Pedofiilia pole üldiselt teema, kus võiks eksisteerida pooltoone. Siin peaks paljude meelest kehtima nulltolerants. Seda üllatavam on kuulda, kuidas aastaid pedofiilia ohvritega lähedalt kokku puutunud Anna Frankil jagub mõistmist ka väärkohtlejate suhtes. Järgnev pole mitte kaitsekõne pedofiiliale, vaid ühe keeruka nähtuse süsteemne analüüs.

Lastemaja. See on pealtnäha nagu lasteaed või mängumaa, kuid ühtlasi koht, kus üritatakse sõnastada kõige jõledamaid mälestusi, mida on võimalik lapsepõlves kogeda. Mälestusi, mis jäävad nende omanikke saatma elu lõpuni. Eestis on neli sellist lastemaja, kus võetakse vastu seksuaalselt väärkoheldud alaealisi. Ainuüksi möödunud aastal vajas lastemaja teenust üle 600 lapse. Need on 600 väikest elu, mille tagasi õigele rajale suunamine võib võtta aastakümneid.

Praegu algab see pikaldane protsess Eestis just lastemajadest. Need on kohad, kus väärkoheldud lapsega tehakse ära kõik keerulised menetlustoimingud alates kohtuarstlikust ekspertiisist kuni uurijale ütluste andmiseni. Seda tehakse nõnda, et lapsel oleks turvaline ja mõnus. Nii on lastemaja töötajate jaoks mäng tõepoolest töö hädavajalik osa. Näiteks võib arstlikule ülevaatusele eelneda mäng nukkudega, kelle kõrvu, tussusid ja pepusid pestes on võimalik lapsi järgnevaks ette valmistada.

Anna Frank on juhtinud sotsiaalkindlustusametis lastemajateenust kuus aastat. Tema sõnavaras on „tussud”, „pepud” ja „nokud” argiväljendid. See, mis paneb keskmise eestlase punastama, on Anna jaoks tõsine teema, sest just häbi ja piinlikkus, mis seksuaalsust ümbritseb, loob viljaka pinnase laste ärakasutamiseks. Annaga vesteldes tajun, et ka tema võiks teenida elatist vabalt praeguses moeametis seksi-coach’ina. Räägime korduvalt nii nõusolekust kui ka piiride seadmisest. Õigem oleks vist küll öelda, et kui Anna konsultatsioone saaks võimalikult palju lapsevanemaid, kaoks leib käest paljudel eppkärsinitel ja saak laualt mitmetel pedofiilidel. Seega hoiatus: kasulik lugemine!

Pedofiilia kohta on jätkuvalt levinud arusaam, et mingid kahtlased onud varitsevad koolide ja lasteaedade läheduses, meelitavad lapsed kommide või maiustustega enda juurde ning kasutavad neid siis ära. Kui suur protsent laste seksuaalsest väärkohtlemisest toimub sel moel – nii et väärkohtlejal pole lapsega mingit varasemat kokkupuudet?

See on väga väike protsent, enamik on ikka lapse lähedased – isad, vanaisad, kasuisad. Möödunud aastal olid alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegudest 19% sellised, kus toimepanijaks oli täiesti võõras inimene. Need on suuresti juhtumid, mis toimuvad veebis. Sinu kirjeldatud situatsioone, kus pedofiilid kuskil lasteaia juures hiilivad ja lapse metsa tõmbavad, esineb väga vähe. Ma ei tea, kas nii tohib öelda, aga lapse seisukohast, kui üldse olla seksuaalse väärkohtlemise ohver, siis pigem võõra inimese käe läbi, kes sind bussi tirib. Sellest traumast on kordades lihtsam terveneda kui sellest, et su isa sind regulaarselt kuritarvitab. Tavaliselt pole seksuaalkuritegu ühekordne asi, vaid pikk protsess.

Aga miks see müüt sinu hinnangul endiselt nii levinud on? Miks oleme loonud tegelikkusele mittevastava kuvandi laste seksuaalsest väärkohtlemisest?

