Mullukevadistele ärevatele nädalatele järgnes pikk ja segane aasta. Kuidas on see turbulentne periood mõjutanud kohalikke loomeinimesi?

Müürilehe toimetus kirjutas möödunud aasta aprillis värske eriolukorra tuules artikli „Ärevad nädalad kultuuriväljal”, mille tarvis intervjueeriti pea kolmekümmet kultuuriinimest. Kõik oli lahtine ja uus, tehti esimesi samme veebikontsertide ja DJ-settide voogedastamisega, oldi äraootaval seisukohal ning riigilt loodeti toetavaid samme. Vahepeal on läbitud pikk maraton, mille käigus on õpitud uue reaalsusega adapteeruma, leidma viise ja lahendusi, et elu ei jääks soiku, ning muudetud isegi vabakutseliste loovisikute seadust, et toetust saaksid küsida ka need, kes ei kuulu loomeliitudesse. Kultuuritöötajad ja vabakutselised on harjunud elama permanentses majanduskriisis, nagu sõnastas tabavalt aasta tagasi kunstnik Dénes Farkas. Seda kinnitab ka kunstnik Kai Kaljo: „Kui kogu see asi algas, ei muutunudki minu jaoks eriti midagi, kuna olin juba paar eelmist aastat umbes samamoodi elanud.” Nad on olude sunnil ettenägematute muutustega kohanemiseks märksa parema ning paindlikuma ettevalmistusega, kuid ometigi on aasta jätnud oma jälje nii vaimsele tervisele, loomingulisele tegevusele kui ka võimalike tulevikustsenaariumite projitseerimisele. Aprillikuus küsisin rubriigis „Segane aasta” paarikümnelt kultuuriväljal tegutsevalt inimeselt, kuidas neil käsi on käinud ning millest nad mõtlevad või unistavad. Kokku ilmus Müürilehe veebiväljaandes kakskümmend viis lühemat ja pikemat teksti, mille postskriptumi või lühikokkuvõttena see artikkel ongi mõeldud. 

Pikad isolatsiooniperioodid, teadmatus, rahaline ebakindlus ja muud põhjused murendavad vaimu, nõrgendavad keha ja halvavad motivatsiooni.

Millises kehas milline vaim?

Ei tulnud üllatusena, et tugevalt on saanud pihta inimeste vaimne tervis. Pikad isolatsiooniperioodid, teadmatus, rahaline ebakindlus ja muud põhjused murendavad vaimu, nõrgendavad keha ja halvavad motivatsiooni. Kui lisada sinna meie laiuskraadi pikk kaamoseperiood, siis ei jää tulemata tumedad mõtted ja üksildustunne. Vabakutselise näitleja Liisa Saaremäeli jaoks muutsid korduvad eneseisolatsioonid aasta jooksul tema reaalsustaju, millega kaasnes ärevus, ja mida kauem üksi olla, seda raskemaks muutub ka oma probleemidest rääkimine. Midagi sarnast tundis ka fotograaf ja muusik Alan Proosa, kes on harjunud talvituma päikselises Tais ning muutus ühel hetkel teovõimetuks ja antisotsiaalseks: „Mulle tundus, et parim asi, mida ma oma elus praegu teha suudan ja saan, on lihtsalt püüda magades uneilma põgeneda.” Ta tunnistab, et võõrad pole olnud ka mõningased suitsiidsed mõtted. Kontsertide helirežissöör Veljo Sepp leidis end aga olukorrast, kus ta sai aru, kuidas tema töö on teda kõik need aastad füüsiliselt ja mentaalselt toonuses hoidnud, ning kui töö talvel piirangute tõttu täielikult ära kadus, hakkas kehal halb ja pähe tekkisid tumedad mõtted. Kontserdikorraldaja ja Station Narva programmijuht Roman Demchenko kasutab seisundi kirjeldamiseks kujundina kiike, mis käib ühest äärmusest teise, koreograaf Rene Köster räägib aga Ameerika mägedest, millel on tulnud korduvalt üles ja alla sõita, ning sellega sügavale luudesse settinud tegevusetuse ja laiskuse tundest, mida on olnud vaja ületada. Teisalt muidugi tekitavad raskused aeg-ajalt ka edasiminekuid. Filmirežissöör Marta Pulk alustas ligi aasta tagasi psühhoanalüütilise teraapiaga ning peab just vaimse tervise seisukohast viimast aastat isiklikus plaanis läbimurdeliseks. Noor skulptor Sarah Nõmm leiab samuti, et peadmurdvate sisedialoogidega sai küll pimedates hingesoppides käidud, kuid seetõttu jõudis ta ka teatava selguseni ning see on juba väärtus omaette! Vabakutselise etenduskunstniku Maria Metsalu arvates ongi igasuguses olukorras vähemalt kaks poolt ja see, mis on mõne jaoks huvitav ennast peegeldav kogemus, on teistele õudusunenägu.

