„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Üllataval kombel on viimane aasta möödunud päris tegusalt. Läksin BFMi õppima eriala, mis kattub hästi mu huvidega ning sain Raadio 2-e oma saate nimega „Pronto!”. Muusika erialal õppimine ja raadiosaate tegemise kohustus on veelgi süvendanud mu armastust muusikamaailma vastu. Samuti oleme aktiivselt tegutsenud klubis HALL, mõeldes välja uusi lahendusi piirangutega toimetulemiseks – peamiselt läbi päevaste ürituste ja otseülekannete. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

On ette tulnud väga raskeid katsumusi, mis on nõudnud tugevat vaimset tervist. See on olnud üks karmimaid perioode ning usun, et ma pole siinkohal ainuke, kes end sedasi tunneb. Majanduslikult on olnud nii paremaid kui ka halvemaid hetki, kuna tööalaselt oleme pidanud võtma kasutusele uued alternatiivsed meetmed, et oma tegemistega jätkata. Positiivsest küljest on see aga rohkesti loovust arendanud.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Nagu öeldud, on see aasta üsna katsumusterohke olnud. Õnneks on püsinud ellusuhtumine, et igale probleemile on alati mingisugune lahendus. Rahalist toetust saime klubile HALL suuresti tänu Henri Roosipõllule Music Estoniast, kes võitles selle nimel, et ka klubid saaksid kultuuritoetust. Mentaalne tugi on aga karmimate takistuste tekkimisel tulnud perelt ja HALLi perelt. Süngematel hetkedel sõbra õlg, mille najal nutta. Muusika ja filmid, millesse end kaotada. 

Mis on pettumust valmistanud?

Riigipoolsed ebakõlad piirangute osas ja sellest tulenev segadus. See kõik on mõjunud üsna kurnavalt. Plaane tehes on kogu aeg kartus, et võib-olla peab jälle ühte või teist projekti edasi lükkama. Lisaks olen ma ilma jäänud võimalusest esimesel ülikooliaastal füüsiliselt kohal käia, mis oleks lubanud erialaga mitmekülgsemalt tegeleda. Kogu õpe on toimunud vaid internetisilla vahendusel. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Kuna klubidega on lood nii nagu on, siis leidsime, et parim viis sissetulekut teenida on läbi Suvila pizza-restorani, mille rajasime HALLi Kalamaja kalmistupargi poolsesse hoovi. See on kergelt öeldes üks paras väljakutse olnud. Suvila ise, nagu ka nimi sellele viitab, oli siiski ehitatud suveperioodiks. Vaatamata sellele oleme siiski hakkama saanud – sooja nii endil kui ka köögil hoidsid sees soojapuhurid ning kiviahi.

Erialaselt on aga olnud pigem selline rahulik lahenduste otsimine. Öistele piirangutele vaatamata oleme leidnud uusi väljundeid, kuidas muusikaga tegeleda. Koroonapiiranguid jälgides oleme korraldanud HALLis päevaseid reive, mis on osutunud meeldivaks nii külalistele kui ka meile endile. Sellega tahame ka tulevikus kindlasti edasi tegeleda. Lisaks oleme end proovile pannud ka virtuaalklubina ehk teinud otseülekandeid residentide ja majaväliste artistidega.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Mida raskemad on mingid perioodid, seda lihtsam on realistlikumalt mõelda ja selle järgi endale eesmärke seada. Tegutseda tuleb ilma naiivsete ootusteta, kuid mõelda tuleks sihikindlalt ja ambitsioonikalt. Tunnen, et olen valmis uuteks projektideks. Inspiratsiooni saan kodust, tööst ja koolist. Unistada ma ei karda, aga unistusi välja öelda pole ka mõtet. Tuleb lihtsalt tegutseda. 

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Vaimsest perspektiivist – võimalus enda sisse vaadata, käia läbi kogu olemise tuum ning õppida end paremini tundma. 

Tööalasest perspektiivist kindlasti suurem süvenemisjõud, sihikindlus ja tugev missioonitunne.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Kõige rohkem tekitab muret ühiskonna arusaam klubikultuurist. Me kipume unustama, et tegelikult on ööelu kultuuri oluline osa – muuhulgas näiteks eneseväljenduse ning kogukonna tekke pinnana. Meil kõigil tuleb läbi koostöö jõuda kokkulepeteni, mis soodustaks öökultuuri arengut.

Umbusaldus erinevate institutsioonide suhtes pärsib klubikultuuris edasiviivat mõtlemist ning pigem soodustab läbi erinevate piirangute selle kahjustamist. Näiteks alkoholimüügi piirangud on põhjustanud suure majandusliku tagasilöögi. Samuti tuleb silmas pidada, et klubikultuur = klubiturism. Klubiturism on tõusev trend, kuid valdav enamus pole seda veel omaks võtnud.

Riigitoetused, tegevusload ning kaitsevahendite, nagu näiteks kiirtestide tagamine, on kontsertpaikadele, klubidele ja festivalidele hädavajalik. Kindlasti on veel palju asju, mis vajaks radikaalset ümbermõtestamist.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Ma olen õppinud seda, et kõige rohkem hoiab sind tugev tugisüsteem. Kui sa oled ümbritsetud õigete inimestega, siis hoiab see sind elusana. Tööalaselt eriti – heas ja usaldavas tiimis olemine on edu valem.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Ära võta elu liiga tõsiselt. Don’t overthink it. Õpi rohkem end usaldama. 

Micaela Saraceno on HALLi resident-DJ ja korraldustiimi liige ning veab Raadio 2-s saadet  „Pronto!”.