Ma arvan, et see on turvaline. Inimlikus plaanis on meil palju lihtsam mõelda, et sellega tegelevad mingid rõvedad sonidega perverdid põõsas, kuigi peamised toimepanijad on meie mehed, meie pojad, isad ja vanaisad. Me ei taha uskuda, et inimesed, kes on meie lähedal ja keda me usaldame, oleksid millekski selliseks võimelised.

Inimlikus plaanis on meil palju lihtsam mõelda, et pedofiiliaga tegelevad mingid rõvedad sonidega perverdid põõsas, kuigi peamised toimepanijad on meie mehed, meie pojad, isad ja vanaisad.

Sa mainisid, et selle 19% puhul toimub enamik juhtumeid veebis. Mida seal veebis kommi asemel pakutakse?

Enamasti hakatakse seal justkui suhet looma – leitakse laps või noor, kes on palju veebis ja otsib kontakti. Väärkohtleja tutvustab ennast seal tihti noore poisina, omavahel räägitakse nii kaua, kuni tekib arusaam, et ollakse suhtes, kuigi kordagi pole kohtutud. Selline on praegune elu. Siis hakatakse üksteisele pilte saatma, alguses pigem nunnusid, kuni jõutakse piltideni suguelunditest. Manipuleerija võib selle käigus ka endast pilte näidata, sest see erutab teda, kuid vahel saadetakse suvalisi fotosid pornosaitidelt. Eesmärk on meelitada noored endast pilte või videoid saatma, mis pakub võimalust edasisteks manipulatsioonideks ja väljapressimiseks. Lapsed annavad nõudmistele järele lootuses, et neid jäetakse rahule, kuid see on tegelikult lõputu kaev ja hakatakse nõudma igasuguseid asju. Niimoodi teenitakse ka raha.

Kas need juhtumid lõppevad tavaliselt kriminaalmenetlusega?

Enamasti on siin väärkohtlejale raske jälile jõuda, sest suhtlemiseks kasutatakse välisveebi. Politseil on keeruline kindlaks teha, kust riigist see inimene üldse pärit on. Toimepanijad teavad väga hästi, kuidas oma jälgi niimoodi varjata, et keegi neid kätte ei saa.

Kui räägime vägistamisjuhtumitest, mis toimuvad täiskasvanute vahel, siis väga vähesed neist jõuavad politseisse, sealt edasi jõuab süüdistuse esitamiseni omakorda ainult murdosa neist, sest tõendite kogumine on väga keeruline. Kuidas on lastevastaste seksuaalkuritegudega – kas siin on süüdistuse esitamine lihtsam?

Kuna ka nende kuritegude puhul on tihti sõna sõna vastu ja lapsed on oma arengu tõttu ütluste andmisel erilised, siis võibki olla nii, et kui hakkad kolmeaastast küsitlema, siis ta ei ole võimeline sulle mingeid asju rääkima. Ta võib öelda, mis juhtus, aga mitte seda, millal, mitu korda ja kus see juhtus. Lihtsamaks teeb süüdistuse esitamise see, et kui täisealiste puhul räägime nõusolekust, siis laste puhul pole vahet, kas nad ütlevad ei või jah, sa ei tohi ikkagi temaga seksida. Muidugi paljud väärkohtlejad kujutavad ennast ohvrina, rääkides, kuidas 13-aastane tuli oma lühikeste pükstega ja võlus ta ära.

Kui räägime edukatest juhtumitest, mis on lõppenud süüdimõistva otsusega, siis mis on tavaliselt aidanud?

Laps on jõudnud õigel ajal kas kohtuarsti või naistearsti juurde. See on üks kindel tõend. Samuti aitab see, kui lapse ütlused on võetud võimalikult kiiresti pärast juhtunut. Keskmiselt teatatakse aga kolm aastat pärast kuriteo toimumist. Vahel on siis asitõendiks päevikud. Samuti aitab see, kui on rohkem ohvreid ehk rohkem tunnistajaid ehk rohkem materjali, mida süüdistuse kausta panna. Tunnistajate olemasolu on kasulik. Kui laps on kellelegi toimunust rääkinud, olgu see sõber või ema, isegi kui nad pole selle infoga midagi teinud, on see siiski lapse ütlusi toetav asitõend.

