„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal. 

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Drastiliselt. Pea kõik kontserdid on ära jäänud. Esinemise asemel olen teinud kordades rohkem tööd n-ö telgitagustes. Muidu esinemistele kuluv aeg läheb stuudiosse. Nüüdseks on mul tehtud nii palju lugusid, et võiksin kasvõi aasta otsa stuudios mitte käia ja ei peaks selle pärast muretsema.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Eks see aasta pani kõigele suure põntsu. Ärevus võttis mu üle võimust, töölt lasti lahti ja esinemised kadusid ära nagu vaip jalge alt. Samas olen sellest põntsust palju õppinud ja arenenud, nii et imelikul moel olen sellele ka tänulik.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Ma arvan, et kõige rohkem tuge olen ma hakanud leidma iseendast. Keegi teine ei oska otseselt abiks olla, rohud ei andnud head efekti ja pere-sõbrad ei tea ka, mida õieti öelda. Õppida iseennast kuulama, usaldama ja tundma oli ainus võimalus.

Mis on pettumust valmistanud?

Natuke äkki see, kui palju võltse sõpru mu ümber oli. Pandeemia jooksul sai tõesti näha, kes on päriselt olemas ja kes mitte. Kes selle jooksul ära kadusid, õpetasid mulle uusi käitumismustreid ja tegid mind valvsamaks ning targemaks. Kes jäid, nendele olen tänulik!

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Elevusega. Mul on olnud palju aega ennast ja oma loomingut lihvida. Olen väga elevil selle hetke üle, mil saan uuesti lavalaudu tunda ja inimestega suhelda.

On selles pandeemiaajas ka midagi positiivset?

Mu koroonatest, hahaa. Aga kindlasti see, et ma ise kui ka paljud teised õppisime ennast rohkem tundma ja saime aja maha võtta. See oli pisut nagu kollektiivpuhkus, et saaks kiirteelt maha tulla ja ratastele puhkust anda. Ma elan lause „ju siis pidi nii minema” järgi ja see aitab paljusid asju positiivsesse perspektiivi panna.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Vast tasuks rohkem asju ja üritusi internetipõhiseks viia. 

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Võtke aega enesearendamise jaoks. Karantiin ei pea tähendama paigalolemist ja tegevusetust.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Ole valmis, pea vastu ja ära muretse – sa saad kõiges paremaks ja targemaks!

Manna on räppar.