„Raudtaevas” („Iron Sky”, 2012, Blind Spot Pictures, 27 Films Productions, New Holland Pictures). Režissöör Timo Vuorensola, stsenaristid Michael Kalesniko, Timo Vuorensola, Johanna Sinisalo ja Jarmo Puskala, operaator Mika Orasmaa, muusika Laibach, osades Julia Dietze, Christopher Kirby, Götz Otto jt. 93 min.

Loendamatud kuukraatrid, kosmoselaeva siledad läikivad pinnad ja tehnoloogia magus progressimaik Laibachi rahustava „Take Me to Heaveni” saatel, taamal terendamas potisinine ja valgevahune klaaskuul, mida teatakse ka Maa nime all. Sellise kaheminutilise sissejuhatusega algab film „Raudtaevas”. Pärast seda rahulikku õhkõrna austusavaldust Dr Strangelove’ile võtab film aga hoopis teised tuurid. Samamoodi nagu pärast kaunilt esitatud kosmosesõitu tõmmatakse Kuu pinnale maandunud kosmoselaevale peale kirev-karjuvad plakatid, nii leiab iga vaimuka hüüdlause või leidliku tulevikudetaili kohta filmist võrdelise hulga jämekoomikat.

Aasta on 2018 ja kuu pimedale poolele pakku pugenud natsid hauvad taas maailmavallutusplaane. Sarnasused tõsielulise ajaloolise taustaga pole küll juhuslikud, kuid jäävad pigem üherealiste naljade, sõnakõlksude ja meedia loodud kuvandite toitmise tasemele. „Raudtaevas” ei püüa midagi mõista anda või heita pilku ajaloo kardinate taha – sidemed eluga nagu meie seda teame on pigem dekoratiivsed ning kannavad eeskätt nalja eesmärki. Alternatiivses tulevikus kehtivad tänapäeva poliitilised jõujooned, mis annab võimaluse visata nalja Sarah Palini ja Põhja-Korea üle.

Samamoodi tekitavad omapärase kummastusefekti natside dekoratiivselt vanaaegsed steampunk-stiilis sõjalaevad, mille viktoriaanlikult ornamentaalne funktsionalism vastandub selgelt kaasaja digitaalse minimalismiga. Nende vanaaegse välimusega rekvisiitide abil aga ei meenutata olnut, vaid luuakse see uuesti utoopilise tuleviku raamistikku. „Raudtaevas” navigeerib mängleva kergusega mineviku, tuleviku ja oleviku defineerivate kuvanditega, tekitades tuttavliku ja nostalgilise tunde olematu mineviku vastu ulmelises tulevikus, milles valitseb tänapäeva poliitiline korraldus.

Sellises aegruumilises virrvarris võib ekslema jäädagi, kuid „Raudtaevas” ennast nõnda tõsiselt ei võta. Lugu, mis sellesse raamistikku luuakse, on võrdlemisi lihtne ja lihvimata. Enamik karaktereid on vaid stereotüüpide pinnavirvendused ning filmi lõpplahenduseni viib laisk deus ex machina. Farslikud näitlejatööd ja rohked pseudoteaduslikud viited, mida polegi soovitud usutavaks teha või ära seletada, tuletavad jõuliselt meelde, et ekraanil ilutseb ikkagi kujutlusvõimemaailm, mille kohmakus ja praod ei lase sellesse täielikult ära eksida. Ometi tasub sedasorti naivistlik lähenemine ennast ära, välistades selgelt tõsiseltvõetavuse, mida antud kontekstis oleks nii või teisiti olnud raske tekitada.

„Raudtaevas” põhineb vastandustel – olevik versus tulevik, fiktsioon versus ajalugu, ulme versus olme. Ettevaatlikult nende vahel laveerides on tulemuseks omamoodi kaaluta kahevahelolek, kus film meelitab oma ideega oma mõjuvalda ja lükkab oma fabritseeritusega jälle eemale. Ometi tekitab naivistliku toore jõuga eksponeeritud ajaloo ja ulmelise tuleviku kompott eluterve distantsi kõikide oma komponentide suhtes, mis lubab ilma suuremate reservatsioonideta nautida nii filmi absurdselt kaunist ideed, kui ka selle kohati karedat teostust.

Katusekino kavalehele.