„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Patt oleks väga kurta. Kõige kiuste on siiski saanud mõndagi huvitavat teha.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Kõige keerulisem on muidugi aja ja logistikaga, see on muutunud oluliselt keerulisemaks, aga ega väikeste laste kõrvalt professionaalne tegevus saagi ju liiga lihtne olla, nii et olen püüdnud piirangutega, ka viirusest tulenevatest täiesti sõltumatutega, harjuda.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Olen saanud vabakutselise loovisiku toetust.

Mis on pettumust valmistanud?

Teadsin ette, et vabakutselise elu on vabam ja seetõttu ka turbulentsem, viirusest tuleneva tõttu muidugi veel eriti, aga pettuda pole tulnud.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Peamine fookus on läinud tööks oleva aja maksimaalsele kasutamisele ja planeerimisele. Selles õnnestumine on muidugi olnud kõikuv, nagu alati. Kogemus on näidanud, et kui laual on näiteks kuus võimalikku tööd, siis võib kindel olla, et neist realiseerub täies mahus vaid kolm, ainult et sa ei tea, millised kolm. Sellega kohanemine on senise kogemuse põhjal eeskätt tundunud psühholoogilise eelhäälestuse küsimus.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Kainelt ja suhteliselt rahulikult.

Sooviksid sa sellest pandeemia-aastast välja tuua midagi positiivset?

Mõneti on see aasta ja ilmselt ka veel pisut edasi kestev olukord paras võhmatreening. Meenub, kuidas mu spordikooli lõpetanud onu rääkis, et tõkkejooksjad harjutavad treeningutel tihti ülesmäge jooksu, et püüda siis lameda maa peale pääsedes paisuefekti. See ongi positiivne.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Vahel olen mõelnud, et ehk tasuks Eesti puhul läbi arvutada ja kaaluda võimalus, et meilgi toimiks sama vabakutseliste loovisikute süsteem nagu Prantsusmaal (intermittents), mille põhimõte on, et kultuur on ühiskondlik erand, olemuslikult turutõrke tingimuses toimiv valdkond (l‘exception culturelle). See võiks, muide, näiteks kõlada kokku ka meie põhiseaduse preambuliga. Prantsusmaal toimib see nii, et arvestatakse, et looviskud töötavad olemuslikult tsükliliselt ja perioodil, mil neil konkreetset projekti pole, ei ole ta sisuliselt tööta, vaid valmistab ette järgmist tööd. Riik kompenseerib siis töötukassa meetmega projektide vahelise aja, mis sõltub viimase 10 kuu erialase töötasu tunnikeskmisest. Sisuliselt sama süsteem, mis Eestis praegu töötukindlustushüvitis või ka vanemahüvitis. See ei pruugi olla Prantsusmaalt üksüheselt ülevõetav, seal on mitmeid küsimusi (kes kvalifitseerub loovisikuks, kui suur on turvavõrgu vahe loovisikute ja tavatöötute puhul), ka maailmavaatelist arutelu, aga mõttevõimalus minu meelest on.

Mis puutub vabakutselistesse, siis minu meelest on siinkohal ka võimalus oluliselt aktiivsemaks rolliks kohalikul omavalitsusel (näiteks suur osa vabakutselisi töötab ja elab Tallinna linnas).

Mis puutub institutsioonidesse, kellele on viimane aasta ju samamoodi väga raske olnud, ehkki hoopis teisiti, kui vabakutselistele, siis minu meelest on see periood väga selgesti lisaks kõigele muule näidanud ka kultuuriinstitutsioonide tugevat sõltuvust oma- ja eeskätt piletitulust (mis on oluliselt kõrgem kui samasugustel institutsioonidel lähiriikides). Alati on küsimus tasakaalus, ja nagu on öelnud vist Goethe, teatris, kus absoluutselt kõik on rahastaja poolt kinni makstud ja riski polegi, elusat kunsti ei sünni (pidades silmas tollaseid vürstide õukonnateatreid). Aga omatulukohustuse mõju osas kunstilistele programmivalikutele saaks ehk nüüd akuutsest kriisist väljudes vahelduseks proovida tasakaalu nihutamist väiksema omatulusurve poole. Aitaks ka liigse üleproduktsiooni vastu.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Credo quia absurdum.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Kogu rohkem sääste!

Laur Kaunissaare on dramaturg.