Suur osa meie ühiskondlikest tabudest ja arvamustest seksi ja pereplaneerimise ümber pärinevad ideoloogilistest käskudest-keeldudest Nõukogude Liidus.

Seda, et poistega läbikäimine on alates mingist vanusest ohtlik, öeldi mulle juba mu varases lapsepõlves. Vaid pisut hiljem sain teada, et alates „pahade päevade” algusest on noormeestest, kes tahtvat „ainult ühte asja”, eemalehoidmine eriti oluline, sest muidu on tagajärjeks rasedus, mis võib omakorda viia kas tõeliselt tervistkahjustava abordi või noore vallasemana ühiskonnast ja haridusest kõrvalejätmiseni. Ma ei mäleta oma täpset vanust, mil vanaema, kes oli sündinud teise maailmasõja lõpupäevil ning keda oli püütud kasvatada esimese põlve nõukogude inimeseks, mulle neid elutõdesid tutvustas, ent see polegi oluline – lapselik hirm oli minusse istutatud ja see jäi sinna seniks, kuni aastaid hiljem abordi ja muude seksuaalelu puudutavate terminite tõesed definitsioonid teada sain. Uutest teadmistest lähtuvalt hakkasin tahes-tahtmata mõtlema aga ka oma vanaemale ning sellele, miks olid tema tõed ja uskumused olnud teistsugused, mida olid tema nooruses rääkinud (või rääkimata jätnud) ta ema, õpetajad, sõbrannad ning kuidas väljendus seksuaalsus tervikuna Nõukogude Liidus, kus vähemalt 1986. aastal Ljudmilla Ivanova sõnade järgi „seksi ei olnudki”.

Nõukogude müüdid tänapäeva ühiskonnas

Nõukogude aja mõjudest võivad kõneleda peale müütidega hirmutatud laste ka nähtused, suhtumised ja käitumised praeguses iseseisva Eesti ühiskonnas. Seksuaalsust peetakse jätkuvalt tugevalt erasfääri kuuluvaks, avalikule imetamisele või menstruatsioonist kõnelemisele vaadatakse nii mõnelgi pool viltu ning tihti jääb naabritel hääleka peretüli peale politsei kutsumata. Kuid õnneks on eestlaste suhtumist nii seksuaalvägivalda, -tervisesse kui ka -vähemustesse käesoleval sajandil ja kümnendil märgatavalt rohkem uuritud[1].

Tulemused pakuvad üldiselt põhjust nii rõõmustamiseks kui ka kurvastamiseks. Näiteks on 2012. aasta LGBT-teemalise avaliku arvamuse uuringu kohaselt muutunud leplikumaks inimeste suhtumine homoseksuaalsusesse ning viimase kümne aasta lõikes vähenenud pea poole võrra aastas tehtud abortide arv[2]. Kuid on siiski hirmutav, et võrreldes rootsi noortega peab ligi kolm korda rohkem ehk 24% eesti noortest tõeseks arvamust, et naistele on omane alateadvuslik soov saada vägistatud.[3]

Statistikas on pööratud tähelepanu ka vastajate vanuselisele, soolisele ning rahvuslikule kuuluvusele ja kuigi üldised suundumused on näiteks eesti ja vene noorte puhul sarnased, võib mingites küsimustes siiski erinevusi märgata. Näiteks kipuvad vene rahvusest noored nägema vägistamist tunduvalt rohkem ohvri enda süüna ja arvama, et suudlemise järel ei tohi (enamasti naissoost) partner enam vahekorrast keelduda. Huvitaval kombel ühendab mõnes vägivalda puudutavas küsimuses vastajaid pigem rahvus kui sugu ehk eestlastest noormehed ja neiud arvavad pigem sarnaselt ning noored eesti ja vene naised pigem erinevalt. Ka seksuaalse vägivalla eri vormide kogemist on eestlastest neiud raporteerinud venelannadest tihedamini, mis võib tähendada ka seda, et eesti noored on seksuaalvägivallast teadlikumad ning tajuvad vägivallana ka käitumist, mida teiste rahvusgruppide esindajad võivad pidada tavaliseks.

Üheks võimalikuks selgituseks võib pidada muu hulgas nõukogude aja moraalipärandi siiani kestvat mõju: venelased, kes liidu laienedes värskelt ühendatud Eesti NSVsse elama ja tööle tulid, tõid endaga ühes ühiskondliku arvamuse, mille kohaselt oli nii lastesse kui ka seksuaalsusesse puutuv eelkõige naiste asi. Vene noored, kelle vanemad ja vanavanemad need olid, on selle patriarhaalse paratamatusega rohkem kokku puutunud ning seega kannavad nad praegu teatud käitumismustreid tõenäolisemalt edasi.

