Natsism on teema, mis kõnetab inimesi – mõni võtab seda tõsisemalt, teistele teeb see nalja. Raamatud Hitlerist ja natsidest on kindel ja ajatu kraam, vähemalt eelteismeliste poiste ja vanameeste hulgas. Popkultuuriski on olnud võimalik natsifetišit täheldada, oleks ilmselt rohkemgi, kui maailm lubaks.

Esteetilised põhjused

„Mulle meeldivad Albert Speeri majad, Leni Riefenstahli filmid, natside paraadid ja nende lipp, väga ilus, see juba on midagi; meeldib see, kuidas natsid end valgusvihku sättida ja esitleda oskasid.” Sedaviisi rääkis üks kõigi aegade paremini riietuv laulja Bryan Ferry 2007. aastal Saksa ajalehele Welt am Sonntag. Lisaks mainis ta, et kutsub oma Londoni stuudiot Führerbunker’iks. Ferry väljaütlemine tekitas mõningase skandaali. Vabandades selgitas ta, et lähtus oma jutus ainult kunstiajaloolisest perspektiivist.

Külm surmamaatriks

Kui punk 1970ndate keskpaigas Suurbritannias pead tõstis, tõi see juhtumisi kaasa ka üksjagu natsifetišit. Kui natse köitsid ilu, harmoonia ja tervis, siis punkrokk lükkas selle pendli hoopis teise suunda – punk tahtis šokeerida ja kole olla. Punk tahtis vast sedagi, et räägitaks õhtumaade allakäigust ja maailmalõpust. Siouxsie and the Banshees läks lavale haakristiga käesidemetega, Joy Division võttis endale nime 1965. aastal ilmunud romaani „Nukumaja” järgi, mille oli kirjutanud endine koonduslaagri vang ja kus nime Joy Division kandis rühm inimesi, kes olid natside seksiorjad.

Minialbumil „Short Circuit: Live at the Electric Circus” kuuldi nende lauljat Ian Curtist karjumas: „Do you remember Rudolf Hess?” Nende esimese plaadi, EP „An Ideal for Living” tagakaanel (bändi nimi oli siis küll veel Warsaw) näeb muu hulgas joonistusi trummi põristavast hitlerjuugendlasest ja püssiga juudi poisikest sihtivast rünnakrühmlasest. Intervjuudes bändiga pöördusid ajakirjanikud varem või hiljem jälle natsiküsimuse juurde. Et kuidas sellega siis on. „Me ei tea sellest midagi,” vastas bänd. „Aga miks me siis ikka ja jälle küsime,” pärisid ajakirjanikud. „Fašistlik kunst ülistab alistumist, õhutab mõistusetust ja ilustab surma,” kirjutab Susan Sontag oma essees „Vaimustav fašism” ja kui ta oleks asendanud „fašismi” „Joy Divisioniga”, oleks ehk öeldud, et vat kui täpselt kirjutas.

Sümpaatia kuradi vastu

Sümpaatiat või ka antipaatiat natside vastu kohtab pigem ekstreemsemates žanrites, nagu metal, punk, hardcore. Omal moel kehastab Natsi-Saksamaa mingisugust absoluuti – kelle jaoks kurjust, kelle jaoks õiglust. Käik absoluudi järele võetakse aga ette ikka äärmuslikumat rada pidi ning kompromissid ei pruugi sellisel puhul kõne alla tulla. Selline oli ka industrial’i pioneerideks nimetatud bänd Throbbing Gristle, mille juhtkuju Genesis P-Orridge armastas kanda distsiplinaarseid sümboleid – dessantnikuvormi ja saksa lambakoera käe otsas. Nende välgulöögi moodi logo meenutas Sir Oswald Mosley juhitud Briti Fašistliku Ühenduse embleemi „Inglismaa, ärka”. TG kõige ilusama loo „United” B-pool kandis pealkirja „Zyklon B Zombie”, viidates natside kuulsale mürgigaasile, millega juute gaasitati. Bändi stuudio nimi oli Death Factory ja nende esimese väljalaske „Music from the Death Factory” kaanel oli loomulikult pilt koonduslaagri hoonest koos selle juurde kuuluvate korstnatega. Neid huvitas kurjus ja natsid olid üks killuke sellest huvist.

Happefašistid

1960ndate lõpus tegutses päikeselises Californias Charles Mansoni jõuk, kes tapsid inimesi ja kirjutasid verega seintele „Helter Skelter”. Rassistist Mansoni idee oli apokalüptiline rassisõda: ta käivitab tapmistega valgenahaliste rünnaku mustanahaliste vastu, mustanahalised tapavad valgenahalised ära, tema varitseb seni kuskil Death Valley koopas ning kui aeg on küps, tuleb sealt välja ja võtab üle valitsemise ohjad, sest mustad ei oska seda teha. Plaanist ei tulnud küll midagi välja, sest Manson võeti hoopis kinni ja elas kuni surmani vanglas. Otsaette oli tal tätoveeritud svastika ning tema õpetusel jätkuvat USA paremäärmuslikes ringkondades siiani imetlejaid. Mõne jaoks sobitub ta suurepäraselt teise maailmasõja järel levima hakanud „esoteeriliseks hitlerismiks” nimetatud kummalisse mõttetraditsiooni, mille keskmes on kreeka kirjanaise, natsismi ja hinduismi ühendanud Savitri Devi osutus, et Hitler on hindu jumala Višnu üheksas avataara.

