Aastal 2018 möödub sada aastat Eesti Vabariigi loomisest. Tulemas on Eesti rahva ja riigi senise ajaloo kõige ümmargusem ja suursugusem tähtpäev, mida tähistatakse 2017. aasta aprillist 2020. aasta veebruarini. 2012. aasta detsembris välja kuulutatud EV100 filmikonkursi sel nädalal selgunud võitjad käsitlevad saja aasta jooksul klassikaks saanud tekste ja teemasid 19. sajandi taluelust nõukogude lapseni ning nüüdisaegse ühiskonnani.

Valikul hinnati stsenaariumi köitvust ja kõlapinda, režissööri nägemust tulevasest filmist, ettevalmistatud visuaalseid materjale ning vastavust konkursi teemale. Viie filmi režissööri puhul on tegemist täispika filmi debüüdiga.

Tegemisse lähevad järgmised filmid.

„Tõde ja õigus“

A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osal põhinevas mängufilmis tuleb lootusest ja teotahtest pakatav Andres koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Mäe talust Vargamäel peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Algab aga hoopis elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearuga. Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.
Filmi stsenarist ja režissöör on Tanel Toom, produtsendid Ivo Felt ja Madis Tüür ning tootja Allfilm.

Žürii pidas üksmeelselt nõudliku kirjandusliku teksti üleviimist filmikeelde erakordselt õnnestunuks. Loo ülesehitus ja viis teemat käsitleda mõjusid värske ja kaasaegsena ning režissööril oli väga selge nägemus nii filmi visuaaliast kui ka tegelaste arengukaarest.

„Põrgu Jaan“

Mängufilmi „Põrgu Jaan“ tegevus saab alguse 18. sajandi esimese poole Eestimaal pärast 10 aastat kestnud sõda, katku ja näljahäda, mis on maa inimestest pea puhtaks pühkinud. Vähesed ellujäänud elavad laialipillutatult, viletsuses ja lootuseta. Ühel tähisel ööl leiavad kaks talupoega mererannast võõra mehe. Räsitud ja kontaktivõimetu mees viiakse kohaliku mõisniku juurde, kus ta tasapisi teadvusele turgutatakse. Ärkvele tulles avastab ta, et ei suuda meenutada ei seda, kes ta on, ega seda, kuidas ta sinna sai. Ta on võõras niihästi iseendale kui ka inimestele tema ümber. Olude sunnil jäetakse ta mõisasse elama, kus ta seisab silmitsi küsimusega: kes ma olen? Ja sellele küsimusele võib olla rohkem kui üks õige vastus.
Filmi stsenarist ja režissöör on Kaur Kokk, produtsent Katrin Kissa ning tootja Homeless Bob Productions.

Žürii tõstis esile müsteeriumi-žanrisse paigutuva loo mõjusat filmilikkust ning teistest selgelt eristuvat loojutustamise laadi, kus esikohale tõusevad vihjelisus, mitmetähenduslikkus ja sellest sündiv pingestatud atmosfäär.

„Võta või jäta“

Võidufilmidest ainukesena meie kaasaega paigutuva mängufilmi käivitab uudis, mille 30-aastane ehitaja Erik ühel laupäevahommikul saab: tema endine tüdruksõber Moonika, keda mees pole pool aastat näinud, on viimase vindi peal lapseootel. Naine ise pole emaduseks valmis ja kui mees last endale ei taha, läheks tüdrukuke lapsendamisele. Kuigi iga rakuke temas käsib Erikul põgeneda ning kogu lapsevärk unustada, teeb Erik kõigile, eelkõige endale, üllatusena tavatu otsuse: temast saab üksikisa.
Filmi stsenarist ja režissöör on Liina Trishkina-Vanhatalo, produtsent Ivo Felt ning tootja Allfilm.

Žürii hindas kõrgelt Eesti ühiskonna eetiliste ja moraalsete küsimuste ausat käsitlust ning autori selget positsiooni loo jutustamisel – siin mitte ei vaadelda sündmusi, vaid osaletakse nendes. Suurtest teemadest nagu vastutuse võtmine, suureks kasvamine ja isaks saamine räägitakse sirgjooneliselt ja liialdusteta, kuid seda mõjusama empaatiaga.

„Lotte ja kadunud lohed“

Laste armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saabuvad Leiutajatekülla teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad ülemaailmsel rahvalaulude kogumise võistlusel. Nende suurimaks unistuseks on lindistada müütiliste tuldpurskavate lohede laulu, kuid Lotte ja tema väike õde Roosi otsustavad tuldpurskavad lohed hoopis ise üles otsida.
Filmi stsenaristid on Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk, režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits, produtsent Kalev Tamm ning tootja Eesti Joonisfilm.

