Ühes tööga muutub ka ühiskondlik arusaam pensionipõlvest, mis baseerub tulevikus senisest enam isiklikul vastutusel, eneseteostusvajadusel ning elukestval õppe- ja karjäärimudelil.

Kammin seitli sirgu, see hall värv juustes täitsa sobib mulle. Huulepulk, haaran käekoti ja torman. Tänase päeva esimeses pooles on mul kohtumised klientidega, õhtul paar kokkusaamist noorte juhtidega, kellele olen coach’iks. Homme on vaba päev, mis tähendab, et ma tööd ei tee – käin koeraga metsas ja lähme sõbrannadega Toidupangale appi, nagu ikka teisipäeviti.

See on minu autoportree tulevikust, kui ma olen 73-aastane. Tänapäevases mõttes siis pensionär. Aga selleks ajaks on mõiste „pensionär” kadunud, sest pole enam ühte kindlalt sätestatud iga, millal inimene saab minna pensionile või puhkusele, nii nagu praegu paljud vanemat iga näevad. See ei tähenda pensionisüsteemi kaotamist, vaid seda, et suureneb inimese otsustusõigus ja vastutus oma eakapõlve ees.

Riiklik pensionisüsteem ei suuda pakkuda kunagi sellist vanaduspõlve, millest me unistame. Sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi arvutused näitavad, et kui me riiklikus pensionisüsteemis muutusi ei tee, on aastal 2040 keskmine pension nüüdses vääringus 280 eurot. Praegu on see umbes 400. Valitsus plaanib küll reforme, kuid nende elluviimine tagab vaid riikliku pensioni jäämise senisele tasemele. On igaühe enda otsus, kas see sobib talle või mitte. Siinkohal aga ei tohi unustada seda, et edaspidi sõltub igaühe pension üha rohkem elu jooksul teenitud palgast, mis tähendab, et väga suur hulk inimesi hakkab saama praeguses mõttes väga väikest pensioni.

Rohkemat ei suuda riik pakkuda olukorras, kus vanemaealisi on üha enam ja noori samas vähem. On selge, et sel juhul peavad inimesed saama eluks raha mujalt ning selleks on suuresti kaks võimalust: kas töötada kauem ja/või panna vanemaks eaks raha kõrvale.

Karjäärinõustaja Tiina Saar-Veelmaa on kirjutanud: „Kuna eluiga pikeneb ja meil kõigil tuleb olla valmis selleks, et tahame ja suudame ka 90-aastaselt „möllu panna” (tean, mida räägin, sest olen olnud kolm aastat eakate inimeste nõustaja), pikeneb ka aktiivne eluiga. See omakorda tähendab, et meie ellu mahub rohkem eneseteostust.”

Kui praegustele vanemaealistele tundub tööea pikenemine pigem ebameeldiva kohustusena, siis eluea pikenemist võib võtta ka võimalusena. Aga loomulikult vaid juhul, kui suudame ennast n-ö vormis hoida. Praegu minnakse Eestis pensionile tihti enne ametlikku vanaduspensioniiga, sest inimestel on tervis läbi või nende teadmised/oskused on vananenud, st neile pole tööturul rakendust. Riigi ja iga kodaniku üks suurimaid väljakutseid on see, kuidas elada nii, et meie eneseteostusel ei oleks enam selliseid takistusi. Osaliselt annab muutuv maailm meile ise lahendused kätte, aga mitte alati.

Uuringud ja visionäärid ütlevad, et töötame varasemaga võrreldes edaspidi hoopis teistmoodi. Kindlasti suureneb osaajaga töö, vabakutselisus, ühe tööandja juures või ühel erialal ei viitsi terve elu keegi töötada. Need muutused ei toimu ehk kümne aasta jooksul, aga 30–40 aastaga kindlasti. Kasvamas on peale põlvkonnad, kes tahavad teha ägedaid asju, ja tihti juhtub nii, et nende tegemise eest ka makstakse. Praegu kutsutakse seda tööks. Võrreldes tööga on ägedate asjade tegemisel aga see eelis, et neid tahaks kogu aeg teha, ka vanaduspõlves. Tegelikult kuni surmani.

Kui me riiklikus pensionisüsteemis muutusi ei tee, on aastal 2040 keskmine pension nüüdses vääringus 280 eurot. Praegu on see umbes 400.

Ehk on uute põlvkondade suhe eneseteostusse see, mis meid tulevikus pensioniaruteludest säästab, sest kui pole tööd, pole ka aega/perioodi pärast tööd. Sellele on viidanud teiste hulgas Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid: „Me saame tulevikus edu saavutada vaid siis, kui valdav osa rahvast, olgu tööandjad või töövõtjad, poliitikud või ametnikud, juuniorid või seeniorid, hakkavadki tervise, õppetöö ja pensionil oleku temaatikat traditsioonilisega võrreldes hoopis teistmoodi nägema. Ei ole enam lineaarset järgnevust, on üksteisega läbipõimunud ja sageli paralleelsed etapid.”

