„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaliselt?

Uskumatult palju. Arusaam enda erialast muutus täielikult. Ma ei näe end enam videokunstniku või muusikuna, vaid lihtsalt kunstnikuna. Mõistsin, et selline suhtumine toetab ka mu suhet muusikaga, mis on senini alati pigem kontseptuaalne olnud.

Kuna möödunud aastal oli loomingulist tööd vähe, sain jälgida rohkem enda elurütmi/töörutiini. Videotööd oli asi, millega teenisin raha ning sain end visuaalselt välja elada, teenindades siiski alati „klenti’. Kui pausi oli vaja, siis tegin muusikat. Olin varasema suure töökoormuse pärast juba pikalt tundnud, et muusika kirjutamiseks ja tulevikuplaanide sihtimiseks vajan pausi. Siht oli kuhugi ära kadunud, sest ma ei väärtustanud enda suhet maitse ja oskuste vahel, mis peaks minust tervikliku pildi looma. See tekitas ärevust, eriti kuna aeg n-ö tiksub ning karjääriga peaks ju jõudma võimalikult varakult kõrgele ja kaugele. Eelnevad aastad töötasin eelkõige teiste jaoks ja see hakkas vaikselt märku andma. Tundsin end olevat tupikus ning kaalusin isegi 2019. aastal muusika/video/performance’ite tegemise lõpetamist ja eriala vahetamist.

Kui tavaliselt tegin ühe loo umbes kahe kuu jooksul, siis seisak võimaldas rohkem aega loomingule. Ka videotööd oli vähe ja leidsin end esimest korda sellega töötamast puhtalt enese, emotsioonide ja hetkeseisundi väljendamiseks. See muutis kogu erialast perspektiivi ning sidus kokku kaks oskust, mida alati eraldi olin hoidnud. Viimase poole aasta jooksul hakkasin end rohkem lõdvaks laskma ning see tekitas loomingulise vabaduse ja mõistmise, et eneseteostuseks võib töötada erinevate meediumitega nagu video, heli, skulptuur, jne. See andis tõuke eksperimenteerimisele ja olen liikunud suunda, kus iga elatud hetk on ka osa loomingulisest protsessist, isegi ebaproduktiivsed perioodid, mis varem viha tekitasid. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Kaotasin sisuliselt päeva pealt enda peamise sissetuleku, milleks on tuuritamine VJ/DJna. Olin just minemas USA tuurile ning suvine kalender oli rasvaselt tööd täis.

See pani mind mõtlema, mida ma videokunstnikuna üldse teha tahan ja kas suunan oma energiat õigesse kohta. Varasemalt omas networking mu elus suurt rolli tööotsade leidmises, sest suudan end päriselus paremini  „müüa”. Mul ei olnud kodulehte, portfooliot ning mu tööd pole otseselt kusagil nähtavad. Kodulehe omamine on mulle alati vastukarva olnud ning andsin selle arendamisega kiirelt alla.  Seega tuli tööd teha enamasti tuttavatele.

Muusikuna oli mu tugev külg just live performance ja mõtlesin pikalt, kuidas seda energiat veebi ja mingisugusesse digitaalsesse formaati üle kanda. Aga ma ei tunne end kiirustades mugavalt, mistõttu iga asi tuleb omal ajal. 

Majanduslikult läks kõik täiesti persse ning esimest korda elus tekkis mul finantspaanika. Hakkasin müüma oma süntesaatoreid ja tehnikat, et üür kokku kraapida ja normaalselt elada. Hirm, et viisid, kust sissetulekut tekitada vaikselt otsa saavad oli koguaeg laes. 

Samas vähendas see ellujäämisrežiim pidevat enesekriitikat ning õppisin lihtsalt autopiloodi peal töötama, mis aitas õppida oma loomingut rohkem usaldama. Viibides palju isolatsioonis, eemal omavanustest kamraadidest ja kolleegidest, kadus vajadus end võrrelda ja õppisin end nägema sellisena nagu olen, leplikkuses on ka jõud!

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Majanduslikult andis palju tuge riigipoolne toetus. Isiklikus plaanis loomulikult ka sõbrad, ei tea, mida ilma nendeta teeksin. See on olnud isegi meeldiv kogemus, kui kõik ümberringi leiavad end samast olukorrast, mis annab võimaluse midagi uut üles ehitada. Kokkuhoid käib kindlalt toe alla!

Mis on pettumust valmistanud?

Mõistsin, et olen vaimselt nõrgem kui olin harjunud arvama, mis tekitas pettumust iseendas. Alati saab rohkem tööd teha, aga stressi tõttu kadus motivatsioon hustle’ida ja ma justkui andsin vahepeal alla. Süüdistan professionaalses seisakus ainult ennast, ehk oleks tekkinud finantskaost saanud edukalt ära hoida. Aga olin aasta alguseks elujõust nii tühi, et ei suutnud enam keskenduda asjadele, mis jäid väljapoole vaimset heaolu. Depressiooniga hakkamasaamine on olnud keeruline väljakutse, mistõttu ma ei võta seda pettumist liiga tõsiselt.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Leidsin end igasugustest lollidest situatsioonidest, eriti probleemid tehnikaga. Arvuti, mis on mu ainuke töövahend, läks katki. Kuna tööd oli vähe ja ilma arvutita ei saanud sedagi teha, siis kadus ka sissetulek, mis omakorda takistas üleüldist toimetulekut. Sõltuvus arvutist oli mind juba varemgi nurka surunud, mistõttu pidin asju ümber mõtlema. Liikusin rohkem käeliste tegevuste poole, hakates katsetama skulptuuride ja installatsioonidega. Kui varem istusin alati esimese asjana arvuti taha, siis nüüd näen rohkem võimalusi. 

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Olen väga optimistlik. Veel aasta alguses tundus sihi puudumine suure miinusmärgina. Nüüd olen võtnud seisukoha, et ma ei tahagi oma tulevikku ette kujutada. Käitun emotsioonipõhiselt ja eks paista, kuhu see mind välja viib. Kui see toob edu, siis toogu, aga pigem on mul kõigest täiesti savi. Elan päev korraga ning üritan mitte mõelda ei tuleviku, ega mineviku peale. Ehk täielik sihitu kulgemine.

Väga imelik on olla 23-aastane inimene praegusel ajal ja idee sellest, et mind ootab ees karjäär ja edu on kadunud. See on hea, sest ma ei tunne ühiskonna poolt mitte mingit survet. 

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Tunnet, et aeg seisab. 

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Riigitoetus päästis mind, palun veel! 

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Isiklik ruum (personal space) on väga oluline ja sotsiaalmeedia rikub seda täiega!!! Tune out, go offline!!

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Kirjuta rohkem ja võta seda tõsiselt. Dokumenteeri oma elu rohkem, sest see muutub täielikult. Hiljuti lugesin kõik oma vanade demode sõnad läbi ja sain aru, et isegi kui laulusõnad on mulle alati teisejärgulised olnud, on tegemist alateadvuse kirjeldustega. Kui sa seda tõsiselt võtaksid, jätaksid tuleviku endale parema arusaama oma meeleseisunditest. Su mälu on petlik ja see, mida sa endast kreatiivselt maha jätad on ainuke viis päriselt end mõista.

Sa oled õigel teel, lihtsalt kõik võtab rohkem aega kui sa arvad.

See on okei, kui sa radikaalselt oma elus kõike muuta tahad. Mine kaasa sellega, sind ei hoia veel mitte midagi kinni.

Gretchen Lawrence (varem artistinimega Regret) on audiovisuaalne kunstnik, kes töötab muusika, video ja performatiivsusega.