„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Vabakutselise näitlejana on mul ära jäänud palju etendusi ja prooviperioodide planeerimine on antud oludes väga raske. Teisalt õpin hetkel EMTA-s kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammis (CPPM) ja kuigi õppekavas on läbi viidud palju muudatusi, sh kontakttundide asendamine distantsõppega, pean ennast väga õnnelikuks, et see aasta möödus keskkonnas, kus erialane ümbermõtestamise ja kohanemise vajadus oli väga hästi adresseeritud. Ka kool pidi ümber organiseeruma ilma võimaluseta asju päriselt pausile panna.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Alguses ei osanud ette näha kui pikaajaliseks see kõik kujuneb. Ja fakt, et ka tuleviku kohta ei saa midagi kindlat öelda, tekitab küll majanduslikku hirmu. Lisaks tooksin välja ajalise aspekti. Esineb prooviperioode, mis ei pruugi jõudagi esikani ning su edaspidine osalemine projektis võib olla pealetulevate tööde tõttu kahtlane. Sellistel juhtudel, küll lootes parimat, tekib ikkagi lõpetamatuse tunne, mis takistab ka järgmistele asjadele pühendumist ja tekitab üldises plaanis nõutust, kuidas ennast uuteks ja pooleli jäänud töödeks häälestada.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Toetust olen saanud kulkalt ning lisaks õppemaksu katmiseks Rotalia ja Rahvuskultuuri fondist.

Mis on pettumust valmistanud?

Pettumust on valmistanud see, kuidas korduvad eneseisolatsioonid ja distants inimeste vahel muudab mu reaalsustaju ning tekitab ärevust, paneb tundma, et ma olen oma probleemidega üksi. Teiste inimeste poole pöördumine on muutumas keerulisemaks, eriti kuna sundimatut sotsiaalset olemist on vähem. Tunnen, et üksindus ja suletus ei ole ainult kohane meede olukorraga toimetulemiseks ja selle kontrolli alla saamiseks, vaid muutumas millekski, mis paneb üldiselt mitte jagama. Loodan, et ühiskonna ja inimeste vaimne tervis saab rohkem vajalikku tähelepanu, kui kriis hakkab mööduma. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Kuidas oma tavapäraste väljendusvahendite kõrvale leida uusi, mis võimaldaksid ikkagi jätkata oma töid ja tegemisi. Virtuaalsed platvormid, video, audio – kontakti ja füüsilise kohalolu võimaluse puudumise tõttu tuli palju uusi oskusi omandada.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Olenemata kõikidest raskustest, ootan tulevikku huviga. Kriisiolukord kõigutab paljude asjade/mõtete/arusaamade vundamente ja selline olukord loob kindlasti pinna millekski uueks ja huvitavaks. 

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Mulle tundub, et juhul kui tegutsetakse „aknas”, mis lubab kohtuda nii omavahel kui publikuga, on tahe ja mõtestatus kasvanud. Ideed on saanud settida selles edasilükkamiste ahelas. Ja võib-olla on alles jäänud need impulsid, millega päriselt tahetakse tegeleda ja millel on ka kajapinda tänases päevas. Selline seis võib soosida just omaalgatuslikke, leidlikke projekte ja iseseisvust nende ellu kutsumisel.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Edasiliikumine on jõud. Ja mingis mõttes ei saa liikumist tegelikult miski takistada. Ära lükka kunagi põnevaid asju edasi, tegutse kohe. 

Liisa Saaremäel on vabakutseline etenduskunstnik ja näitleja.