Euroopa välispiiridel käib vilgas elu: maismaal töötavad ekskavaatorid ja segumasinad, õhus surisevad droonid ning vees kõlavad hoiatuslasud. Kas nõnda ehitatakse kindlust või parandatakse naiivsusest tehtud vigu? 

Aprill 2015. Liibüa rannikult teele läinud kalapaat 500 põgenikuga pardal on rohkem kui ööpäeva Vahemerel triivinud, kui tekil olijad märkavad lähenemas teist alust. Kaugusest paistvad hägused kontuurid võivad olla nende jaoks viimane lüli teekonnal tõotatud maale – Euroopasse. Selleks et ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha, tormavad põgenikud kalapaadi ühele küljele, mis põhjustab niigi ebastabiilse aluse äkilise ümbermineku. Päästjatel õnnestub tuua merest elusalt välja 150 inimest, ülejäänud, peamiselt õnnetuse hetkel masinaruumis olnud naised ja lapsed, hukkuvad. Seitse päeva hiljem võtab Vahemeri sarnase õnnetuse käigus koguni 800 migrandi elu. Ühe nädala jooksul toimub Vahemeres kaks Estonia katastroofi mõõtu õnnetust.

Süüria kodusõda oli väldanud selleks ajaks neli aastat. Paljud sõja eest pagejad olid pannud mängu kogu oma maise vara, et võtta ette ohtlik teekond üle Vahemere. Lood merepõhja vajunud paatidest neid ei kohutanud, sest iga uppunu kohta oli tuhandeid, kes ikkagi jõudsid Euroopa rannikule. Itaalia rannavalvel oli tulnud reageerida iga nädal sadadele häirekutsungitele, mida saadeti migrante täis tuubitud paatidelt. Aasta varem olid nad päästnud oma operatsioonide käigus Vahemerelt 100 000 inimest. Kõigest 20 ruutkilomeetri suurune Lampedusa saar, koht, kuhu üritati paigutada enamik sellest pagulasmassist, oli ületanud selleks hetkeks juba ammu oma mahutavuse piirid. Itaalia oli jõudnud tervikuna punkti, kus tõsteti käed üles ja öeldi, et nüüd on tarvis Euroopal oma solidaarsust näidata. 

Järgnenud Euroopa migratsioonikriisi nimetab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (FRONTEX) asejuhina töötav Uku Särekanno kõige kriitilisemaks ajaks Euroopa Liidu eksistentsi ajaloos: „EL oli väga lähedal kokkukukkumisele.” Mäletatavasti käis Euroopa Komisjon toona immigratsioonisurve leevendamiseks piiririikides välja kvoodisüsteemi plaani, mille kohaselt oleks näiteks Eesti pidanud võtma vastu veidi üle 500 paadipõgeniku. 

Särekanno: „Empaatia on midagi sellist, mida ei saa peale suruda ega kohustuslikuks teha.”

See oli number, mis pani eestlased rääkima ohust rahvuskehandile, tõi ennetavalt tänavatele patrullima ennast Odini sõdalasteks kutsuva seltskonna ja lennutas uutesse kõrgustesse nullkvooti nõudnud parempopulistide toetuse, kelle ksenofoobne retoorika normaliseeris rassismiilminguid avalikus ruumis. See kulmineerus katsega Vao pagulaskeskus põlema süüdata. Lõpuks jõudis ümberpaigutamisprogrammi kaudu Eestisse 206 rahvusvahelise kaitse saajat, kuid näiteks Ungari, Poola ja Slovakkia läksid kvoodiskeemi vaidlustamisega Euroopa Kohtuni välja ning esimesed kaks pole majutanud siiani ühtegi kvoodipagulast.

Särekanno nimetab 2015. aastal kvoodisüsteemi rakendamist veaks: „Empaatia on midagi sellist, mida ei saa peale suruda ega kohustuslikuks teha. Seda saab toetada ja soosida, kuid tulemus on vastupidine, kui ütled kellelegi, et sa pead olema empaatiline.” Kvootide jõustamise asemel oleks EL võinud Särekanno hinnangul rakendada Süüria kodusõja eest põgenejate puhul ajutise kaitse direktiivi, nagu seda tehti Putini sõjale järgnevalt tänavu märtsis. See direktiiv võimaldab Euroopasse põgenenud ukrainlastel kolme aasta jooksul ELi liikmesriikides legaalselt töötada, pakkuda neile haridust ja tervishoiuteenuseid. Põgenikel tuleb selleks lihtsalt näidata ette oma pass. Ei mingit bürokraatiat, lõputut ootamist, tagasisaatmisi ega vaidlustamisi. Nii on uues keskkonnas kohanemine tehtud Ukraina põgenikele võimalikult valutuks. Särekanno arvates oleks ajutise kaitse direktiivi rakendudes 2015. aastal võtnud Eesti vastu rohkem põgenikke, kui Euroopa Komisjoni kvoot ette nägi.

