„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Palju ja radikaalselt. Nii raju aastat polegi veel olnud. Sealjuures erialaselt nagu tegutseda eriti ei saanudki. Räägin inimese positsioonilt, kes on aastaid valdkonnast eemal olnud. Pärast Y-galerii tegutsemise ja ART IST KUKU NU UT korraldamise lõpetamist umbes viis aastat tagasi tõmbusin kultuurikorraldusest täielikult eemale. Teed viieaastase pausi ja tagasi väljale pöördudes pead hakkama ennast uuesti tõestama. Seegi näib viitavat, et valdkond toimib ennekõike tugevatel harjumuspärastel suhetel. Pandeemia tõttu on valdkonna probleemid õnneks eriti teravalt välja joonistunud.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Professionaalselt mõningate võitude ja kaotustega. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu kriitikustipendium ning sellega kaasnenud suurem tähelepanu aitab avada mõned ehk muidu suletuks jäänud meediaväljaannete uksed. Galeriide programmi on väga raske pääseda, aga eks ma üritan edasi.

Majanduslikult jäi suurem katastroof tulemata, kuna olin aastaid säästusid kogunud, mis nüüd asja ette läks. See õpetussõna, et hoidke kolme kuni kuue kuu kulude jagu säästusid, sai praktikas kinnituse. Sissetulekuid polnud pool aastat. See, et paari kuu tagant teenid artikli kirjutamise eest umbes 50 eurot, ei too leiba lauale.

Vaimselt ennekõike karastusin. Õppisin enese eest rohkem seisma ja vastasjõud ei olnud nõrkade killast, vaid institutsionaalsed. Menetlusprotsessid on pikad ja motivatsioon enda õiguste eest seista peab olema suur, et jääda enesele kindlaks ka siis, kui vastaspool on rahaliselt palju paremal positsioonil. Samas töötuse tõttu kojujäämine mõjus kokkuvõttes väga tervendavalt. See, et saad päikselisel kevadpäeval kontori asemel õues toimetada, oli unistuse täitumine.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Rahalist tuge sain Kultuuriministeeriumi vabakutselistele loovisikutele mõeldud meetmest kuueks kuuks. Pikendada enam ei saanud, sest siis sai riigil raha otsa. Kuulun Tartu Kunstnike Liitu ja Fotokunstnike liitu, mis pole kumbki ministeeriumi poolt tunnustatud loomeliit ega saa seetõttu riigilt rahalisi vahendeid, et oma liikmeid vajaduspõhiselt rahaliselt aidata. Loovisikute toetuse taotlusele sain esmalt eitava vastuse, kuna Kultuuriministeerium ei pea kriitika kirjutamist ja avaldamist loometööks. Kirjutasin sellest juhtumist Eesti Ekspressi Areenis. Mõni aeg hiljem avanes võimalus teist korda uuesti proovida, sest osalesin näitusel, mis tuli meeldiva üllatusena.

Psühholoogiline tugi on olnud perelt, kes on mind õpetanud loobuma paarituhande eurose sissetuleku teenimise ahnusest, mis oleks tulnud karmi hinnaga ja nendega koos ajaveetmise arvelt. Mu 4-aastane laps tundub eriti rahulolev.

Mis on pettumust valmistanud?

Pettumust saab tunda, kui ootused on olnud kõrged. Olen piisavalt enese- ja valdkonnakriitiline vist, et väga pettumust tundnud polegi. Näiteks ministeeriumi seisukoht kriitikatekstide suhtes pigem üllatas oma tagurlikkuses. Ei pea hambad ristis vabakutselise kultuuritöötaja elu elama, nagu kõrgkoolis kunstitudengitele võibolla sisendatud on. Või mida kunstniku- ja kirjanikupalk vähestele väljal opereerivatele autoritele sisendab, et mõned on parimad ja väärivad parimat kohtlemist, mida riik suudab pakkuda vms. Eneseväärikus ja identiteet ei pea üldse ametiga seotud olema, see teeb inimese märksa manipuleeritavamaks. Ja mis sa siis oled, kui järsku töö kaotad või kunstnikupalgast järjekordselt ilma jääd? Kuidas sa seda endale selgitad, ja miks just niimoodi?

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Aju tegeleb kogu aeg ikkagi tulevikkuvaatavalt finantsplaneerimisega, et alternatiivsed sissetulekud oleks vajadusel võtta.