Lenin ja linnastumine

Üllataval kombel seisis Nõukogude Liit oma algusaegadel võrdlemisi sarnaste probleemide ees. Kuna riigi eesmärk oli teatavasti pikemas perspektiivis kommunistliku ühiskonna / proletariaadi diktatuuri ehitamine ning klassivahede kaotamine, tagades kõigile võrdõiguslikkuse, ei saanud üle ega ümber ka sugudevahelise võrdsuse küsimusest. Vana, patriarhaalse perekonnamudeli lõhkumine pidi olema nii võrdsuse saavutamise kui ka uue inimese loomise vaatevinklist oluline samm. Leningi kirjeldas „pekstud ja rõhutud põllumajandusvööndis elava maanaise”[4] viletsust võrreldes linnas töötava naisega. Tootval tööl käimine pidi vabastama naise muu hulgas „koduorjusest, köögi ja laste nüristavast ja alandavast olemusest” ning tegema naise „ühiskondlikuks olendiks”. Naiste võrdsusega põhjendas Lenin ka nõukogude ühiskonna ülimuslikkust kapitalistliku korra üle – naise juriidiline seisund pidi iseloomustama Lenini arvates riigi kultuurilist taset ning vaid Nõukogude Liit, kus naine oli absoluutselt võrdne mehega, oli seega kultuuriliselt kõrgem.[5]

Seksuaalse rahulduse ja eneseväljenduse otsimist peeti Lenini järgijate hulgas individualismi ilminguks ja seega ohtlikuks.

Küll ei pööranud Lenin suurt tähelepanu seksuaalsele vabadusele kui sellisele, kuuludes seeläbi n-ö ratsionalistide koolkonda ning olles veendunud, et nõukogude naisele pole oluline mitte vabadus sünnitamisest ja truudusest, vaid sarnaselt meestega eelkõige majandusliku, ainelise, usulise ja vaimse iseolemise saavutamine. Seksuaalse rahulduse ja eneseväljenduse otsimist peeti ratsionalistide hulgas individualismi ilminguks ja seega ohtlikuks. Vähemusena vastandusid neile nõndanimetatud liberaalid, kelle arvates peitus seksuaalsuses revolutsiooniline jõud – naiste võimalus valida sarnaselt meestega vabalt seksuaalpartnereid oli võrdsuse saavutamisel esmane – ning kelle juhtfiguuride hulka kuulusid teiste hulgas Aleksandra Kollontai[6] ning Lenini armuke Inessa Armand.

Nõukogude Liidu algusaastaid iseloomustab mitmete progressiivsete sammude astumine, nagu abordi legaliseerimine 1920. aastal ning vähemalt vormiliselt naiste julgustamine revolutsiooniliseks ja tööalaseks tegevuseks, mis peegeldub muu hulgas paljude tollaste (endi sõnul emata või vanemateta jäänud) laste mälestustes. Kuid reaalne olukord jäi tihti tagurlikuks. Nii parteis kui ka talupoegkonna hulgas leidsid heakskiitu pigem ratsionalistlikud ideed. Mõte, et (vabast) armastusest ei tasu rääkida, võis seksuaalteemade vaikivale olemusele hoogu juurde anda. Ajastule omane oli ka seksuaalsuse allutamine meditsiinile ja sellele teadusliku, mitte emotsionaalse kuvandi loomine – abortki legaliseeriti eelkõige naiste tervist ja töövõimet, mitte enesemääratlemist silmas pidades.

Samuti levis jätkuvalt arusaam, et naised on loomuomaselt privaatsfääriga seotud ning ohtlikud, nende ülesanne on hoolitseda laste ja kodu eest ning seega ei sobi nad revolutsiooniliseks tegevuseks. Nõnda ei olnud harvad juhud, kus rasestunud (või aborti teinud) noor naine visati komsomolist välja või ta sattus eriarvamusele oma lapse isaga, kes võis keelata kas edasise avaliku tegutsemise või anda sisse lahutuse. Partnerite ebavõrdsuse tõttu oli pinnas soodne pere- või seksuaalvägivallaks. Argiprobleemid panid liberaalsete suhete eestkõnelejad ajapikku vaikima ning diskussioon kadus, mis võis omakorda süvendada veelgi teadmatust ja müütide teket.[7]