Inimlikkus või rassism?

Miks reageerisid eurooplased sõjale Ukrainas risti vastupidi, olles ühtäkki valmis ukrainlasi ajutiselt ka oma kodudesse majutama? Praegu elab rohkem kui neljast miljonist Ukraina sõjapõgenikust neljandik Poolas, kus veel eelmisel sügisel tumedama nahavärviga põgenikke koerte ja kumminuiadega Valgevene piirilt tagasi aeti. Piirilt, kuhu on kerkinud poole aastaga 186 kilomeetri pikkune ja 5,5 meetri kõrgune metallist müür, mis peaks võimaldama tulevikus koertele puhkust anda. Kuigi Poola metsades surnuks külmunud iraaklased olid relvad Lukašenka hübriidsõjas ega jõudnud piirile sugugi loomulikult, tekitab see paratamatult küsimusi seoses Poola ja ka Euroopa topeltstandarditega. Seda enam, et Putini sõjas uuesti õitsele puhkenud euroopalik humanism tõrkus ka selles situatsioonis laienemast tumedama nahavärviga inimestele, nagu nähtub Levila ajakirjaniku Mari Metsa kirjeldustest Ukraina-Poola piiripunktis kogetud rassilisest profileerimisest: „Piirile appi tulnud abistajad ajavad asju, tegelevad ukrainlastega. Mustanahalistest, hindudest või Lähis-Ida päritolu põgenikest ei tee keegi välja. Neile ei näidata näpuga ega öelda vähemalt kuuldavalt halvasti, neist vaadatakse lihtsalt mööda.”

Särekanno usub, et inimene, kes on tegelenud mõne Ukraina sõjapõgenikuga, tunneb edaspidi ka märksa suuremat sümpaatiat Süüria põgenike suhtes.

Kui teen Särekannoga juttu rassismist, keeldub ta kategooriliselt sellist narratiivi omaks võtmast. Tema seisukohast on säärane vahetegemine inimlik: „Ma saan väga hästi aru, miks Ida-Euroopa riigid on näidanud ukrainlaste puhul üles solidaarsust. Inimesed tunnevad, et nad võivad olla ise homme samas rollis. Ma arvan, et seda peaks soosima, mitte panema inimesi tundma ennast ebamugavalt selle pärast, et täna ta aitab ukrainlast, aga eile süürlast ei aidanud.” Särekanno usub, et inimene, kes on tegelenud mõne Ukraina sõjapõgenikuga, tunneb edaspidi ka märksa suuremat sümpaatiat Süüria põgenike suhtes.

Migratsiooni kaubastamine

Süüria põgenikud pole seejuures mingi kauge minevik. Selle aasta esimese viie kuuga suurenes Süüria päritolu asüülitaotlejate arv Euroopa Liidus varasema aastaga võrreldes 82%. Särekanno meenutab, et pagulasvood Euroopasse vähenesid märgatavalt pärast seda, kui Angela Merkel leppis koos Hollandi ja Türgi peaministritega kokku mehhanismis, mille alusel Türgi nõustus võtma vastu Kreekasse jõudnud migrante. Vastutasuks lubas Euroopa Liit Türgile viisavabadust ja 6 miljardit eurot finantsabi. Särekanno sõnul on sellise laiapõhjalise poliitika ajamine Euroopa Liidu naaberriikidega – kus on tihti võimul autoritaarsed liidrid – paratamatu, sest eesmärk on vähendada inimeste soovi oma kodust lahkuda. Iseasi, kas järjest suuremate tšekkide väljakirjutamine siinkohal aitab.

