„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Õnneks olen saanud jätkata kõigega, mis on plaanis olnud. Seda kõike mõistagi läbi kohandumiste ja muudatuste. Kohanemisvõime on saanud kõva trenni. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Professionaalsest ja majanduslikust heaolust ehk enam olen pidanud tähelepanu pöörama vaimsele. Leian, et praegune aeg on selline, mis suunab ka pikemas perspektiivis just vaimse poolega rohkem tegelema. 

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Kuigi riigipoolseid toetusi ma saanud ei ole, siis pole ma sellest ka puudust tundnud. Seda nii oma nooruse kui ka paindlikkuse tõttu. Vast olulisemgi on mentaalne ja moraalne tugi, mida olen saanud perelt ja lähedastelt. Peame inimestena rohkem olemas olema ja seda teineteisele tõesti näitama. Liiga paljud nokitsevad ja pusserdavad üksi. Natuke kurb ja vahel ka muigamapanev on näha, kui palju altkulmu vaatamist ja justkui lõplikke hinnanguid andvaid „suuri” isiksusi kultuurimaastikul leida võib. Ehk ongi praegune olukord äratav, kõik ju proovime hakkama saada, võiksime hoida kokku. Füüsiliselt kokku saada ju praegu ei ole võimalik, kuid vaimselt saab üksteist alati toetada.

Materiaalse toetuse mõistes on olnud väga liigutav, kuidas pärast asjaoludest tingituna virtuaalselt välja tulnud sügiskollektsiooni on mind aina enam leitud, tellimusi esitatud ning selle kaudu toetust näidatud. See on andnud julgustust ja tuge edasiseks.

Mis on pettumust valmistanud?

Disainivaldkonna kolleegidega arutledes olen leidnud, et ministeeriumitele võiks kiire abivajajate kaardistamise eest pigem kiidusõnu jagada. Mikrofirmadele jagati 1,5 miljonit eurot ja loometoetused on väga tänuväärsed. Laiemas plaanis kurvastab, et disaini potentsiaali ei suudeta endiselt mõista ja ettevõtjaid, kes pöörduksid koostöö tegemiseks disainerite poole, on vähe. Disainerite üheks probleemiks on see, et kulkas puudub Disaini sihtkapital, mistõttu pendeldatakse Arhitektuuri- ning Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali vahel. Seetõttu on paljud projektid toetusest ilma jäänud.

Kunstitudengina on paratamatu, kuid ka kurvastav, et koolielu on päris kauaks ajaks seisma jäänud. Õppetegevus küll toimub, kuid erialadel, mille puhul füüsiline kohalolu on oluline, nõuab see kõigilt osapooltelt suuremat pingutust, et õppetöö kvaliteet liigselt ei kannataks. Eelmise kevade näitel lükkusid paljud ära jäänud praktilised ained omakorda suvesse, mistõttu jäi tunne nagu oleks aeglases rütmis aasta läbi koolis viibinud. Jääb vaid helesinine lootus, et kolmest aastast üle poole kohal saaks viibida.

Kainelt vaadeldes arvan, et kriis kestab veel kahjuks pikka aega, kuid uue aastanumbriga on pideva lepliku ohke kõrval tärganud ka uut sorti põnevus. Keerulisele olukorrale vaatamata ei ole ma tegelikult pettunud, kriisiaegne paratamatus on kindlasti tugevdanud empaatiatunnet ja mõistmist. Ajaloohuvilisena võrdleksin seda kriisi mõne varasema inimkonda raputanud seisukorraga, mille järel vana asemel tõuseb tugevalt esile uus ja värske vaade. Suur muutuste ja uuenemise aeg, mida ootan põnevusega. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Keeruline on kindlat lahendust või muutust esile tõsta, sest neid on olnud vaja pidevalt välja mõelda. Mulluse eriolukorra alguses hakkasin tegelema enda veebipoe üles seadmisega. Oli aimata, et olukord veel niipea ei parene, kuid moeloomingu esitluseks ja müügiks võiks siiski olla püsiv platvorm. Plaan on sellega edasi liikuda ning loodud platvormi kasutada ka muu loomingu esitluseks.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Uudishimulikkusega. Hetkel on plaane ja projekte, millega oma aega sisustan, juba vähemalt aastaks ette, kuid ega kindel ei saa olla, mis tuleb, edasi lükkub või ära jääb. Lohutan end pisut sinisilmselt mõttega, et tuleb, mis tulema peab. Noore disainerina on mu kohanemisvõime õnneks üpris kärme, kuid eks seda ole vast kõik viimase aasta jooksul treenida saanud. 

Kas sooviksid sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?

Soovingi pigem positiivseks jääda. Olukorda arvestades on riik hästi reageerinud. Minul avanes teist korda võimalus osaleda Tallinn Fashion Weekil, olin ka samaaegselt oma brändi sünnile kaasa elamas. Korraga tekkis mul võimalus (küll virtuaalselt) esitleda mõnd oma ideaalidest laiemale publikule – eemaldada moelt sotsiaalsed raamid, mis sinna läbi soorollide külge on poogitud. Tagasiside oli rikastav ja hea. Ühtlasi leidsin tee ka keraamika ja klaasikunstini. Kohati ehk lausa parim aeg avastamiseks. 

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Kogu kompoti jaoks ühest retsepti ei julgeks pakkuda. Loomeinimesi seob kriisiajal ebakindel ja projektipõhine sissetulek. Meeletud ületunnid ja mure sissetuleku pärast on kahjuks liigagi levinud. Ise kipun seetõttu pooldama kodanikupalga mõtet ja seda eriti praeguses olukorras. Riigi seisukohast oleks see muidugi raskel ajal lisakoorem, kuid pikas perspektiivis on selle tasuvust juba naaberriikides tõestatud. 

Mõni kaaskodanik ütleks ehk, et tasuks mõni „korralik” amet selgeks õppida. Nali naljaks, aga loometegevust peetakse tihti veel „hobiks”. Sellise suhtumise muutmine ning loometegevuse tegelikkuse valgustamine saab olema jätkuvalt üks valdkondi, millega tegeleda. Sest suhtumine kunsti, disaini ja kultuurivälja laiemalt on vahel võõrastav. Looming ei tohiks olla kapseldunud ainult nn „kunstimaailma” ja olla sellest väljaspool hirmutavalt arusaamatu. Kuidas muidu head ideed oma kõlapinna leiaksid?

Raha on konstruktsioon, milleta paraku ei saa, ükskõik kuidas seda loomingust lahus püütakse hoida. Kultuurivälja siseselt oleks vaja õppida rahast rääkima. Juba varasemates kooliastmetes peaks olema rohkem rahatarkusele, projektide kirjutamistele, müügile ja eelarvete koostamisele suunatud õpetusi. Materialisti silti kellelegi selle julguse pärast külge pookida on labane, räägitagu sellest või mitte, kuid rahast mõtlevad kõik, kel pangakonto on. 

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Arvan, et jagamist ja teineteise toetamist valdkonna siseselt võiks julgelt rohkem olla.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Jätka!

Karl Joonas Alamaa (2000) on rätsepa taustaga moedisaini tudeeriv multidistsiplinaarne kunstnik ja moelooja. Terava sotsiaalse närviga inimesena on ta üks unisex moe eest kõnelevatest moeloojatest Eestis, seistes raamivate sotsiaalsete konstruktsioonide lahustamise eest.