Väärkohtlejad kasutavad näiteks ära seda, kui me pole õpetanud lapsele õigeid suguelundite nimetusi.

Miks teatatakse mitu aastat hiljem?

Kui viieaastasega juhtub midagi, aga temaga pole jagatud teadmisi sellest, mis on seksuaalsus või kehaga seotud piirid, ning väärkohtleja on mitu aastat tema kallal toimetanud, siis see saab tema elu osaks. Tal polegi sellega seoses justkui traumat tekkinud, sest ta on kasvanud niimoodi, et ta on pidanud iga päev oma isa peenist imema. Aga kui ta jõuab teatavasse ikka või saab aru, et see pole normaalne, siis alles tuleb see trauma, millega peab tegelema hakkama.

Kui lapsed ise pöörduvad lastemaja poole, siis kuidas nad kirjeldavad endaga juhtunut?

Tihti hakatakse rääkima, et selline lugu juhtus minu sõbraga, et hinnata, kuidas reageeritakse teisel pool toru. Aga räägitakse ka täiesti ausalt. Varateismelised tüdrukud räägivad tihti, et nad kardavad, kuna nad ise olid joonud ja siis juhtus midagi ehk keegi tegi neile peo käigus midagi. Väärkohtlejad kasutavad seda ära, et tüdrukud on midagi tarvitanud, kuigi nad on tihti ise selle neile ostnud, et siis hiljem ähvardada, et kui sa kuskile teatama lähed, siis ma ütlen, et sa olid purjus ja tahtsid seksi. Sellise manipuleerimise tulemusel tunnevad tüdrukud ennast süüdi ja hakkavad arvama, et seksuaalsest väärkohtlemisest suurem probleem on alaealisena alkoholitarvitamine. Väga suurest osast kuritegudest jääbki seepärast teavitamata. On ka selliseid tähelepanelikke teavitajaid, kes näevad kas oma lastes või teiste lastes midagi kummalist ja siis helistavad, et sel teemal konsulteerida. See on lastemaja suur võlu, et siia pöörduvad inimesed, kes kardavad politseisse minna, sest nad eeldavad, et kohe pannakse vangi, või peljatakse, et lugu pole piisavalt tõsine, ega taheta oma murega politseid tüüdata. Meie roll on olla pehme puhver seal vahel. 

Öeldakse, et lastevastane seksuaalvägivald on väga varjatud kuriteo liik. Kui varjatud see ikkagi on? Kui palju te kuulete lastemajas tagantjärele, et mõni pereliige või tuttav ütleb, et see inimene käitus laste seltsis küll kuidagi veidralt, aga sellele ei pööratud eriti tähelepanu?

„Varjatud” on suhteline mõiste. See pole kõige varjatum kuriteo liik mitte seepärast, et see oleks varjatud, vaid põhjusel, et seda varjatakse kollektiivse pingutuse tulemusena. Me varjame seda ise. Seetõttu räägime klappidega emadest ja lähedastest. Mind ei ärrita selle töö juures mitte niivõrd laste lood, vaid see, kui kuuleme, et keegi ütleb, et oli küll kuidagi imelik, et need lapsed seal selle mehe juures käisid, või et mida see onu läheb sinna lapse tuppa, paneb ukse kinni ja ütleb, et neil on oma asjad ajada. Mõtlesid küll, aga ei teinud midagi. Mina soovitan alati pigem üle reageerida. Vahel, kui isad lähevad närvi, et neid on alusetult süüdistatud, üritan neile vastata, et see on ju tegelikult nende lapse huvides, et keegi reageeris mingisugusele olukorrale. Meie mure on ka perearstid ja lasteaiad – kas julgeme piisavalt palju sekkuda, kui näeme lapse puhul mingeid märke. Me ei pea alati ootama, et tussust või pepust tuleks verd. Selleks märgiks võivad olla lapse mingid seksuaalse sisuga mängud. Tänapäeval saab selliste asjade puhul ka anonüümselt konsulteerida või teavitada, kui sa ei taha olla vastik naaber või vanaema. Kui näeme, et isegi spetsialistid hoiavad mingit sellist infot kinni enda ja kliendi suhte huvides, siis pole imestada, et ka lähedased kaitsevad oma kaaslasi.