Stalin ja traditsioonilised pereväärtused

Stalini võimuletulekuga hakkas muutuma ka riigi suhtumine perekonda. Kuna eelmisel kümnendil domineerinud võrdlemisi perevastane poliitika oli vähendanud sündimust ja jätnud hulgaliselt lapsi riigi hoolde, hakati 1930. aastatel pöörduma tagasi n-ö traditsiooniliste pereväärtuste juurde. Ühest küljest tähendas see mitmete vabaduste ja õiguste – abordi, homoseksuaalsuse, abielulahutuse – kaotamist või kitsendamist ning abielu, monogaamia ja kombekate seksuaalpraktikate uuesti moodi minemist, teisalt muutus võimude jaoks vastuvõetavaks „isikliku elu” olemasolu. Eelkõige tähendas see siiski eraelu, mis oli avalikkuse kontrolli all, ehk kõikvõimalikud individualismipüüded olid jätkuvalt tugevalt taunitud ja inimese enda valikuteks jäid piltlikult öeldes kodu sisustamine, elustiil ja õhtusöögimenüü. Sellega käis tahtmatult kaasas aga naiste olukorra veelgi kehvemaks muutumine: 1936. aastal töötas keskmine nõukogude naine kahes vahetuses – vabrikus ning kodus – ning veetis oma abikaasast ligikaudu viis korda rohkem aega koduseid töid tehes. Seda vahet suurendas veelgi asjaolu, et seoses linnastumise ja moderniseerumisega kadus üha enam traditsioonilisi meestetöid, nagu puudelõhkumine või veetoomine, ent pesu vajas pesemist ja toit tegemist ka tööliskorteris.[8] Nõnda võis mõjuda seksuaalsusele pärssivalt nii traditsiooniliste soorollide veelgi märgilisem juurdumine. Ettevaatlikkusele sundis ka abordikeeld ning rasestumisvastaste vahendite puudumine, ühiskonna kõrgemates kihtides ja kinnipidamisasutustes leviv seksuaalvägivald jäägu aga mõne järgmise artikli teemaks.

Kui veel abiellumata neiu pidi olema „puhas, tagasihoidlik, ennast valitsev ja häbelik”, siis abielunaise kvaliteedi määras emastaatus.

Nõukogudelik elu- ja seksuaalmudel hakkas Eestis kehtima alates 1945. aastast. Selle edu ja mõju hindamiseks liikugem edasi 1970ndatesse, aega, mil Läänes olid teinud võidukäigu antibeebipillid, vabast armastusest saanud laialdane arusaam ning kodumaal oli „neiust naiseks” virgunud sõjajärgne põlvkond eesotsas minu vanaemaga.

Teatud seksuaalse ja soolise vabanemise ilminguid võis näha siingi, näiteks (taas)legaliseeriti 1955. aastal abort ning 1970ndate keskpaigas sai ajakirjanduses ja avalikus sfääris[9] ajalehest Sirp ja Vasar alguse emantsipatsiooniteemaline arutelu. Ent õhk oli siiski eelarvamustest ja tabudest paks. Naiste jaoks tähendas see ennekõike seksuaalsuse täielikku seostamist emadusega ning omakorda emaduse politiseeritust, mis tingis seksuaalteema asetamise valdavalt naiste õlgadele ning seda just moraali ja vastutustunde pessimistliku prisma kaudu. Avalik arvamus, mida kandis muu hulgas näiteks ajakiri Nõukogude Naine, reglementeeris tugevalt seksuaalsust ja naiselikkust ning andis sellele väärtuse emaduse kaudu – kui veel abiellumata neiu pidi olema „puhas, tagasihoidlik, ennast valitsev ja häbelik”, siis abielunaise kvaliteedi määras võime jõuda üsna pea emastaatusesse. Kuna tegu oli sisuliselt ajalooliselt ammu juurdunud ja normatiivse suhtumisega, polnud ka tagasi tulnud tabud midagi üllatavat. Tõsi, emaduse ning naiselikkuse kuvand ja selle pakutud võimalused varieerusid ajast aega, ent üldiselt käsitles nõukogude moraalinorm naist suuresti objektina – sõltuvana ja piiratuna kas lastest ja emarollist, tugevamast mehest või oma bioloogilisest kallutatusest ning seeläbi maalähedasemast mõtlemisest.[10]

Tütarlapsest sirgub naine

Lisaks Nõukogude Naisele ei saa üle ega ümber veel kahest teisestki kirjalikust abimehest, 1974. aastal ilmunud teosest „Avameelselt abielust”[11] ning veidi hilisemast, 1986. aasta raamatust „Tütarlapsest sirgub naine”[12]. Kuigi need kaks on nii sihtrühmalt kui ka sisult erinevad, ilmneb mõlemas teatud eksistentsialistlik vastandumine – steriilselt kujundlik meditsiiniline ning räpaselt eluline vaade seksuaalsusele.

„Avameelselt abielust” on sellest vaatenurgast ehk inimsõbralikumgi – täpsest, arstiteaduslikust vaatevinklist on räägitud muu hulgas ka rasestumisvastastest vahenditest, kliitori tähtsusest naise rahuldamisel ja homoseksuaalsusestki, ent sellegipoolest keskendub raamat vanemaksolemisele ning kinnitab, et „abielu on kõige rikkam sel perioodil, kui lapsed sünnivad ja kasvavad”[13] ja et naise frigiidsuse kurvimaks tulemuseks on laste sündimata jäämine.