Seega ei tee pealekasvavad põlvkonnad enam tööd, vaid seda, mis neile meeldib. Kas see on piisav selleks, et tagada neile aktiivne elu kõrge eani? Nii ja naa. Loomulikult paneb nende asjade tegemine, mis sulle meeldivad, sind üha juurde õppima ning sel moel ei saa ka teadmised/oskused vananeda, misläbi on varajase tööturult langemise üks risk maandatud. „Teadmiste värskena hoidmine” on 21. sajandi märksõna, sest mitte kunagi pole teadmised vananenud nii kiiresti kui käesoleval sajandil. Teisalt on Eestis endiselt (ja siin pole põlvkondlikke erinevusi) kolmandik täiskasvanutest ilma erialase hariduseta, mis tähendab, et neil pole kujunenud õpiharjumust ning noorena kujunemata jäänut on täiskasvanueas keeruline kompenseerida. Ka elukestva õppe statistika näitab seda, et vanemad kui 45-aastased osalevad elukestvas õppes noorematega võrreldes poole vähem.

Teine pika tööelu eeldus on hea tervis, mis ei ole tõenäoliselt iselahenev probleem. Hoolimata sellest kui palju me meditsiini tulevikku ka ei usuks, sõltub 50% tervisest isiklikest valikutest (meditsiinist 10%, geenidest ja keskkonnast mõlemast 20%). Loomulikult on pika ja väärtusliku elu üks komponente tervislike valikute tegemine, kuid samal ajal ei tohi unustada, et eneseteostus tervise arvelt pole jätkusuutlik, mistõttu tuleb oma töötingimuste suhtes samuti nõudlik olla.

Eaka (nagu tegelikult iga inimese) väärikus ja elurõõm baseeruvad kahel n-ö sambal: eneseteostus ja kindlustatus. Nagu eespool öeldud, ei suuda riiklik pensionisüsteem pakkuda edaspidigi suuremat sissetulekut kui praegu. SEB korraldab vähemalt korra aastas pensionivalmiduse uuringut, millest selgub, et inimesed loodavad, et pensioniaegne sissetulek moodustaks ca 90% viimasest palgast. Riiklik pension suudab sellest katta kuni 40%, kuid ülejäänu eest tuleks sel juhul hoolitseda kõigil ise.

Olen teinud lihtsustatud arvutusi selle kohta, kui palju peaks säästma keskmist palka teeniv 25-aastane noor igas kuus, kui ta soovib loobuda tööst 65-aastasena ning kulutada siis elu lõpuni 90% keskmisest palgast. Mehed peaks säästma 148 eurot ja naised 188 eurot kuus. Kui hakata säästma viis aastat hiljem ehk kolmekümneselt, on igakuine summa juba vastavalt 174 ja 216 eurot. Need on suured summad, mille kogumine on utoopiline. Seega tuleks tõmmata tagasi oma ootusi pensioniea sissetulekute suhtes, unustamata seejuures ka säästmist. Kui asendame 90% valemis 50%-ga, peaks mehed hakkama 25-aastaselt kõrvale panema 46 ja naised 33 eurot (aluseks on võetud 25- ja 30-aastaste keskmise oodatava eluea ja keskmise palga andmed sugude kaupa – toim.). Tehtav? Ma arvan küll, kuid…

Tartu Ülikooli rahatarkuse lektor Leonore Riitsalu kirjutab Pension 2050 blogis: „Käitumisökonoomika uurijad on selgitanud, et inimestel on raskusi pikaajalises plaanis arukate otsuste tegemisega. Kerge on mõista käegakatsutavat tulu, mida saame oma rahast täna, hoopis raskem on aga hinnata, mida täna kõrvale pandud 100 euro eest 20 aasta pärast saab. Otsused, mis ei anna kiiret tagasisidet, on mugavam tegemata jätta. /…/ Samuti on leitud, et me ei pruugi suuta ennast vanana ette kujutada. Kui ma ei näe seda inimest, kes paarikümne aasta pärast minu nime kannab, iseendana, siis ei ole mul motivatsiooni tema heaolu nimel täna millestki loobuda.”

Sellepärast ma endast #selfi2050 tegingi. Mõistmaks, et fotol olev tegus daam saab selline olla ainult seetõttu, et ta arvutas juba praegu välja, kui palju ta peab säästma, et elada hästi, ta õpib praegu uusi asju, nii et uue õppimine oleks lihtsam ka 30 aasta pärast, ja ta analüüsib läbi kõik oma kogemused, et neid edaspidi teistega jagada.

Klõpsake endast ka mõtteline selfi. Te ei näe sellel vana, haiget ega vaest inimest, vaid rõõmsat eneseteostajat. Talletage see foto omale mällu ning tehke kõik, et pildilolijaga tulevikus kohtuda.

Liisi Uder töötab Eesti Koostöö Kogus ning on Pension 2050 programmijuht, mille eesmärk on uue eakuse teemalise avaliku arutelu algatamine ja juhtimine. Varem töötas ta riigikontrollis, olles üle kümne aasta sotsiaalministeeriumi valitsemisala teemasid auditeerinud meeskonna eesotsas.