„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Proovisin mõnda aega tagasi meelde tuletada, kuna viimati reaalselt puhkasin. Ikka nii, et päevi järjest juhe seinast väljas, postkasti ei vaata ja äratust ei pane. Ei suutnud meenutada, kuid varsti saab vist kaks aastat. Kuigi näiliselt võiks sulgemised viidata justkui sellele, et kinniste uste taga on rahu ja vaikus ning kunstiteostele koguneb tolmu, on see tegelikult tähendanud pidevat ümber hindamist, ennustamist, tagajärgedega tegelemist ja uute lahenduste leiutamist. Selleks kevadeks on zoomiväsimus jõudnud täiesti uuele tasemele: silmade järgi saab aru, kelle jaoks osalejatest on see ikka veel midagi uut ja huvitavat ning kelle jaoks samal päeval juba ei-tea-mitmes istumine. Selline kalapilk tekib.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Ma absoluutselt ei kadesta praegusel hetkel vabakutselisi loojaid, sest paljude jaoks on seis tõeliselt katastroofiline. Juba eelmisel kevadel kriisi alguses toetuseid jagades olid kirja pandud lood väga masendavad. Praeguseks… Palgatöö pakutav kindlustunne on just sellistes olukordades siiski väga oluline. Ilmselgelt majanduslikult, aga veelgi enam vaimselt. Tunnen ise, et olen kusagil viimase piiri peal, et mu unistused on muutunud väga lihtsaks. Enam ei mõtle, et tahaks kuhugi kontserdile või öö läbi tantsida, tahaks lihtsalt sõpradega piknikut pidada, tahaks poes müüjale ka suuga naeratada. Ma ei kujuta ette, kui ma peaksin sellises olukorras murdma pead ka selle üle, kust järgmine üüri- või leivaraha tuleb.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Loodan, et olen seda pigem ise suutnud pakkuda. Aga praegusel füüsilise kontakti vaesel ajal on iga kallistus siiski kulla hinnaga. Samas soovin siiski tunnustada igasuguseid erinevaid ametnikke, kes tõepoolest kaasa mõtlevad ja aitavad.

Mis on pettumust valmistanud?

Esimesel kevadel oli koperdamine mõistetav, sest keegi ei teadnud, mis täpselt juhtuma hakkab. Aga ma ei suuda mõista, kuidas selle aasta algul suudeti hakata taaskord samu ämbreid kolistama. Kriisis on kõige olulisem sõnumi selgus. Ei tohi öelda lihtsalt mingeid katustermineid nagu „meelelahutusettevõtted” või „eluliste teenuste pakkujad”, vaid peab olema selge nimekiri, keda täpselt mingi kategooria katab. Koheselt peaks olema ka vähemalt mingi info selle kohta, kuidas või kunas saab mingisugust leevendust ja abi pakkuda. Kasvõi sõnum, et see tuleb. Ebaselge sõnum vähendab selle mõjusust ning, mis veelgi hullem, vähendab sõnumi edastaja edasist usaldusväärsust. Küsimusele vastamine tühjade sõnadega lihtsalt vastamise pärast pole kunagi kellelegi kasu toonud. See tekitab vaid olukorra, kus idiootsed mõtted ja netist leitud kõlakad saavad fermenteeruda. Päris uskumatu on nende inimeste hulk, kes mingite ebaadekvaatsete luulude ajel on järsku asunud põhiseadusega lehvitama. Kahjuks on selliseid ka kunstiringkondades.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Väikestes võitudest rääkides on mul endal väga hea meel, et suutsime eelmine kevad just 13. märtsil toimuma pidanud esimese Tartu Kunstioksjoni siiski mais ära pidada. Ja seda nii zoomis kui füüsiliselt ning muuhulgas ka suhteliselt edukalt! Taaskord siiski otsene toetus autoritele. See aasta oleme kahjuks jällegi olukorras, kus oksjoninäitus on suletud, kuid ehk suudame selle siiski 18. juunil läbi viia. Laiemalt ongi see aeg olnud pidev nikitsemine kuupäevade ja kokkulepetega. Paned näituse üles teadmata, kui kaua see lahti olla saab või kui keeruliseks läheb selle tagasi transportimine. See on selline vaikne surve, mis on kogu aeg kusagil kukla taga.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Ma ei ole valmis uskuma, et toimunu muudab kardinaalselt seda, kuidas kultuur või meelelahutus või isegi turism toimivad. Kapitalismi keeles on nõudlus selleks lihtsalt liiga suur. Lisaks on terve see aasta ju näidanud, et millegi puudumisel tekivad ilmselged augud, mille täitmiseks on meil peaaegu füüsiline vajadus. Aga ma usun, et me hakkame siiski vaatama mingeid sotsiaalseid, digitaalseid ja tarbimuslikke pöördeid täiesti uue pilguga, need on uus reaalsus. Ühes olen ma siiski kindel: näitustel käime ka edaspidi eelkõige füüsilises ruumis!