Maria Metsalu arvates ongi igasuguses olukorras vähemalt kaks poolt ja see, mis on mõne jaoks huvitav ennast peegeldav kogemus, on teistele õudusunenägu.

Kohtan isegi ühel aprillipäeval toidupoes tuntud näitlejat, kelle silmad säravad, sest lõpuks on alanud uue lavastuse proovid, tema hääles on kuraasi ja entusiasmi – nüüd on jälle põhjust kodust välja minna, on hakanud taas inimese tunne tekkima. Kui palju Zoom ja muud digivahendid poleks ka aidanud va elu masinavärki töös hoida, pole see siiski lõputult jätkusuutlik – kõik vajavad vähem või rohkem ka füüsilist kohalolu. Dokumentalist Liis Nimik nendib nukralt, et veebis esilinastunud film justkui ripub mingis mõttes ikka veel õhus ega ole tegelikult valmis saanud, sest filmitegijal ei ole olnud võimalik olla tunnistajaks sellele, kuidas film vaatajast läbi jookseb. Tartu Kunstimaja kuraatori Peeter Talvistu jaoks on Zoomi-väsimus võtnud juba erakordsed mõõtmed ja üleüldse on tema unistused muutunud väga lihtsaks: ta tahaks lihtsalt sõpradega piknikule minna ja poes müüjale ilma maskita naeratada. Vabakutselise kriitiku ja kultuurikorraldaja Airi Triisbergi sõnul on aga aasta aega arvutiekraani küljes elamist mõjunud väga halvasti tema silmanägemisele ja sedasi jätkata pole võimalik, mistõttu on tulnud hakata katsetama kõnesüntesaatori ja teiste tehniliste abivahenditega ehk muutuda veelgi rohkem küborgiks.

Adapteerumine ja loomingulisus

Kui üks siin elus on kindel, siis muidugi fakt, et inimene suudab harjuda pea kõigega, ning eks praegune aeg ole selle väite hea lakmustest. Kui pandeemia alguses tundus, et elukorraldus saab olla kas kõik või mitte midagi, siis nüüdseks oleme kohanenud igasuguste vahepealsustega, olgu need ettevaatusabinõud, majanduslikud nipid või näiteks eelregistreerimisega näitusekülastused. Kui intervjueerisin möödunud aasta maikuus Katja Novitskovat, siis ta ütles, et üks, mida ta ei kavatse loominguliselt tegema hakata, on potentsiaalne koroonakunst. Kuid see, mida pandeemia teeb loominguga, on muidugi vaid pool võrrandist.

„Majanduslikult läks kõik täiesti persse ning hakkasin müüma oma süntesaatoreid ja tehnikat,” ütleb noor muusik Gretchen Lawrence.

