„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Nüüd kui tagasi vaatan, siis pigem positiivselt. Ma ei tea, kas see on see kriisiaeg või olen lihtsalt jõudmas mingisugusesse punkti, kus vaikselt hakkavad asjad paika loksuma. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Kõige rohkem on vist pihta saanud vaimne healolu. Ma igatsen inimesi. Saan väga palju energiat ja uusi mõtteid inimestega suhtlemisest, mis praeguses olukorras on jäänud väga minimaalseks. Ja, mis seal salata, pidutsemisest tunnen ka väga puudust – kõvast muusikast, DJ-dest ja pimedas ruumis tantsimisest – need on mu loomingulises protsessis väga olulised osad. 

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Perele lisaks olen kõige rohkem toetust saanud meie väikesest n-ö kommuunist Very Hardist (noorte moeloojate galerii-pood T1 kaubanduskeskuses – toim.), kus üksteise ärakuulamine, kaasamõtlemine ja loovate lahenduste leidmine on väga palju aidanud, et keerulistel momentidel edasi minna. 

Mis on pettumust valmistanud?

Võib-olla mitte otseselt pettumus, aga vahel teeb kurvaks küll üksteistest  ja teiste tegemistest mitte hoolimine. Tihti olen tähele pannud, et loomingu väärtustamise ja omavahelise kokkuhoidmise asemel suhtutakse teineteisesse ainult kui konkurentidesse. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Õnneks saime Very Hardis kriisi alguse poole valmis disaineritele avatud töötamise ala, kus enamik vajaminevad tehnilised võimalused olemas on. See aitas päris palju, kuna saime seal töötada ka siis, kui kõik muu kinni oli ja õnneks oli kodus õmblemise aeg suhteliselt lühike. 

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Kui moetudengi vaatenurgast vaadata siis tundub küll vahepeal, et kellele neid moedisainereid siin praeguses maailmas enam juurde vaja on. Aga õnneks on mind saatnud viimasel ajal päris palju õnn, mille tulemusel on tunneli lõppu jälle valgus tekkinud.

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua ka positiivset?

Hoo maha võtmine on mõjunud väga hästi. Enne valdas mind kogu aeg veidi mingi ärevus, et ilgelt kiire on kuhugi. Praegu saan rohkem aru, et edasi tuleb liikuda endale sobivas tempos ja need n-ö sammud peavad olema ka õiges suuruses. Lugesin kuskilt kunagi, et ei ole mõtet jooksma hakata, kui ei oska kõndida.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Mulle tundub, et see küsimus on suurem kui mina vastata oskan.  

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Eriti klišee mõte, aga tunnen viimasel ajal, et kokku peab rohkem hoidma.  

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Klišee lainel jätkates – usalda iseennast. Ma tõesti püüan seda siiani endale kogu aeg meelde tuletada. 

Kreeta Aidla on moedisainer ja moeplatvormi Very Hard eestvedaja.