Žürii väärtustas hoogsalt seikluslikku ja leidlikku stsenaariumi, vaimukaid dialooge ning filmi kunstnike erakordset põhjalikku eeltööd visuaalia loomisel. Tuttavate karakteritega liituvad siin uued toredad tegelaskujud ning õekeste Lotte ja väikese Roosi nutikus saab kuhjaga tasutud.

„Printsess, Paaž ja Felix“

Aastal 1917 toimunud tõsielusündmustel põhinev draama vaatleb mängulises audiovisuaalses vormis poetess Marie Underi valikuid ajal, mida tuntakse ka kirjandusrühmituse Siuru kevadena. Revolutsiooniline aasta päädis Eesti Vabariigi loomisega (1918). Selle taustal areneb intrigeeriv suhtekolmnurk Underi, tema abikaasa ja armukese vahel, millele lisandub poetessi langemine välismaalt naasnud kuulsa kirjaniku Tuglase lummusesse.
Filmi stsenarist-režissöör on Raimo Jõerand, produtsendid Marju Lepp ja Manfred Vainokivi ning tootja Filmivabrik.

Žürii tunnustas autori valikut anda teemale romantilise ajastudraama värving, milles loo tegelased lavastavad ise oma maailma. Paralleelselt sünnivad nii Eesti riik kui ka Eesti kirjandus.

„Seltsimees laps“

Leelo Tungla autobiograafiliste teoste „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ning „Samet ja saepuru“ ainetel kirjutatud mängufilmi tegevus viib meid 1950ndate alguse Nõukogude Eestisse, mil stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel. Kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema Helmes. Leelo hinge sugeneb aga hirm, et ema äraviimises ongi süüdi tema, kuna ta polnud piisavalt hea laps. Samal ajal kostuvad raadiost helged propagandalaulud, õues marsivad pioneerid, kodu aga piirab NKVD uurija ning Leelo kuuleb pealt täiskasvanute jutte vangilaagritest ja küüditamistest. Selles kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid mida hea laps olemine tegelikult tähendab?
Filmi stsenarist ja režissöör on Moonika Siimets, produtsent Riina Sildos ning tootja Amrion.

Žürii hindas kõrgelt sünge ajastuloo edastamise viisi ja läbimõeldud tonaalsust. Traagilisi teemasid nähakse väikese tüdruku pilgu kaudu ning lugu jutustatakse sümpaatselt siira ja eheda lapsemeelsusega. See toob valusalt esile uue argireaalsuse mitmetähenduslikkuse, kuid filmist õhkuv huumor aitab pehmendada loo emotsionaalset raskust.

Eesti Vabariik 100 täispikkade filmide konkursi lõppvoorus osalesid veel laste jõulufilm „Eia jõulud Tondikakul“ (stsenarist-režissöör Anu Aun), 1944. aastal üle Atlandi põgenenud eestlaste lugu „Purjetamine vabadusse“ (stsenarist Tiit Aleksejev, režissöör Peeter Rebane) ning Olimar Kallase koomiksitel põhinev „Sekontia“ (stsenaristid-režissöörid Rasmus Merivoo ja Uku Uusberg).

Žürii esimees Karlo Funk märkis, et EV100 filmikonkursil välja valitud filmiprojektid annavad mitmekülgse pildi sellest, mida filmitegijatel vaatajale pakkuda on. „Nii värske pilguga vaadeldud kirjandusklassika kui Lotte-lugude mehaanilised idufirmad jutustavad erinevatel aegadel Eestit ühendanud suurtest teemadest. Lähema ja kaugema ajaloo käsitlemist täiendab kaasaegse fookusega sotsiaalne draama. Väga erinevad filmid moodustavad tegelikult põneva terviku. Konkursil tõusis esile just noorema põlvkonna filmitegijate hääl ning programmis on kindel koht ka laste- ja noortefilmidel,“ täheldas Karlo Funk.

Eesti Vabariik 100 täispikkade filmide konkursi korraldasid EV100 korraldustoimkond, Kultuuriministeerium ja Eesti Filmi Instituut. Konkursi žüriisse kuulusid näitleja Lembit Ulfsak, operaatorid Alar Kivilo ja Elen Lotman, filmilevitaja Timo Diener, filmiajakirjanik Karlo Funk, EFI esindajad Piret Tibbo-Hudgins ja Kaarel Kuurmaa ning EV100 esindaja ja lavastaja Jaanus Rohumaa.

Võidufilmide tootmise ja levi ajakavade täpsustamiseks alustab Eesti Filmi Instituut produtsentidega läbirääkimisi. Filmid jõuavad kinoekraanile ajavahemikus 2017–2019.