„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Etenduskunst toetub suuresti kollaboratiivsele produktsioonile ja -tarbimisele ning on ennekõike projektipõhine. Probleemiks on loomulikult etenduste ja residentuuride ärajäämine  ning edasilükkumine. Teisest küljest on toimunud teatav taaskäivitus, mis on omakorda võtnud maha stressi ootuse ees, et kõik, mis ma loon ja millega igapäevaselt tegelen, peab olema müüdav ja kellelegi kolmandale kasulik. On olnud värskendav olla korraks situatsioonis, kus ei pea olema alati produktiivne ja keskenduda ka elule väljaspool kiirust. Vähemalt praegusel hetkel tundub, et loominguline töö sellest ei kannata, aga see võib vormi muuta. 

Kogu mu elukorraldus on olnud ka varasemalt äärmiselt mobiilne ja paindlik ootamatute olukordade suhtes. Selle aasta jooksul olen viibinud pikemalt mitmes erinevas lukustatud Euroopa linnas ja tahe neist tühjadest paikadest loodusesse eemalduda on tugev. Teatud hetkedel tundub, et linn kui konstruktsioon on kaotanud oma funktsionaalse rolli, kollektiivsest kooselamisest on saanud kollektiivne isoleeritus. Kuid vaikus neis on loomulikult ka ilus ja kinematograafiline. Võib-olla on see muutnud tulevase töö ka minimalistlikumaks, olen tegelenud teatud lihtsustamisprotsessiga enda uues sooloprojektis. 

Kui rääkida grupitööst, siis Young boy dancing groupi tegevus on toimunud ka varasemalt suurel määral distantsilt, kuna me keegi ei ela samas riigis. Aasta jooksul saime küll anda ka paar etendust, aga rohkem keskendume praegusel ajal videotöödele ja 2022. aasta plaanidele. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele-, majanduslikule- ja professionaalsele heaolule?

Elupõlise erakuna pole mul sotsiaalse distantseerumise ning pauside tegemisega erilisi probleeme, aga endalegi üllatusena muutus see siiski teemaks, kuna tegemist polnud enam minu isikliku valikuga. 

Vaikus nii loomingus kui ka inimestevahelises läheduses on tähendanud paljudele kahjuks aga ka hoopis midagi raskemat – aja peatumine võib olla tore aeg reflekteerimiseks, kuid samaväärselt ka traagiline.  Mis mõne inimese jaoks on huvitav ennastpeegeldav kogemus, on teiste jaoks õudusunenägu. Pandeemia ei noppinud ohvreid ainult läbi haigestumise, vaid liiga tihti jõudis minuni kahjuks ka teateid enesetappudest. Praeguses olukorras on kellegi läheduses seismine, rääkimata kallistamisest või suudlemisest suhteliselt radikaalne ning provokatiivne akt. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Kuna enam ei saa kindel olla esietenduste toimumistes, siis tuleb paralleelselt mõelda ka muudele väljunditele ja vormidele, mida üks töö saab võtta. Lisaks esietenduse poole liikumisele, tegelen selle kõrval ka väiksemate performatiivsete formaatide loomisega. Ma vaatlen erinevates etappides ja residentuurides loodud komponente iseseisvate  kunstiteoste ja performatiivsete toimingutena, mida saab autonoomselt eksponeerida ja esitada. 

Kas sooviksid sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?

Iga kriis sunnib ennast toimuva suhtes reageerima, tegutsema ja positsioneerima.  See sikutab tugevalt patsist, et tuletada meelde kui haavatavad me oleme – elu on äärmiselt ebakindel ja õrn. Puhkus institutsioonidest annab võimaluse ümber kujundada oma väärtushinnanguid ning teha järeldusi. Oleme pikalt toetunud vigastele struktuuridele, mis oleksid varem või hiljem lagunenud – pandeemia on sügavaid probleeme paljastanud, kuid mitte põhjustanud. 

Aktuaalseks on muutunud vabakutseliste kunstnike olukord ja hakkamasaamine ning vähemalt on see probleem jõudnud avaliku diskussioonini. Nii mõnedki kolleegid nii Eestist kui ka välismaalt on vastava riigi toetuse saamise järel maininud, et viimaks on neil (küll lühiajaliselt) majanduslik stabiilsus, mis neil varem absoluutselt puudus. Praegune kriis on tavaolukorras alustavate kunstnike normaalne igapäevaelu, milles nagunii puuduvad sotsiaalsed garantiid ja regulaarne sissetulek, rääkimata mingisugustest säästudest.  Ma arvan, et loomingu kvaliteet ainult tõuseb, kui eemaldada kunstnikke pidev ähvardav risk vaesuse ja alavääristamise ees.  

Samuti on muutunud üha olulisemaks vajadus kogukondlike vormide järgi on, nii kunstis kui ka privaatsfääris. Kuigi paradoksaalselt kerkivad tõenäoliselt siit tuhast välja pigem sooloformaadid.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Kasuks tuleks institutsioonide pikaajalisemate koostööde (ja kohustuste) väljatöötamine kunstnike ja esinejatega – me peaks väljuma mudelist, mis kohtleb esinejaid ühekordsete ning tihti ka alatasustaud meelelahutajatena.

Lausa kurb on nimetada seda radikaalseks muutuseks, aga kindlasti võiks kuskilt otsast selle vabakutseliste ravikindlustusega algust teha.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Olen sada protsenti kindel, et ma ei kuulaks ennast! Ja masohhist minus ei jagaks ka tulevikutarkusi.

Maria Metsalu on vabakutseline etenduskunstnik ja Young boy dancing groupi asutaja ja liige.