Endale olen püstitanud lennuka väljakutse – aidata Kultuuriministeeriumil määratleda kriitika olemust. Olen pöördunud loomeliitude poole, et tekitada laiapõhjalisemat avalikku diskussiooni. Loomeliidud väärtustavad kriitiku rolli oma põhikirjadeski. Soovin avaldada sel teemal jätku-artiklit.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Olen teelahkmel: kas sukelduda oma tööjõudu müües jälle erasektorisse ja üritada kellelegi särasilmselt kasumit teenida, hoides pöialt, et see keegi oskab enda ettevõttesse koondunud inimesi ka väärtustada (mida ei juhtu väga tihti) või… Mulle tundub, et kunstivaldkonnas end niiviisi vabakutselise staatuses majanduslikult haavatavaks teha ja panna sõltuma akommunikatiivsetest näitusepaikadest või rahastajatest, kes ei vaevu põhjendama taotluste äraütlemisi ega vahendama programmi koostamise printsiipe… see on vabakutselise vaatest masohhistlik. Kui mu ideekavandid sel aastal väljal asjatavate komisjonide poolt positiivset vastukaja ei leia, siis on otsustamisel kergem valikuid langetada. Asendamatuid inimesi pole olemas, ütles Lenin. See slogan sobib kapitalismi nagu rusikas silmaauku.

Kas sooviksid pandeemia-aastat välja tuua positiivset?

Jah, soovin. On palju positiivset minule kui introverdile. Milline nauding on käia maskiga inimtühjas keskuses toidupoes – täiesti apokalüptiline kogemus. Isegi töötuna ei suuda ma kadestada neid, keda endiselt kontoris sunnitakse istuma. Hoolimata kriitiku olematust staatusest ministeeriumi silmis, naudin kirjutamist kui loometööd rohkem kui kunagi varem. Tänu pikale puhkusele ja tegelemisele asjadega, mis ennekõike endale huvi pakuvad, olen vaimselt märksa tervem ja tasakaalukam kui aasta tagasi. Selline globaalne mõjur muudab kõikide elusid ja tegevusi. Jälgin huviga, mida see kaasa tooma hakkab.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Kultuuriministeerium pole oma valdkonnas pikalt läbi viinud vabakutselisi puudutavaid uuringuid, st tal puudub ülevaade võimalikest probleemidest. Kriisist tingituna on nüüd neid käimas mitu, aga hetkel oleme olukorras, kus mitte ei kustutata tulekahju, vaid vaadatakse pealt, kuidas maja põleb.

Töö mõiste kultuuriväljal tuleb defineerida holistiliselt, ja vastavalt sellele loometööd puudutav seadusandlus korrastada nii, et see oleks kooskõlas muu kaasneva seadusandlusega, mis tagab kodanikule inimväärse elu. Kas on nii, et Eesti Kunstnike Liidu liikmeks olemise eest koguneb pensionistaaži ja Tartu Kunstnike Liidu liikmeks olemise eest mitte? Miks ainult käputäis kunstnikke saab kolm aastat kunstnikupalka ja ülejäänud ei saa tihti palka isegi näituse tegemise eest?

Palju teemasid seostub organisatsioonikultuuriga. Miks avaliku raha eest toimetav galerii, kes maksab oma töötajatele aastaringselt palka, keeldub põhjendamast programmi koostamise valikuid? Keeldub andmast tagasisidet, sest „ka Kulka teeb nii”?

Neil, kel on võimalus teha erialast tööd, ärge persetage mitmel toolil korraga, andke teistele võimalus.

Kui olete valitud komisjonidesse, siis mõelge demokraatlikele valikuprintsiipidele. Kõik ei pea olema sportlikult eesmärgistatud.

Radikaalse meetmena olen baaspalga või kodanikupalga katsetamise poolt töötute, sh vabakutseliste loovisikute peal, kes ei saa töötuskindlustushüvitist. Eesti turu väiksuse tõttu mõningates valdkondades riigi juurutatud loomemajandus enamusele soovitud lahendusi ei too. Kõik lihtsalt ei taha hakata ettevõtjaks või pole sel mingit perspektiivi. Kes jõuaks ära osta kõiki neid maastikumaale ja aiapäkapikke, et kunstnik igakuiselt oma sotsiaalmaksu tasuda suudaks?

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Julgege abi küsida! Ja õppige juurde midagi erialavälist, sest see a) avardab teie maailmataju, b) pakub alternatiivseid võimalusi ellu jääda.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Sa oled tark tüdruk, küll sa midagi välja mõtled.

Kaisa Eiche on vabakutseline loovisik.