Alan Proosa sõnul on mitmed tema Kagu-Aasias elavad ladyboy’dest sõbrannad soovitanud tal kriisis toimetulekuks OnlyFansi konto teha ja seal raha teenida, aga ta arvab, et on selleks vist liiga pussy. Ots otsaga toimetulekuks on ta pidanud müüma oma tehnikat. Likviidset vara on pannud majandusliku kitsikuse leevendamiseks müüki ka noor muusik ja VJ Gretchen Lawrence, kes sõnab armutult: „Majanduslikult läks kõik täiesti persse ning hakkasin müüma oma süntesaatoreid ja tehnikat. Esimest korda elus tekkis mul finantspaanika.” Teisalt võimaldas seisak Lawrence’il rohkem oma loomingule pühenduda ning see muutis kogu erialast perspektiivi ja andis uue tegutsemisvabaduse. Loomingulise plahvatuse plusspoolega ühineb ka teisi. Näiteks noore skulptori Sarah Nõmme jaoks sai esialgsest apaatiast ja loomepõuast just hilisem sütik, mida tal oli võimalik oma töödes rakendada. Kodus istumisest tekkis energia ülejääk, mille ta suunas pikkadesse jalutuskäikudesse – kohalejõudmisest olulisemaks sai hoopis teelolek ning uitamine toetas omakorda mõttetöö sujuvust. Räppar Manna sõnab lakooniliselt, kuid enesekindlalt, et ta on sellest põntsust palju õppinud ja on sellele tegelikult isegi tänulik. Kunstnik Alexei Gordin näeb viimast aastat samuti läbi soojade prillide: „Vaatlen kogu olukorda kui võimalust olla õigustatult aeglane, mis pole üldse halb.”

Seda, et seisak tekitas aega, et oma elu ja tegevusi, tihti esimest korda, põhjalikult analüüsida, sõnavad pea kõik intervjueeritud. Hoolimata kadunud sissetulekutest ja vaimsetest probleemidest oli see paljudele esimene kord päriselt hoog maha võtta, isegi kui see juhtus vaid ajutiselt. Lisaks tekkis möödapääsmatu vajadus valdkonnasiseseks ja -üleseks koostööks, mis oli tihti pretsedenditu. Roman Demchenko sõnul hakkasid muusikavaldkonnas tegutsejad lõpuks üksteist ja üksteise vajadusi märkama ning sellest sündis tõeline koostöö. Temaga on päri ka Katre Väli kultuuriministeeriumist, kelle viimase aasta kogemus näitab, et eri valdkondades tegutsejate koostöö on kasvanud ja kuigi kaasamine saaks kindlasti olla laiem, on liigutud siiski positiivses suunas.

Roman Demchenko sõnul hakkasid muusikavaldkonnas tegutsejad lõpuks üksteist ja üksteise vajadusi märkama ning sellest sündis tõeline koostöö.

Lisaks koostööle tõusis teravalt fookusesse vabakutseliste sotsiaalkaitse küsimus. Kui möödunud aastal polnud paljud õieti teadlikudki loovisikute seadusest, siis praeguseks on ennast kurssi viidud. See on kindlasti esimene oluline samm vabakutseliste olukorra parandamiseks. Praxis teeb parasjagu kultuuriministeeriumi tellimusel ka põhjalikumat uuringut vabakutseliste toimetulekust – selle võib kirjutada suuresti koroona arvele. Kultuuriväljal toimetab palju eri huvidega ja eri valdkondade inimesi. See, mis on oluline vabakutselisele kunstnikule, ei pruugi olla tähtis moekunstnikule või ehtedisainerile, keda vaevavad hoopistükkis väikeettevõtja väljakutsed alates veebipoe loomisest kuni klientidega suhtlemiseni. Vabakutselise loovisiku Kaisa Eiche arvates peaks pidama kindlasti meeles õpetussõnu, et hoidke kõrvalepanduna kolme kuni kuue kuu kulude jagu säästusid. Tema sai neile kinnitust, kui ta sissetulek pooleks aastaks kadus. Rene Kösteri sõnul võib aidata riske maandada ka DIY-eluviis, mille juurde ta on ise tagasitee leidnud, kuna DIY on ainus, millele saab kindel olla. Grupis töötades võib keegi iga hetk osutuda lähikontaktseks või olla nakatunud või kadunud eimillegi tegemise jõudeauku. Ühesõnaga peaks olema korraga nii kollektiivne kui ka autonoomne.

