„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Oleneb, millise eriala järgi vaadata – kuna mul on neid päris palju, siis on ka mõjud erinevad. Kindlasti on kõik märksa vaevarikkam kui tavaoludes, aga mõnes osas ka produktiivsem. Kõige suurema paugu sai minu tegutsemine klubimaastikul ja üritustel, mis on enamuse ajast pausil olnud. Teisalt on tekkinud aega pühenduda muule loomingule ja töötada muusika ning tantsu/teatriga, kuigi sedagi läbi ajastule omaste raskuste.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Oeh, need kolm on omavahel igatepidi seotud ja sõitnud üles-alla nagu Ameerika mägedel. Mul endal on see aasta arvatavasti kõige rohkem tunda andnud vaimselt. Kui esiti oli esimene eriolukord justkui mõnus puhkus ja tekkis küllaldaselt aega mitte millegi tegemiseks, siis see sama tegevusetus jäi kuskile sügavale luudesse. Kaklus iseenda laiskusega on olnud läbiv väljakutse läbi terve aasta. Õnneks mul olid mõned suuremad projektid, mis vajasid enese kokkuvõtmist ja nüüdseks olen asjad tagasi tasakaalu viinud!

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Mul on vedanud, et elan koos imehea partneriga, kellega oleme vaheldumisi üksteisele toeks, isegi kui suurema sõpruskonnaga on suhtlus vähenenud. Samas on ka mu püsitöö Sveta Baaris kuidagi püsima jäänud ja kuna me oleme Svetas riigilt veidi toetust saanud, siis majanduslikult pole liiga hull olnud. Ja suuremad lavastusprojektid nagu „veenus.me” ja nende tiimid on omamoodi toeks olnud ning mõistuse tegevuses hoidnud.

Mis on pettumust valmistanud?

Inimesed ise üleüldiselt ja nende suhtumine käesolevasse olukorda. Riigi poolt see edasi-tagasi väntsutamine, ERITI, mis puutub klubikultuuri ja üritustesse. Samuti otsustusvõimetus ja osa elanikkonna isekus või võimetus näha suuremat pilti. 

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Jooksvalt olen viimasel ajal väga palju pidanud muutma. Mingist hetkest sain aru, et ainuke asi, millele saab kindel olla on isetegemine. Vana hea DIY-eluviis on täiega tagasi tulnud. Kõike, mis vaja, teen ise, sest iga hetk võib keegi teine olla lähikontaktne või nakatunud või kadunud eimillegitegemise jõudeauku. Erilist kohanemisvõimet nõudis trupiga keset piiranguid lavastuse „veenus.me” loomine. Mitu korda oleks tahtnud käed üles tõsta ja alla anda, kui koroona-karussell kaikaid kodaratesse viskas. Õnneks viis enda ja ümbritsevate inimeste trots ja visadus kõigi takistuste kiuste asja lõpuni!

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Tead… nüüd võib isegi öelda, et tulevik tundub juba märksa parem. Ootan huviga, mis edasi saab.

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Kogu see kestev olukord on pannud iseennast kriitiliselt analüüsima ja oma deemonitele otsa vaatama. See on omakorda loomingulise aju tööle pannud ja praeguseks päris mitu huvitavat projekti reaalsuseks teinud.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Mulle tundub, et üleüldiselt oleks vaja riigi ja inimeste vahel paremat ja läbipaistavamat suhtlust. See teatav teadmatuses elamine on olnud minu jaoks väga frustreeriv. Kui rääkida ööelu ja klubikultuuri köögipoolelt, siis juba välja pakutud öölinnapea ametikoht oleks kindlasti samm edasi õiges suunas. 

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Ütleks kõigile, et hoidkem ennast aktiivsena ja võtame sellest keerulisest ajast inspiratsiooni tulevikuks. Eks parim kultuur/kunst tulebki sitast olukorrast!

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

It’s gonna be a bumpy ride!

Rene Köster on koreograaf, DJ ja promootor.