Mansoni ja tema jüngrite tegevuse üle teoretiseerides on kasutatud sellist mõistet või metafoori nagu „happefašism”. „Hape” kui LSD ja „fašism” kui fašism. Üks, mis kirjelduse järgi vabastab, avardab ja tekitab kaost, ning teine, mis tõmbab kokku, distsiplineerib, korrastab ja allutab. Kõigepealt tuleb üks ja siis teine. Hipindus tekitas kaost ning ühtlasi tekkis mõnel pool vajadus tugeva liidri ja kõva käe järele, sellist põhjuslikkuse ahelat pidi saab rääkida happefašismist. Ehk on sellest mõistest teatavat kasu ka tänapäevaste poliitiliste suundumuste diagnoosimisel – praegu on päevakorral nii maailma tehnoloogiline vedeldumine kui ka paremäärmusluse tõus.

Kokaiini kõrvalnähud

Plaadi „Station to Station” tegemist David Bowie ei mäletavat, kokaiin mängis siin oma osa. Perioodil 1975–1976 nimetas ta end The Thin White Duke’iks, nägi välja, nagu ta oleks tulnud otse Weimari vabariigist, ja tarbis nii palju kokaiini, et pidas ennast mõnel puhul ka Hitleriks. Ta rääkis, kuidas Suurbritannia võidaks fašistlikust riigikorrast ja kuidas ta oleks „bloody good Hitler”. Lisaks asus ta natsiatribuutikat koguma, millega koos ta küll rongireisil Venemaale piirilt tagasi saadeti. „Mine oma teed koos oma rõveda kolaga,” öeldi talle. Londonis Victoria jaamas jäädvustas keegi fotograaf neil imelikel aegadel hetke, kus Bowie teeb justkui natsitervitust. Hiljem laulja selgitas, et tegelikult ta ainult lehvitas.

Gesamtkunstwerk

Eestlastele on ikka meeldinud Rammstein. Kui Rammstein esineb, on staadion täis. Rammsteini nimetatakse Slavoj Žižekile toetudes neofašistlike markeeringutega mängijateks. Nad on hüpermaskuliinsed ja liiguvad marsisammul, nende eneseväljenduses on olulisel kohal domineerimis- ja allumissuhted ning nende rituaalsed tuldpurskavad show’d meenutavad soovi korral ka Nürnbergi riigipäevi, mille tulesammas olevat isegi Tšehhisse paistnud. Rammstein on homoerootiline moel, mis võib erutada talle ootamatult ka kõige veendunumat homofoobi, olen sellist asja oma silmaga näinud. Poliitilisel spektril asub bänd enda jutu järgi pigem vasakul. Žižekile on meeldinud mõelda, et Rammsteinis manifesteerub midagi eelideoloogilist – nad keeravad oma show nii üle vindi, et selle tagant hakkab paistma mingisugune ideoloogilise kõnetamise absurd ja grotesk. Rammsteini puhul on sageli mööndud, et nende sõnumist võib muidugi valesti aru saada, kuid eks kunstiga ongi sageli nii ja vastasel juhul polekski ju tegu kunstiga.

Vägeva Odini jälgedes

Mainisin ekstreemseid žanreid. Norra black metal’i mees Varg Vikernes, kes on läinud muusikaajalukku nimega Burzum, on väga ekstreemne iga külje pealt. Tema lapsepõlvekodus oli seinal Hitleri pilt ja nooruses lävis ta tihedalt neofašistidega. 90ndate keskel läks Vikernes 21 aastaks vangi, kuna ta tappis oma black metal’it viljeleva kolleegi Euronymouse, lisaks sai ta mitme puukiriku mahapõletamise süüdistuse. Ta on rääkinud, et 90ndate lõpuni võis teda natsiks pidada, aga sealt on ta läinud edasi, kaevunud sügavamale ajalukku, sügavamale jumal Odini juurde. Oma natsisümpaatiate põhjuseks tõi Vikernes asjaolu, et paljud norra ja ka saksa natsid pidasid paganlust verereligiooniks ja juudikristlust juudi hereesiaks. Teda on kirjeldatud kui „paganlike huvidega skinhead’ide iidolit”.

Muidugi ei pretendeeri see väike ülevaade ammendavusele ja vaatleb pigem natsismi peegeldusi (pop)kultuuri peavoolulisemates või laiemalt tunnustatud kihistustes. Samuti on mitmel puhul tegemist pigem tõlgendusliku võimaluse, mitte kindla ja kivisse raiutud sõnumi või seisukohaga. See, mis toimub keldrites, underground’is või tumedamas veebis, kus mitte ainult ei flirdita, vaid ka tehakse ja ollakse, on mõne tulevase ja natuke teistsuguse teemapüstituse ülesanne.

Janar Ala on vabakutseline kultuuriajakirjanik. Tal on ilmunud ka kaks proosakogumikku: „Ekraanirituaalid” (2014) ja „Oma rahva lood” (2018). Täiuslikemaks kirjutamise vormiks peab Janar plaadiarvustust.