Kaisa Eiche arvates peaks pidama kindlasti meeles õpetussõnu, et hoidke kõrvalepanduna kolme kuni kuue kuu kulude jagu säästusid. Tema sai neile kinnitust, kui ta sissetulek pooleks aastaks kadus.

Vastuoluline suhe riigiga

Meil kõigil on tekkinud viimastel aegadel erakordselt isiklik suhe riigiga, kuna riigi roll igasuguse igapäevaelu korraldamisel on kasvanud enneolematuks – olgu tegemist piirangute, strateegilise kommunikatsiooni või majandusliku kriisiabiga. Tulenevalt praeguse olukorra tavapäratusest on riigi reageerimist kultuurivaldkonna perspektiivist raske millegi varasemaga võrrelda, hinnangud jäävad subjektiivseks või tekib paratamatult kõrvutus teiste riikidega. Mitmed intervjueeritavad, kes oma segast aastat kirjeldasid, on saanud riigilt töötukassa või kultuuriministeeriumi kaudu rahalist toetust ja see on aidanud neil mingil määral ellu jääda, mis ei tähenda küll, et ükski neist oleks nõus päevikusse hindeks rasvast „viit” kirjutama. Näiteks on kirjanik ja kunstnik Margit Lõhmus saanud küll töötukassast pappi, aga sissetulek on väga väike ja ta ei väsi imestamast, kuidas ta üldse ära elab. 

Peeter Talvistu jaoks on olnud suurim probleem riigi sõnumite ähmasus, sest ebaselge sõnum vähendab selle mõjusust ning, mis veelgi hullem, ka sõnumi edastaja edasist usaldusväärsust. Ta leiab, et kommunikatsioon on olnud nõrk, muutlik ja põhimõttelage. Roman Demchenko näeb kitsaskohta aga selles, et kohati ei mõisteta, et kultuurivaldkonna kriis ei ole kestnud kuu või paar, vaid juba üle aasta, mistõttu paljud kultuurivaldkonna talendid ja töötajad on lahkunud teistesse sektoritesse või lõpetanud tegevuse. Äärmiselt nördinud on klubikultuuriga seotud DJd ja promootorid, näiteks klubi HALL resident ja korraldustoimkonna liige Micaela Saraceno osutab ebakõladele piirangute vallas ja sellest tulenenud segadusele, mis on mõjunud ääretult kurnavalt. Igasuguse plaaniga kaasneb kartus, et kas see saab toimuda või peab asja edasi lükkama. Rene Köster, kes on aktiivselt seotud Sveta Baariga, nimetab seda otse klubikultuuri edasi-tagasi väntsutamiseks. Klubikultuur on paljude inimeste elus olulisel kohal, seal lendavad ideed ja tekivad tutvused. Moedisainer Kreeta Aidla tunneb selle järele sügavat igatsust: „Mis seal salata, pidutsemisest tunnen ka väga puudust – kõvast muusikast, DJdest ja pimedas ruumis tantsimisest. Need on mu loomingulise protsessi väga tähtsad osad.” 

Peeter Talvistu jaoks on olnud suurim probleem riigi sõnumite ähmasus, sest ebaselge sõnum vähendab selle mõjusust ning, mis veelgi hullem, ka sõnumi edastaja edasist usaldusväärsust.