Näiteks Türgis, kus Süüria pagulasi elab üle 3,5 miljoni, on majandussurutise ja lähenevate valimiste tulemusena järjest tajutavamad immigratsioonivastased meeleolud. Veel hullem on olukord Liibanonis, kus on leidnud varju poolteist miljonit Süüria migranti: sealne valuuta on kaotanud 90 protsenti oma väärtusest ja üle poole Liibanoni elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, mistõttu valitsus on otsustanud saata iga kuu 15 000 süürlast tagasi oma kodumaale, mida nad nimetavad nüüd turvaliseks paigaks. Selline väljavaade on pannud süürlasi otsima taas mereteid Euroopasse, kuigi rahvusvaheline üldsus on investeerinud ka Liibanoni miljoneid, et luua uusi töökohti, parandada haridusvõimalusi ja arendada taristut. 

Meie anname raha, teie tegelete põgenikega – selline on järjest enam leviv migratsiooni kaubastamise loogika.

Meie anname raha, teie tegelete põgenikega – selline on järjest enam leviv migratsiooni kaubastamise loogika, mille tulemuseks võivad olla olukorrad, kus kannatavad mõned väiksemad migrantide kogukonnad, kelle tööjõuturule kaasamise eest lääneriigid präänikut ei paku, nagu on juhtunud egiptlastega Jordaanias. Sellised tehingud muudavad haavatavaks ka Euroopa, sest see võimaldab rändesurvet absorbeerivatel piiririikidel Euroopa Liidult või selle liikmesriikidelt endale meelepäraseid tingimusi välja pressida, kasutades lihast ja luust inimesi taas etturitena geopoliitilistes võimumängudes. Nn migratsioonivoogude instrumentaliseerimist on eksperdid tuvastanud alates 1951. aastast 75 korda, kahel kolmandikul sellistest juhtumitest on väljapressija saavutanud oma sõnastatud eesmärgi vähemalt osaliselt ja rohkem kui pooltel juhtudest on kõigile nõudmistele järele antud. Näiteks Liibüa on kasutanud säärast taktikat Euroopa riikidelt raha nõudmiseks korduvalt nii Gaddafi režiimi ajal kui ka pärast seda.[1]

Müürid ja droonid

Lisaks diplomaatiale panustamisele on Euroopa ka oma piire 2015. aasta migratsioonikriisi tulemusena turvatumaks muutnud. Sarnaselt Poolaga on rajanud oma välispiiridele tarasid ja müüre Euroopa Liidu liikmesriikidest veel Kreeka, Ungari, Bulgaaria, Austria, Sloveenia, Hispaania, Eesti, Läti ja Leedu. Kolme aastakümnega, mis on möödunud Berliini müüri langemisest, on Euroopa riigid püstitanud piiritarasid, mis ületavad pikkuselt kunagise Berliini müüri oma seitsmekordselt. Eriti usin ehitustegevus hakkas piiridel pihta 2015. aastal. 

„Aia ehitus on sarnaselt varjupaiga menetlemisega üks osa meetmete paketist, mida on vaja migratsiooni korrastamiseks,” ütleb Särekanno. Ta märgib ära, et piirid ja tarad on mõnikord vajalikud kas või selleks, et suunata inimesi sinna, kust on turvalisem siseneda. Kuigi piiritarade teemal võtavad sõna eelkõige parempopulistlikud poliitikud, nagu Viktor Orbán ja Donald Trump, peab Särekanno valeks nende ehituse toetamise võrdsustamist populistide toetamisega. Ta nimetab seda migratsioonipoliitika ideologiseerimiseks ja nendib, et tarad üksi illegaalsele immigratsioonile piiri ei pane. Nii on Ungari see riik, kus on registreeritud tänavu kõige rohkem illegaalseid piiriületusi.

Kolme aastakümnega, mis on möödunud Berliini müüri langemisest, on Euroopa riigid püstitanud piiritarasid, mis ületavad pikkuselt kunagise Berliini müüri oma seitsmekordselt.

FRONTEXil on kõige parem pilt Euroopa Liidu välispiiridel toimuvast. Agentuuri peakontoris Varssavis paikneb nn situatsioonikeskus, kuhu jooksevad kokku satelliidipildid, mereseire andmed, droonide ja lennukite pealt filmitud kaadrid, lisaks kogutakse piiridel hulganisti biomeetrilisi andmeid. Piiride digitaliseerimisse on Euroopa Liit pumbanud heldelt raha. Agentuuri enda eelarve on migratsioonikriisile eelnenud perioodiga võrreldes kasvanud viis korda. Sellest hoolimata upub või jääb Vahemerd ületades kadunuks endiselt tuhandeid migrante (möödunud aastal oli see number ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) statistika järgi näiteks 3231). Kummati põhjendab Särekanno jätkuvaid inimkaotusi osalt just FRONTEXi kasvanud tehnoloogilise võimekusega: „Vaatlustehnika ja droonide olemasolu kasutatakse tuimalt ära lootuses, et kui minna avamerele lõhkise paadi ja päästevarustuseta, siis äkki keegi korjab ikkagi üles. See on päris jõhker nullsummamäng, kus meil pole võimalik võtta katet maha, sest see oleks teistpidi inimeludega riskimine.”

