagi adekvaatset siin teistele soovitada. Vast seda, et peab alles hoidma ja väärtustama lihtsate väikeste asjade olulisust ja võlu.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Tee kõik endast olenev ja võimalik selleks, et sa ei peaks 2020/2021 sügis-talveks Eestisse naasma ja leiaksid võimalused jääda Taisse ning püüdma end paremini sealsesse ühiskonda integreerida.

Alan Proosa on fotograaf, techno-tantsija, muusik ja etenduskunstnik.