Kui jätta aga kõrvale abipaketid, erakorralised tegevustoetused ja muu, närib loomerahva hinge kõige enam üks kriisist sõltumatu pikaajaline probleem ehk mittepiisav sotsiaalkaitse ja ravikindlustuse puudumine. Vabakutselistele ravikindlustuse tagamise tähtsus kõlab kui kooris kõigi huulilt. Marta Pulk meenutab, kuidas kolleeg ütles kord, et kulka jagatav stipendium peaks kandma „Ela ja sära” asemel nime „Ära sure ära”, sest on juhtunud ka seda, et stipendiaat saab toetuse eest lõpuks hambad suhu. Inimesed tahavad elada ja nad tahavad elada inimlikult! Maria Metsalu leiab, et kunstnike loomingu kvaliteet ainult tõuseb, kui kõrvaldada neid pidevalt ähvardav vaesuse ja alavääristamise risk. „Pandeemia pole mitte sügavaid probleeme põhjustanud, vaid paljastanud,” lisab ta. Pikaaegse dramaturgi Laur Kaunissaare sõnul võiks kaaluda ka Prantsusmaa eeskuju, kus kehtib põhimõte, et kultuur on ühiskondlik erand, turutõrke tingimustes toimiv valdkond. „Loovisikud töötavad olemuslikult tsükliliselt ja perioodil, mil neil pole konkreetset projekti, ei ole nad sisuliselt tööta, vaid valmistavad ette järgmist tööd. Riik kompenseerib siis töötukassa meetmega projektidevahelise aja, mis sõltub viimase kümne kuu erialase töö tunnitasu keskmisest.” Airi Triisbergi sõnul pole aga vaja isegi radikaalset muutust, vaid piisaks sellest, kui hakata maksma kultuuritöötajatele õiglast palka, mitte stipendiumeid või litsentsitasusid – siis laheneks suures ulatuses ka sotsiaalkaitse probleemid. Kuigi poliitiline tahe näib tema arvates selleks puuduvat.

Airi Triisberg aimab kriisiabi pakettide tunneli lõpus võimalikke kärpeid ja eks varasemate majanduskriiside valguses on selleks ka põhjust.

Vaade tulevikku

Hoolimata sellest, et aeg ja asjaolud on, nagu nad on, ei domineeri, ehk isegi üllatavalt, kellegi jutus lõpuni pessimistlik maailmalõpunoot. Peamiselt helikunstnikuna tegutsev Artjom Astrov küll nendib, et rikkad saavad kriisis rikkamaks ja vaesed peavad oma sõrme edasi imema, aga ta soovib uskuda, et ehk meil on nüüd kollektiivselt pisut vähem illusioone. Airi Triisberg aimab aga kriisiabi pakettide tunneli lõpus võimalikke kärpeid ja eks varasemate majanduskriiside valguses on selleks ka põhjust. Isiklikus plaanis püütakse näha tulevikku siiski heledamates toonides. See, kas põhjuseks on tärkav kevad, mentaalne karastumine või lihtsalt aktsepteerimine, polegi praegu vast kõige tähtsam. Gretchen Lawrence’ile tundus aasta alguses sihi puudumine veel hirmutav, aga nüüd on ta võtnud omaks põhimõtte, et ta ei tahagi oma tulevikku ette kujutada. Ehtekunstnik Sigrid Kuusk on ka asjad selgeks mõelnud: „Tunnistasin endale kergendunult, et kui mu töö ehtekunstnikuna ei õnnestu, siis ka see on okei! Selle otsuse vastuvõtmine vabastas ja on andnud ruumi vabamalt hingata.” Marta Pulk sõnab pea irooniliselt, et seni, kuni ta ei leba mingisse stressiga seotud haigusesse surevana kusagil EMOs, tasub vast tänulik olla. Moekunstnik Karl Joonas Alamaa ja Kaisa Eiche flirdivad aga mõlemad ka mõttega, et ehk oleks praegu õige aeg alustada kodanikupalga katsetustega. Peeter Talvistu usub, et tänavusest suvest saab Summer of Love, Manna ei jõua ära oodata, millal ta jalad saavad uuesti lavalaudu puudutada, ja Alan Proosa tahaks hakata tegema hardcore-bändi. Paide Teatri lavastaja Jan Teevet lubab talle omaselt minna aga veelgi poeetilisemaks: „Tulevik on alati kaos. Ja kaos – nagu johtub pea kõikidest mütoloogilistest narratiividest – tähendab võimalust. Kaose koemustris on olemas kõik võimalikud narratiivid, millest kogejaga kohtumisel realiseerub paratamatult üks.”

Karl Hendrik Rattus on BFMis õppiv kunstitudeng, kes on viimasel aastal hakanud tegelema rohkem digitaalse kunstiga. Tema disainitud logo on võimalik märgata BFMi uutel pusadel ja särkidel. Ta kutsub kõiki huvilisi Instagrami kontol @donrattus enda teekonda jälgima.