Suletud silmad, suletud uksed

FRONTEXit on süüdistatud korduvalt selles, et agentuur ei täida oma rolli Euroopa silmade ja kõrvadena piisavalt hästi. Või õigemini puudub neil silmadel ja kõrvadel südametunnistus, mistõttu need suletakse olukordades, kus tuleks teavitada selgetest inimõiguste rikkumistest. Näiteks on Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teinud kindlaks FRONTEXi kaasosaluse Kreeka piirivalve nn põgenike tagasisurumise (pushback) operatsioonides, kus Kreeka vetesse jõudnud paadid kas pukseeritakse või surutakse jõuga Türgi vetesse tagasi, mis on selgelt seadusevastane tegevus. Neid juhtumeid õhust jälginud FRONTEXi piirivalvurid jätsid need hiljem raporteerimata ja lahkusid silmade sulgemiseks kiirkorras sündmuskohalt. Esinenud on ka olukordi, kus andmeid on FRONTEXi raportites võltsitud, et merel toimunud õigusrikkumisi varjata.

Särekanno väitel on peamine probleem siiski Kreeka piirivalve tegevus: „Meie ülesanne pole käia liikmesriikidele loengut pidamas, kuidas nemad peavad oma piire valvama või nende üle järelevalvet teostama. Piire valvavad ikkagi liikmesriigid ise. Kui nemad otsustavad julgeolekukaalutlustel toimida üht- või teistpidi, siis see on nende suveräänne otsus, mille eest nad vastutavad.” OLAFi raportis mainitud etteheited puudutasid tema sõnul FRONTEXi eelmist juhtkonda, kes eiras tõsiste intsidentide raporteerimisel protseduurireegleid, mistõttu kolm juhtivat töötajat ka ametist lahkus. Tema sõnul pole nende etteheidete valguses mingit põhimõttelisemat reformi tarvis, tuleb lihtsalt jõustada paremini juba paika pandud reegleid. FRONTEX jätkab ka oma operatsioonidega Kreekas, kuigi näiteks Ungaris keelas Euroopa Kohus agentuuril piiri valvata, viidates põhiõiguste rikkumistele.

Särekanno sõnul on Euroopa sarnaselt Austraaliale hakanud saatma signaale, et me pole kõigile avatud, ärge tulge, meil pole huvi, ruumi ega võimekust.

Särekanno hinnangul on meedia pushback’ide teema üle paisutanud: „Kui räägime saabumistest Euroopasse, siis on väga lihtne tekitada narratiivi, et kõik on väga halvasti, et oleme selline kindlusriik, kes kedagi sisse ei lase. Reaalsuses töötab Euroopas miljoneid inimesi, kes on pärit kolmandatest riikidest ning on tulnud siia seaduslikult või elamisloa alusel.” Samas tunnistab ka tema, et avatud uste poliitika on senisel kujul Euroopas läbi saanud. 

Euroopa levitab nüüd sarnaseid sõnumeid, nagu seda tegi Austraalia umbes kümme aastat tagasi. „Nad hakkasid saatma signaale, et me pole kõigile avatud, ärge tulge, meil pole huvi, ruumi ega võimekust.” Nihkega kommunikatsioonis käisid kaasas piirikontrolli tugevdamine ja asüülikeskuse kolimine Nauru saarele. Samaga katsetavad Rwandas nüüd Taani ja Suurbritannia. Sellised katsetused poleks Särekanno arvates kümme aastat tagasi Euroopas kõne allagi tulnud, sest varjupaigapoliitika on olnud pikki aastaid progressiivne. Praegust olukorda nimetab ta uue tasakaalu otsimiseks, kus ühelt poolt soovitakse jätkuvalt inimesi aidata, kuid teisalt piirata julgeolekukaalutlustel järjest rohkem ka nende liikumist.

[1] Greenhill, K. M. 2011. Weapons of Mass Migration: Forced Displacement, Coercion, and Foreign Policy.

Facebooki pildil Türgist pärit migrant Lesbose saarel. Foto: AP Photo/Alexandros Michailidis/File/Scanpix