„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Kuna kuhugi minna pole võimalik, on kogu ööpäev olnud minu enda päralt ja olen saanud teha ainult seda, mida ise olen tahtnud. Seda polegi tegelikult minu elus sellisel määral varem juhtunud ja vähemalt alguses nautisin seda vabadust väga.

Kunstnikule on väga oluline teha ka selliseid asju, mis pole otseselt suunatud millegi saavutamisele või mingi eesmärgi täitmisele: lihtsalt alustada oma lõbuks mingit „mängu”, lasta sellel ennast juhtida ja vaadata, kuhu see välja viib. Seda olen saanud mingis ulatuses teha.

Kuna paljud näitused on edasi lükkunud, siis see tekitab pikapeale teatavat apaatiat – on seda üldse vaja ja kas ma sellistes oludes üldse tahan hakata kuhugi välismaale sõitma? Samas see, et minu kureeritud näitus „Kunstnikud maalivad kunstnikke” Kunstihoone galeriis pärast eriolukorra lõppu 2020. aasta mais ikkagi toimus, oli minu jaoks (ja usun, et ka osalenud kunstnike jaoks) väga rõõmus sündmus, sest inimesed said üle hulga aja jälle päriselt kokku.

Ka õnne on omajagu olnud, näiteks tegime möödunud kevadel EKA galeriis toimunud monumentaalmaali näituse jaoks videot ja selle võtted lõppesid just täpselt üks päev (!) enne karantiini algust, nii et saime koos monteerijaga kahekesi stuudios asja valmis teha ja kuna näitus lükkus edasi, siis isegi rahulikumalt ja põhjalikumalt töötada.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Vaimses plaanis olen püüdnud elada nii, et kogu see värk mind võimalikult vähe puudutaks, aga arvatavasti see tegelik mõju avaldub alles pärast piirangute lõppemist. Näiteks avastasin ühel päeval üllatusega, et mingi osa minust oli justkui eeldanud, et „seisaku” ajal me ei vananegi, noh, sest aeg ju seisab…

Loomulikult tuli väga teravalt esile ka vabakutseliste kunstnike haavatavus.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Olen saanud kunstnike liidu kaudu loovisiku toetust.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Ma ei olegi püüdnud hakata asju teistmoodi tegema, juhul kui on ette näha, et sellest midagi välja ei tule. Varem korraldasin veini- ja kunstiõhtuid, aga kuna oli ilmselge, et neid interneti teel teha pole mõtet, siis praegu teen lihtsalt asju, mida saab.

Üle hulga aja on mul ka üks grupp üliõpilasi, keda juhendan interneti teel. See oli küll raske pähkel, sest kui juba varasemalt tuttavate inimeste puhul tuleb niisugune asi veel kõne alla, siis kuidas ma tekitan huvi ja usaldust enda vastu inimestes, keda ma kunagi näinud ei ole ja kes pole ka mind kunagi näinud? Kuna grupp on väike, siis otsustasin läheneda individuaalselt, aga ei oska arvata, mis sellest välja tuleb.

Olen ka intervjuusid teinud, kutsudes külla ühe inimese korraga. See on tegelikult hästi õnnestunud, võib-olla pareminigi kui muidu, sest praegusel ajal tunneme kõik vähem või rohkem otsesuhtlusest puudust ja naudime selliseid võimalusi.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Minu kogemus on selline, et tulevik on alati osutunud palju huvitavamaks, kui ma olen osanud ette kujutada. Sellepärast püüan oma tulevikku lihtsalt usaldada.

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Kui kogu see asi algas, siis minu jaoks ei muutunudki eriti midagi, kuna olin juba paar eelmist aastat umbes samamoodi elanud. Olin kummalisel kombel ennast selleks juba päris hästi ette valmistanud: tööl ma enam ei käinud, olin endale üle hulga aja jälle ateljee saanud ja ise endale mingi uue rutiini loonud ning ma nautisin seda. Olin saanud juurde aega ja parema võimaluse süveneda. Kui seni olin läbi vanalinna ateljeesse jalutades mõelnud, et ainus asi, mis häirib, on liiga palju turiste, siis nüüd pean oma soovidega vist ettevaatlikum olema… 

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Kunstnikele on vaja enamat kindlustunnet, seda ka ilma pandeemiata. Praegu on nii – ja seda inimesed enamasti ei tea –, et vabakutselistel ei ole näiteks ravi- ega pensionikindlustust. Kunstnikke oleks tarvis ühiskonna heaks paremini tööle rakendada ja kunstnikupalga laadseid stipendiume oleks juurde vaja. Aga see on eraldi teema, mida paari lausega ei lahenda. Kultuuriministeerium tegeleb praegu koostöös Praxisega vabakutseliste uurimisega. Mina olin üks 50 eksperdist, kes vastas mahukale küsimustikule, millest loodetavasti tõuseb tulu. Vastamine võttis mul viis päeva, aga tasu selle eest ei olnud ette nähtud. Minu meelest see iseloomustab küllaltki hästi suhtumist vabakutseliste töösse.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Kolm aastat tagasi olin just töö kaotanud ja tundsin end kui elav surnu. Ainus soov oli olla ateljees ja maalida kuivanud lilli. Hakkasingi seda tegema ja see ravis mind ning paradoksaalsel kombel valmistas ette ka selle viirusliku tuleviku jaoks.

Rasketel aegadel olen tihti tajunud, et minu sees elaks nagu keegi, kes on minust endast palju targem, ja et teda tuleb usaldada ja lasta tal tegutseda. See vist olekski minu sõnum nii endale kui ka teistele.

Kai Kaljo on vabakutseline kunstnik.