Millegipärast arvame, et meil on vanemate inimeste või lapsevanematena lubatud katsuda lapsi iga kell, kui tahame, aga tegelikult võtame nõnda lapselt ära õiguse piire seada.

Mis on ohumärgid laste käitumises, mis võivad viidata lastevastasele seksuaalvägivallale?

Üks märk võib olla muutus lapse käitumises või olekus – kui aktiivne laps muutub passiivseks või vastupidi. Laste edukus – olgu siis koolis, spordis või mõnel huvialal – võib langeda, kuid ka tõusta. Tavaliselt hakkame muretsema, kui tulemused langevad. Kui edukus paraneb, siis oleme lihtsalt rõõmsad, kuigi tegelikult võib see olla miski, millesse laps ennast lihtsalt matab, et ta ei peaks traumaga tegelema. Sageli on üks märk ka see, kui laps hakkab ise ennast vigastama.

Väikesed lapsed tegelikult tahavad rääkida, kuid me ei usu ega kuula neid. Väärkohtlejad kasutavad näiteks ära seda, kui me pole õpetanud lapsele õigeid suguelundite nimetusi. Nad kutsuvad peenist „sabaks” ja vagiinat „pelmentšikuks” või kasutavad muid hellitusnimesid. Kui laps räägib sulle, et ta peab issi sabaga mängima, siis see info läheb lihtsalt kõrvust mööda. Kui ta ütleks, et ta peab issi peenisega mängima, siis hakkaksid kohe häirekellad tööle. Tähele tasub panna ka seda, kui lapsele tekivad mingid uued asjad. Tihti peibutavad väärkohtlejad lapsi kingitustega, toppides nende suu asjadega kinni.

Aga kuidas peaks selliste kahtluste puhul sekkuma? Või mida esmalt tegema? Kas see on juba hetk, kus peaks mingi spetsialistiga ühendust võtma?

Lapse ja lapsevanema suhe on alati ennetuse ja abistamise mõttes kõige parem pääsetee. Tuleks teha tööd selle nimel, et laps teab, et ta saab tulla sinu juurde iga teemaga, kui ta tahab. Aga ka sellisel juhul, kui on tunne, et laps võib midagi varjata, võib kasutada alati konsulteerimiseks lasteabi telefoni või helistada otse lastemajja. Konsultatsiooni käigus saab anda vanemale nõu, mida ta võiks lapselt täpsemalt küsida ja kuidas olukorda hinnata.

Üks ülepolitiseeritud teema, mis seostub otseselt laste seksuaalse väärkohtlemisega, on seksuaalkasvatus koolides ja lasteaedades. Kuidas laste varajasem seksuaalkasvatus väärkohtlejaid ohjeldada aitab?

Üks asi on intiimsete kehaosade nimetused, millest enne rääkisin. Mõned vanemad ei julge oma lastele suguelundite nimesid õpetada. Kui laps neid teab, siis ta oskab ka väljendada, et tema peenist katsuti, selle asemel et rääkida mingitest sabadest. Kehaga seotud piiridest rääkimine on väga oluline, ma isegi astun neist ema ja vanaemana üle. Millegipärast arvame, et meil on vanemate inimeste või lapsevanematena lubatud katsuda lapsi iga kell, kui tahame – neid kallistada, musitada või paitada. Arvame, et näitame sellega armastust, aga tegelikult võtame lapselt ära õiguse piire seada. Laps hakkabki arvama, et nõnda katsumine või patsutamine on normaalne ja pedofiil võib seda hiljem ära kasutada. Algab see ju paitustest ja patsutustest, kuni lõpuks jõuab käsi püksi. Kehaga seotud piiride seadmist saamegi õpetada juba maast madalast lapsega pissipotil käies, nii et lapsevanem küsib lapselt tema pepu pühkimiseks luba. Nii saab laps aru, et ka meie vanematena peame tema keha puhul luba küsima. Ja laps peaks samamoodi küsima luba vanema käest, kui ta soovib kallistama tulla.

