„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal. 

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

See aasta ja natuke peale on mõjutanud mind sarnaselt kõigile. Ja selles on midagi pööraselt väärtuslikku. Millal viimati oli kogu maailm haaratud nii kindlalt ühe küsimuse lahendamisest? Ehk tööstusrevolutsiooni aegu? Ühine küsimus, ühine teadmatus. Eestis ja Saksamaal, Uruguays ja Lõuna-Koreas, Soomes ja Tadžikistanis, Kongos ja Uus-Meremaal. Sellest ajast, teadmata, kas oleme tänaseks jõudnud kõigest poole peale või on finišijoon tegelikult loetud kuude kaugusel, saab ilmselt referentspunkt. Aina globaliseeruvas maailmas on selline pöörane ühiskogemus ülioluline. See loob ühise pinna, millelt luua ja vastu võtta. 

Enda aastale tagasi vaadates… Kunstis on alati teatav annus teadmatust, määramatust. Viimasel aastal on selle määramatuse hulk ometi nii pööraselt kasvanud, et vahel on tunne, et ei tea, kuhu ja kuidas edasi minna. Ja siis on jälle hetk, kus tead täpselt, aga ei saa. Ma olen olnud sunnitud lükkama edasi kolm lavastust – „Metsik kaart”, mis pidi esietenduma Niguliste kirikus möödunud aasta novembris, esietendub nüüd loodetavasti novembris 2021; „Lahinguväli” pidi Paide Teatris publiku ette jõudma aprillis 2021, aga esietendub hoopis oktoobris ning suvelavastus Sõltumatu Tantsu Laval, mis lükkub edasi järgmisesse suvesse. Edasilükkamine on paratamatus. Piirangud on vajalikud. Oluline on mõista, et see ei ole tervishoiusüsteemi, vaid ühiskonna kriis. Kõige raskem on tulla toime sellega, et mingil hetkel pooleli jäänud mõtted ei kao ju kuhugi. Aju ei ole arvuti, kus saaks mõtted kausta kokku tõsta ja need sealt alles „õigel hetkel” taas välja otsida. Aju renderdab edasi. Saab impulsse. Väsib. Inspireerub. Mõttemustrid muutuvad. Aeg mõjutab. Kuidas siis suhtuda pooleli jäänud töösse? Kas oleks parem kõik uued mõtted kõrvale tõrjuda või lasta neil vabalt tulla ja loota, et meeskond on valmis pööraselt ruttu adapteeruma?

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Eks see eelmine vastus päde ka siin. Majanduslikult on muidugi keeruline, aga ma olen õnnelikus seisus – mul on igas kuus (vanamoodne, ma tean) palgapäev. Otsustasime Paide Teatri meeskonnaga uute reeglite kehtestumise järel, et viime kõik teised kontaktid miinimumini ja töötame edasi. See töö inspireerib ja lubab uudishimuga tulevikku vaadata. 

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Mulle on olnud oluline ja vajalik ennekõike inimlik tugi. Ja seda on. Sest taaskord – me kõik oleme põhimõtteliselt samas või vähemalt sarnases seisus. 

Mis on pettumust valmistanud?

Pettumust? Ma ei mäleta, et oleksin hiljuti milleski või kelleski pettunud. Olen ärritunud ja vihastanud ja üllatunud. Ennekõike on küsimus kommunikatsioonis ja siin, mulle tundub, on tehtud vigu. Kommunikatsioon (eriti pärast möödunud kevadet) on olnud nõrk, muutlik, valede põhimõtetega või põhimõttelage. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Kui pandeemiat poleks, oleks kõik lahendused ju siiski jooksvalt leiutatud. Mulle tundub, et ma olen tänaseks päevaks jõudnud kohta, kus lahenduste loomine on pigem võimalus kui katsumus. 

Näiteks – lõime möödunud kevadel Paide Teatriga psühhogeograafilise audiorännaku „Labürint”. See on lavastus, millest osa saamiseks piisab ainult kõrvaklappidega jalutamisest. Lõpliku tõuke selle loomiseks andis tõesti eriolukord, aga plaan oli olemas juba ammu enne seda. 

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku? 

Teadmisega, et ees ootab teadmatus. Tegelikkusele – kõigele, mis tõepoolest on, reaalsusele kogu oma hoomamatuses – on omane see, et me ei saa kunagi ette ennustada tema täpset kuju, olemust või olemist, vormi ega laadi ajahetkes, mis järgneb vahetult kogetavale. Tegelikkus kivineb, saab vormi alles vahetus kogemuses, paljude juhuslikkuste kohtumises. See, mis juhtub edasi, selgub alati pärast. Tulevik on tume. Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset. Tulevik on alati kaos. Ja kaos – nagu johtub pea kõikidest mütoloogilistest narratiividest – tähendab võimalust. Kaose koemustris on olemas kõik võimalikud narratiivid, millest kogejaga kohtumisel realiseerub paratamatult üks. 

On selles pandeemiaajas ka midagi positiivset?

Ma usun, et see kriis on kujutlusvõime unest üles raputanud. Ja see pole tuleviku seisukohalt mitte lihtsalt positiivne, vaid määrav. 

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Mu meelest on oluline arendada kultuuri- ja erasektori koostööd. Metseenlust. 

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Ma kasutan seda intervjuud alatult ära ja reklaamin südamerahuga projekti Paide 3000. Selle projekti eesmärk on luua ühele väikesele linnale utoopia. Ma kutsun üles kõiki kolleege – neid, keda ma tunnen ja neid, keda ei tunne, –  lugema selle projekti kirjeldust ja kõiki – keda see ühel või teisel moel inspireerib –, ühendust võtma. 

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid? 

Midagi pateetilist. 

Jan Teevet on lavastaja, kes on viimased aastad töötanud Paide Teatris.