„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Uuest olukorrast tingituna pidid kõikide valdkondade inimesed oma toimetusi ja tegemisi nii meelelises kui ka füüsilises plaanis täiesti ümber organiseerima. Eriti aga loomevaldkonna inimesed, kelle elukutse toob kaasa niigi palju ebakindlust. 

Harjumuslikult tuttavat elurutiini raputades oli nii loominguliselt kui ka eluliselt alguses kerge sihti kaotada. Kuid tunnen, et mu eriolukorra alguses eksisteerinud loomepõuast sai lõpuks hea sütik, andes rohkelt ainest, mida loominguliselt rakendada. Uus tegelikkus tõi veelgi kriipivamalt välja ühiskondlikud ja sisemised valupunktid, mille läbitöötamise möödapääsmatust ei saanud enam kaugemasse tulevikku lükata.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Eks eriolukord pani meid kõiki proovile. Viis ja arusaamad, kuidas asju näha, muutusid kiiresti. Tunnen, et selle mõju ning tagajärgede adekvaatsemaks hindamiseks tuleb veel oodata. Aasta on lühike aeg. Hetkel on raske selles tunneterägastikus neid nüansse märgata. Majanduslikult on olnud paljudele ebastabiilne aeg ja see on olnud üks arvestatav stressifaktor. Õnneks olen selle kuidagi seljatanud ja leidnud vahendid, et ots otsaga kokku tulla. Minu jaoks muutus eelkõige majandusliku heaolu kui sellise definitsioon. Elulises plaanis muutus järsult ka aja ja energia jaotus, suunasin selle suuresti oma enese loomingusse süvenemiseks. Läbi selle tagasivaate sai ka loominguline suund selgemaks. 

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Kuna õpin hetkel EKAs, siis olen leidnud loomeprotsessi toetava keskkonna ja erialaselt ka mõtete põrgatamiseks sobivad kaaslased. Tugistruktuuriks ongi lähedased sõbrad ning inimesed, kellega olen seotud loometöö kaudu. On kuidagi loomulik proovida üksteist keeruliste aegade läbiseedimisel toetada. Mul on ka vedanud, sest mõningasele füüsilisele isoleeritusele vaatamata on mu ümber alati olnud inimesi, kellega olemise rõõme ja muresid jagada.

Mis on pettumust valmistanud?

Polariseerumine! See oli muidugi etteaimatav, võttes arvesse fakti, kui haprasse seisu piirangud meid kõiki on pannud. Oleme sunnitud vastavalt enda võimalustele olukorraga toime tulema, kuid lähtepunkt on igaühel erinev. Lihtne on ennast sellesse keerisesse ära kaotada. Seda situatsiooni võib võtta ka empaatiaharjutusena.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Isolatsioonis ja kodukontoris tegutsedes tekkis arvestatav energia ülejääk. Pidin oma igapäevarutiini tekitama rohkem kehalist koormust. Kuna füüsiline liikumine on tihedalt seotud mõttekäigu sujuvusega, siis otsustasin täiendada oma päevast rituaali jalutamistega tundmatutes suundades – sihitus uitamises oli oma võlu, sest kohalejõudmise asemel sai oluliseks teel olemine.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Olenemata olukorrast tuleks võimaluse korral leida mingigi rahu ja pidepunkt, millele toetuda. Ikka selleks, et püsida õigel kursil. Ma ei sea endale tulevikuks kindlat sihtpunkti, pigem suuna, mida vastavalt muutustele mudida. Eluline peenhäälestamine minu puhul ei toimi ning koroonaaeg kinnitas tõsiasja, et oma plaanide kõrval peame läbima ka teisi ootamatuid kadalippe.

Kas sooviksid sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?

Meil kõigil oli sunniviisiline sisekaemuslik moment, kus pidi seespoolsusele toorelt otsa vaatama. Mind aitas edasi kas? miks? kuidas? küsimuste küsimine ning vastuse said nii mõnigi varasemalt välditud teema. Probleemidele vastuste leidmine aitas mind edasi ka loominguliselt. Nende sagedasti peadmurdvate sisedialoogidega sai paljudes pimedates hingesoppides käidud. Sain iseendaga rohkem kontakti ja jõudsin teatavale selgusele. See on juba väärtus omaette!

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Riiklikult langetatud otsuste puhul on puudunud kindlakäelisus. Eelistatakse lühiajalist kasu, kuigi arukam oleks eesmärgipäraselt ja strateegiliselt tegutseda pikaajalisemate lahenduste nimel. Praeguste meetmetega on loodud väga ebasoodsad tingimused kultuuri arendamiseks ja edendamiseks. Illustreerivaks näiteks võiks tuua valitsuse otsuse, mis jättis kaubanduskeskused avatuks, aga sulges kultuuriasutused. Riik võiks edendada vastavat kultuurivaldkonna inimestele mõeldud tugistuktuuri, et meie kultuurielu ei soikuks. Toetuste jaotamine peaks toimuma võrdsemalt ja läbimõeldumalt. Eelmise aasta katuserahade jagamine näitas suhteliselt selgelt, et riik ulatas oma abikäe suunaga paremale poole.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Olukord on keeruline, mistõttu tuleb leida endale sobivad vaimsed puhkeviisid ja seeläbi proovida raskematest hetkedest läbi tulla. Julgustan abi küsima ka väljaspoolt oma siseringi ja püüda ka ise olla ligipääsetav – parimaks praktikaks märkamine, kuulmine ja kuulamine.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Ütleksin endale, et üks võimalus pehmemaks olemisviisiks on mängulisuse, muretuse ja eheduse sidumine igapäevatoimetustega. Murelikkus kurnab habrast meelt. Läbi mängu saame tuttavaks ümbritsevaga ja selle kaudu on võimalik paremini mõista inimeseks olemist.

Võimalik, et selle sõnumi saadaksin ka kolme aasta pärast endale meeldetuletuseks.

Sarah Nõmm (1998) on kunstnik, kes käsitleb oma kunstipraktikas peamiselt (naise)keha ja sotsiaalset/vaimset/füüsilist ruumi, kus see positsioneerub. Teemadering puudutab keha saatvaid müüte, tabusid ja igapäevaelu rituaale. Ta on sel kevadel lõpetamas Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja installatsiooni eriala ning hiljuti pälvis ta 2021. aasta noore skulptori preemia.