Ma usun, et enamiku lapsevanemate jaoks kõlab see üle võlli nõuandena.

Mulle on öeldud, et võtan sellega ära loomulikkuse ning et lapsed tahavadki kallistada, kuid proovime selle kaudu piire õpetada. Täiskasvanutena me ka alati ei taha, et meid kallistatakse. Teismeliste vahel juhtuvad samuti väga nõmedad asjad, mis võivad kriminaalseks minna, näiteks kui on mingi pidu ja minnakse tuppa, kus tüdruk arvab, et saab niisama suudelda, kuid poiss mõtleb, et saab peenise ka tuppe panna, ja hakkabki selle poole nügima. Poiss ei oska küsida, tüdruk ei oska ei öelda ja nii juhtubki vägistamine. Samas poiss mõtleb, et ta ju ei öelnud ei, tüdruk mõtleb, et tal ei olnudki millelegi ei öelda, sest keegi ei küsinud midagi. Sama kehtib ka täiskasvanute puhul, kes on abielus. Sõrmus ei anna sulle õigust igal õhtul lihtsalt partnerile otsa ronida. Millegipärast kinno või poodi minnes arutavad paarid omavahel plaane, kuid seksi initsieerides teise arvamust tihti ei küsita. Me ei hakka nügima inimest kino poole, eeldades, et küll ta aru saab, et ma tahan kinno minna, vaid saame selleks verbaalse nõusoleku.

Millegipärast kinno või poodi minnes arutavad paarid omavahel plaane, kuid seksi initsieerides teise arvamust tihti ei küsita.

Kui head seksuaalharidust lapsevanemad sinu hinnangul Eestis anda suudavad?

Mulle tundub, et praegu on ka noored lapsevanemad nendes küsimustes pigem konservatiivsed. Lastemajas pakume vanematele õppevideoid selle kohta, mida nad võiksid tähele panna. Materjali selleks, et lapsevanem saaks ennast harida, on väga palju. Napib aga oskusi, kuidas neid teemasid lapsega arutada. See on tõesti raske. Seksuaalharidust tuleb anda korduvalt vastavalt lapse arengule ja eale. See ei tohi olla ühekordne vestlus, vaid sama regulaarne nagu hambapesu. Minu meelest meid ümbritsev keskkond loob võimalusi nendest teemadest rääkimiseks ja toetab seda. Meil on sidemete, tampoonide ja kondoomide reklaamid, filmid on väga erineva seksuaalse sisuga. See pakub võimalusi nende teemade arutamiseks loomulikus võtmes. Kui neid vestlusi alustatakse lapsega alles siis, kui ta on saanud 15-aastaseks, siis see võibki olla piinlik ja ebamugav. Kui need teemad on peres normaalsus, tuleb laps ka ise vanema juurde, kui on juhtunud midagi ebameeldivat, nagu planeerimata rasedus. Ta ei lähe siis seda üksi nurga taha mingite muude meetmetega lahendama.

Räägime natuke pedofiilidest. Lugesin kuskilt artiklist, et kui hakkasid tegelema laste seksuaalse väärkohtlemisega, oli sul vaja endal aru saada, mis paneb inimesi selliseid asju tegema. Mis see vastus siis on? Miks kasutavad inimesed lapsi seksuaalselt ära?

Olen töötanud lastega pikka aega, enne lastemaja ka ühes kinnises asutuses ja just poiste osakonnas, kus mul oli üks poiss, keda oli seksuaalselt väärkoheldud. Ta ema oli prostituut ja ta oli selline kõrvalprodukt, kes nägi asju pealt ja pidi aeg-ajalt ise mingeid asju tegema. See oli tema igapäev. 14-aastasena vägistas ta oma väikese õe. See on ehe näide sellest, kuidas väärkoheldud laps hakkab ise väärkohtlejaks. Põhjuseid ma päris täpselt ei tea – kas see oli tagasitegemine või pidas ta seda normaalsuseks –, kuid kindlasti on see üks traumaga tegelemata jätmise tagajärg. Minu jaoks oli see äratuskell, sest ta oli väga armas poiss, kes ei saanud vajalikul määral abi. Selle eest läks ta vanglasse. Kas ta sai vanglas terveks? Ma ei usu seda.