Sooviksid sa pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Üheks märksõnaks on siiski solidaarsus: me kõik oleme mingis mõttes võrdses olukorras. Praegusel hetkel on Eesti Kunstimuuseumi või mõne teise suure valikud vahest keerulisemadki kui näiteks väikesel galeriil. Kuigi jah, väikeste puhul ei kehti samas lause „too big to fail”. Jagatud olukord on tähendanud ka üldist paindlikkust. Vastutulelikkus ja ad hoc lahendused on terve aasta olnud toimimise aluseks. Samas saab siiski ka sõnade „paindlikkus” ja „teadmatus” vahele panna võrdusmärgi.

Teisalt on vähemalt kunstiväljal läinud käima mingid muutused ja eestvedamised, mille sügavamad põhjused ei peitu küll otseselt koroonakriisis, kuid mille puhul on kriis kohe kindlasti mõjutanud valmidust nendega tegeleda. Loodame, et olukorra normaliseerumine ei too endaga kaasa nende ettevõtmiste hääbumist nagu sageli varem juhtunud.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Muutuma peaks miinimumiga nõustumine. Kui täit ei saa, võtan vastu ka pisku ja teen ikkagi kõik ületunnid ja nädalavahetused ära. Kultuur ei ole üheksast viieni töö. Vähemalt minu jaoks ei ole. Kuid juurdunud on seisukoht, et natukenegi on hea, kuidagi ikka saab. See tähendab ka seda, et lepitakse olukorraga, kus sotsiaalsed garantiid on minimaalsed, mis omakorda viib selleni, et ka iga väikseim häire võib viia kollapsini, kuna pole puhvrit. Jah, ma mõistan, et on veelgi haavatavamaid ühiskonnagruppe ja kultuuri pakutav vabadus on midagi väga erilist, kuid reaalselt võttes on kultuur siiski läbilõige ühiskonnast: ka siin on üksikemad ja vaesuse piiril toimetulevad perekonnad ja täielikult läbi süsteemi masinavärgi kukkunud nähtamatud isikud. Ma usun, et neid võib olla protsentuaalselt isegi rohkem kui nii mõneski teises valdkonnas. Kahjuks puudub mul see võluvits, millega kõige koheselt paremaks muuta, aga võib-olla peaks vähemalt selja sirgu lükkama?

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Hoolimata kõigest, tuleb ühel hetkel suvi siiski taas ja varastades filosoof Toomas Loti sõnad, olen veendunud, et see saab olema tõeline Summer of Love! Selle kõige laiemas tähenduses.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Liiga positiivne mõtlemine tähendab, et karmi reaalsuse tanksaabas on veelgi raskem. Ja kodus istudes ei tohi külmkapi uks kogu aeg kolksuda!

Peeter Talvistu on kunstiajaloolane, kuraator ja Tartu Kunstnike Liidu juhatuse esimehe kt.