Tänapäeval piltlikult öeldes õudusrahvajutu kategooriasse kuuluv „Tütarlapsest sirgub naine”[14] on tabuloome seisukohast lähtuvalt veelgi märgilisem, sest see oli ju mõeldud seksuaalelu alles alustavatele noortele (naistele), kes olid abieluinimestest kergemini mõjutatavad ning eriti vastuvõtlikud teose kohati lausa kurvastavale väärinformatsioonile ja kallutatusele. Raamatus ei pööratud tähelepanu tänapäevases seksuaalhariduses olulistele punktidele, nagu rasestumisvastased vahendid, enese tundmaõppimine ja kaitsmine. Seevastu hurjutati nii aborditegijaid kui ka neidusid, kes jäid rasedaks eeldusega, et neid ei jäeta maha(!), ning noori naisi, kelle kapist oli väike õde võtnud hügieenisidemed ja nende külalistele näitamisega tervet suguvõsa häbistanud.[15] Mõneti võibki vaadelda tollast ainsat saadaval olnud seksuaalharidusõpikut kui juturaamatut, mille sisu seisneb süütu, veatu ja teoreetilise ideaalnaise ning maise, kord kuus veritseva ning iseloomu ja ihasid omava pärisnaise mustvalges vastandamises. Ka „Tütarlapsest sirgub naine” käsitles võrdlemisi palju rasedus- ning emadusteemat, andes ilmselgelt mõista, kuhu neiu elus pürgima peab.

Seitsmekümnendatel läksid moodi kõrvalsuhted ning kuni taasiseseisvumiseni välja sündisid lapsed, erinevalt tänapäevast, võrdlemisi juhuslikult ning suuremat muutust elus ja olemises selle tõttu ei tekkinud.

Seda, mil määral oli taoliste nõuannete ja avalike suhtumiste tagajärjeks mitte elutervete ja eneseteadlike, vaid kahjustavate seksuaalharjumuste levik, saab vaadelda vaid laiemas ühiskondlikus kontekstis. Põhilisteks küsimusteks on, mil määral mõistsid tollased inimesed ise ebaõiglust ning oma valikute ja otsuste tagamaid ning mil määral märgati neis ühiskonda ja valitsevaid norme.

Tõsi, nõukogude inimene oli ja pidigi olema läbinisti sotsiaalne olend ning ümbritseva keskkonna vili. Keskkondade paljususest ja nendega kaasaminemisest kõnelevad tollaste inimeste mälestused ning kuigi juurdunud harjumusele omaselt ei olda armastusest ja seksist kõneledes just kõige avameelsemad, selgub siiski üht-teist – peamiselt see, et nagu igal ajal, olid ka nõukogude perioodil inimesed ja kogukonnad erinevad.

Nõnda oli näiteks kuuekümnendatel ühes Eesti piirkonnas tänu vanadele traditsioonidele (ning väikesemahuliseks jäänud küüditamisele, mis vastasel juhul oleks nende kandjad kaugele maale saatnud) abielulahutus veel harv nähtus, teisel pool ei leidnud aga piltlikult öeldes perekonda, kus laps oma mõlema bioloogilise vanemaga koos elaks. Seitsmekümnendatel läksid moodi kõrvalsuhted ning kuni taasiseseisvumiseni välja sündisid lapsed, erinevalt tänapäevast, võrdlemisi juhuslikult ning suuremat muutust elus ja olemises selle tõttu ei tekkinud. Kõigele sellele aitas loomulikult kaasa sinasõprus alkoholiga, seda eriti maarahva ning tööliste seas.

Inimeste lood räägivad küll veidi rohkemast ja värvikamalt kui õnnetult valesti mõistetud Ljudmilla Ivanova 1986. aastal, kuid täiesti tähelepanuta ei maksa sedagi ütlemist jätta. Kuigi seks siiski ei olnud nõukogude kodanikule tundmatu ja küllap eksisteeris ka armastus, mõjutas inimloomust märgatavalt nii vanem kui ka uuem traditsioon ja nende interpretatsioonid riigivõimu, institutsioonide ning avaliku arvamuse sulest. Tõese info vähesus ja sellegi allutatus ideoloogiale ei suutnud muuta inimest, küll aga piirata ta valikuid ja uskumusi ning viisi, kuidas ta neid edasi andis. Ja nõnda ei tasu ei mul ega võib-olla et teistelgi praegustel noortel pahane olla, et meie esiemad meid abordi ja lastetusega hirmutasid, sest teisiti ei võinud nad, kahjuks küll, teadagi.