Seksuaalharidust tuleb anda korduvalt vastavalt lapse arengule ja eale. See ei tohi olla ühekordne vestlus, vaid sama regulaarne nagu hambapesu.

Itaalias on näiteks anonüümsete pedofiilide grupid, kus saavad kokku pedofiilid, kes tunnistavad, et neil on kalduvus soovida lastega midagi seksuaalset teha, kuid nad pole veel midagi teinud. Sellele on poolt- ja vastuargumente, et kas ikka peaks panema pedofiilid kokku üksteise unistusi toitma, aga mina saan aru, et see grupp aitab pedofiilidel oma kalduvustega toime tulla. Seal on terapeut, kes nendega asju teeb ja hoiab olukorda kontrolli all. Tänapäeva ühiskonnas me mitte ei aita selliseid inimesi, kes tunnistavad oma seksuaalset tõmmet laste suunas, vaid nad lüüakse kohe risti.

Kas Eestis üldse on programme, mis aitaksid pedofiile rehabiliteerida?

Viljandi haiglas ja Tartu vanglas tegeleb selle sihtgrupiga Margus Veem, aga see eeldab seda, et inimene ise tunnistaks, et tal on probleem ja ta vajab abi. Programm ei saa olla lihtsalt karistuse eest, siis pole sellest tolku. Süüdimõistetutest tunnistab ennast ise süüdi ainult murdosa. Neid mehi saab võib-olla aidata, aga neid, kes tagasi ajavad ja last ennast süüdistavad, on väga raske abistada. Ma ei tea, kas sunniviisiliselt saab mingit rehabilitatsiooni pakkuda. Minu jaoks pole ka lõpuni selge, kas inimesed sünnivad pedofiiliks või saavad selleks ühel hetkel tulenevalt keskkonnast. Mind ennast huvitavad väga toimepanijad. Kui lastemaja kliendid hakkavad ise kunagi toimepanijateks, mis mingi osaga kindlasti juhtub, siis tahaksin töötada sellel tasandil, kus saaksin mõelda välja, mida me tegemata jätsime. Ma arvan, et selle suunaga edasi tegeledes võime jõuda ka natuke rohkem jälile sellele, kuidas laste seksuaalset väärkohtlemist ära hoida. Samas ma tegelikult ei tea, kas lastemaja juht võib rääkida pedofiilide abistamisest, aga ma ei suudaks seda tööd teha, kui ma poleks üldse võimeline teist poolt mõistma.

Selle teema puhul on samas huvitav, et kuigi sa ise tõid näite 14-aastasest lapsest, kes oli seksuaalne väärkohtleja, siis tavaliselt on meil ettekujutus, et see on keskealine mees. Kui aga arvestada, et suurem osa väärkoheldud lastest on tüdrukud, siis pedofiiliat esineb ikkagi peamiselt meeste seas. Kas naiste puhul avaldub seksuaalse väärkohtlemise trauma kuidagi teisiti?

Naiste seksuaalkuriteod on rohkem varjatud. Need kurjategijad jäävad ka seetõttu varju, et nende ohvrid lähevad veel vähem kuhugi rääkima, ja kui lähevad, siis teises võtmes. Kui 40-aastane naine seksib 14-aastase poisiga, siis see poiss ei pruugi arvata, et teda on seksuaalselt väärkoheldud, vaid võib mõelda, et ta on nüüd meheks saanud.

Seda on kõige kurvem vaadata, kui väärkohtleja korduvalt väärkohtleb, sest meie süsteem veab alt.

Kas sinu hinnangul on karistused lastevastaste seksuaalkuritegude eest Eestis praegu piisavad?

Ma arvan, et ei ole. Ma ei pea siin silmas kinni istutud aastaid, vaid seda, kui palju me saame mõjutada toimepanija käitumist. Minu meelest peaksime tegelema rohkem rehabiliteerimisega, sest kindlasti ei hakka me pedofiile elektritoolile saatma või eluks ajaks kinni panema, mis tähendab, et need inimesed niikuinii saavad ükskord välja. Siis tulebki teha kõik selleks, et nende käitumine oleks selleks ajaks võimalikult palju muutunud. Suur probleem on ka see, et kinni istunud väärkohtlejad lähevad vabanedes tagasi koju, kus nad lapsi väärkohtlesid. Seda on kõige kurvem vaadata, kui väärkohtleja korduvalt väärkohtleb, sest meie süsteem veab alt. Me ei pea neid nii kaua kinni hoidma, vaid looma paremaid süsteeme, mis meie lapsi paremini kaitseksid.

Kas see tähendab näiteks avalikku registrit, kus on kirjas, et see või too isik on pedofiilias süüdi mõistetud?

Ma ei taha kindlasti ka seda, et meil oleks Ameerika moodi nimekiri vabanevatest pedofiilidest, nii et inimesed saaksid nad ise maha lüüa. Kindlasti on vaja kinnist loendit neile, kes peaksid selle info saama. Lastekaitsetöötajad ja teised vajalikud spetsialistid peavad teadma, kuhu väärkohtleja vanglast vabanedes liigub, et tagada laste turvalisus. Ameerikas on näiteks loodud ka pedofiilide kommuune eesmärgiga neid omakohtu eest kaitsta. Pedofiilid elavad seal kinnises alas, kuhu on sisse isegi raskem kui sealt hiljem välja saada. Välja keegi väga ei kipugi, sest neil on seal turvaline.

Ma ei suudaks seda tööd teha, kui ma poleks üldse võimeline teist poolt mõistma.

Kas peame tegema pedofiilide elu turvaliseks?

Kui me ei suuda aktsepteerida pedofiiliat ühiskonnas hälbena, mille puhul on abi vaja, siis see jääbki rohkem varju. Kuritegevuse puhul räägitakse üldse üha rohkem taastavast või rehabiliteerivast lähenemisest. Samas on mul hirm, et äkki mõnes riigis või kultuuris hakatakse pedofiiliat pidama üheks seksuaalseks sättumuseks. Näiteks Indias, kus on võimalik lastega abielluda, on pedofiilia seeläbi põhimõtteliselt riiklikult toetatud.

Kas pärast nelja lastemaja avamist võib öelda, et Eesti on väärkoheldud laste jaoks teenustega hästi kaetud, või on meil veel mingid pusletükid puudu?

Rahvusvahelisel tasandil peetakse Eestit eeskujulikuks, sest meil on väikese riigi peale neli lastemaja, paar tundi sõitu ja kõik lapsed saavad vajalikku teenust. Samas pole lastemajad ainuke lahendus. Suur osa tööst algab pärast seda, kui laps on siit lahkunud. Teraapiaprotsess võib kesta mitu aastat. Eesti on eriline riik, kus pakutakse seksuaalselt väärkoheldud lastele psühholoogilist abi. Paljudes riikides seda võimalust ei ole. Probleem on selles, et pole eriti palju terapeute, kes oleksid valmis selle sihtgrupiga töötama. Praeguseks on spetsialistid saanud sel teemal küll juba rohkem koolitusi ja väljaõpet, kuid me teame, et need inimesed on väga ülekoormatud. Selle spetsiifika õppimiseks eriti palju võimalusi pole, terapeut peab ise palju vaeva nägema. Organiseerime lastemajas ka kõikvõimalikke projekte just selleks, et meil oleks pädevaid spetsialiste, kelle juurde lapsi suunata. Muidu on tõesti nii, et meil on tore lastemaja, kus me teeme oma menetlustoimingud ära, aga mis siis edasi saab?

Kas mõni riik on lastevastase seksuaalvägivalla probleemi nüüdseks kuidagi edukalt lahendanud?

Nii kaua, kui inimesed on seksuaalsed, esineb ka seksuaalset väärkohtlemist. Saaksime selle ära kaotada juhul, kui võtaksime kõik sellist rohtu, mis teeks meid mitteseksuaalseks.