Elsbeth Hanna Aarsalu külastas seekord Jumalaema Kiirestikuulja Kirikut ja Tallinna Teletorni ning pani kirja nende kohtade lood.

Konstantin sõidab Kadrioru suunas, jälle saab üks ring täis, sinine kere tervitab publikut ja toob möödujatele muige suule.

Alustasime Pronksi peatusest ja jõudsime kaarjalt Reimani tänavale tagasi, teele jäid pikemate peatustena Tallinna Teletorn ja Jumalaema Kiirestikuulja Kirik. Viimast ajendas külastama teise tuttava kirjeldus ühest isemoodi teisipäevast, mil ta oli Suur-Paala trammilt õigeusupühamu suunas teele asunud, avarat Pae parki imetlenud ning lõpuks Smuuli teel asunud Maxima juurest parempöördega üle kõrkjapõllu nõlvapealse pühamuni jõudnud. Meie proovisime teistmoodi, Pirita poolt.

„Päike on väljas!” hüüdsin tuttavale.
„Nii harva, kui teda on.”
„Ma seisan ja naudin.”

Peatuses olnud punane lehepunkt oli Pealinnadest tühi, kõige all, võimatuna näivas vahes oli üks eksemplar veel alles. „Huvitav, kuidas see avati?” – „Külje pealt pressiti sisse.”

Teletornini viivad mereäärsed bussiliinid ja kui resideerida linna merekaugemates rajoonides, loob läbi klaasi kõnelev veepind värskendava meeleolu. Ingel Russalka mälestussambal suunab käe hukkunud laeva suunas ja teda silmitsedes meenub mulle tuttav ukrainlane, kes tuulas Kadrioru pargi ja kuju ääristava rannalõigu risti-põiki läbi, otsis ja otsis, leidmata merineitsit (kellel peaks ju jalgade asemel näkisaba olema). Maarjamäe lossini viivatele treppidele järgnes bussiaknast vilksamisi tabatud sagin kommunismiohvrite memoriaali ehitustööde ümber. „Ühel kenal sügispäeval saab linlane sisealale planeeritavast õunaaiast oma käega nopitud vilja nautida,” meenus mälestusmärgi kirjeldusest. Viljade noppimine, lubatute ja keelatute, peitub ka kirikuloos.

Jumalaema Kiirestikuulja Kirik on nimiikooni kõrval pühendatud oma alumise kihi ehk ristimiskiriku näol Athose mungale vagale Siluanile.[1] Tulevane täiusliku kuuletuja kehastus sündis Tambovi kubermangus talupojaperekonnas. Siluan (maine Simeon) avaldas varakult soovi saada mungaks, kuid isa käsul tuli tal esmalt läbida sõjaväeteenistus ja alles selle eluetapi ja -kooli järel otsustada, mis suunas liikuda. Siiski pühitseti Simeon 1911. aastal õigeusu teenistustee kõrgeimasse astmesse, suurde skeemasse, ning temast levis kõikjale kuuldus kui eriti alandlikust mehest.

Siluan pole Loopealse nõlval kõrguva kiriku teiseks kaitsepühakuks võetud juhuslikult: pühakoja külastaja on igal pool ja ajal teatud mõttes kuuletuja, uskuminegi on alandlik allumine ja religiooni, eriti aga õigeusu keeles rahvaga ausa suhtluse ja mõjutamise vaheline piir on õhkõrn. (Ikoonide ees suunatakse nägu teatavasti itta ja uitmõttena lubasin endale retoorilise küsimuse: kas nähakse sealt poolt meidki kui väikest maad, kes seisab näoga ikoonide, ida, suure tõe suunas? Selle suunas, mille poole tuleks palvetada? „Uhke inimene tahab oma mõistuse ja teadusega kõike tundma õppida, kuid talle pole antud õppida tundma Jumalat, sest Issand avab end vaid alandlikele hingedele,” on seesama Loopealse kiriku teine isand, staarets Siluan öelnud.)

Jumalaema Kiirestikuulja kirik pühitseti jumalateenistusega sisse 11. jaanuaril 2007 ning koos pühitsetud nurgakiviga asetati kiriku vundamenti mulda Jumalaema neljast maisest valdusest: Gruusiast, Athoselt, Kiievist ja Divejevost, lisaks kive Athose püha mäe tipust ning sealsest kloostrist.

Peasissepääsust vasakul asuva Aleksiuse büsti kunstiline teostus pärineb kiriku (ja ühtlasi kogu Lasnamäe üldplaneeringu) ühelt autorilt Oleg Žemtšugovilt. Sama arhitekt on Türile planeerinud neljasambalise ristkuppelkiriku, mida ehtiv rist asub küll näoga ida suunas, kuid kuna krundi väiksus hoonele ida-läänesuunalist paigutust ei võimalda, siis on rist tänavalt vaadatuna nihkes. Lasnamäe pühakoda asub see-eest igat pidi õigesti.

Kirikust väljunud, kõrvutasime paleemaiguga valget hoonekeha taustal kumava tühermaa ja korrusmajadega. Varem külastatud teletornist olime kirikuni algselt plaaninud tulla jalgsi, ühendades jõe ürgorgu pidi liikudes Kloostrimetsa tee ja Narva maantee. Jõgi plaani muidugi ei mahtunud ja hiljem oli see Ülemiste jaama suunduv buss number 49, mis meid õigest kohast silda pidi üle veesoone viis.

„Kas te alt teise korruse saalis ikka käisite?” oli meilt küsinud värske suveroheluse karva salli kandev sõbralik valvuriproua, kui olime 50-sekundilise liftisõidu järel teletorni tippu jõudnud.

„Ilusat vitraaži? Või filmi? Esimest küll, teist veel mitte,” vastasin, kuna me polnud eelmise filmiseansi lõppedes mallanud viit minutit oodata. Filmiruumis asuv Dolores Hoffmanni 1981. aastaks valminud klaasikunst kõnetab külastajat kolme ereda värvitelevisiooni põhivärviga, kusjuures viitab punane sümboolika kunstidele, sinine teadusele ja roheline eri põlvkondade vahelistele sildadele. „Hea, et ilm täna meie poolt on.” – „Jah!”

Kunstnik on hiljem muret tundnud, kas teos oma praeguses, konverentsisaali-keskkonnas vaatajat ikka õigesti kõnetab ja ega teose ümberpaigutamine teatud moel Nõukogude pärandi ümberpaigutamissunnile ei vihja. Lohutuseks võib öelda, et ere detsembripäike omal moel lausa elektriseeris vitraaži ning selle mõju oli ka konverentsiruumis võimas.

„Kui siit läbi uute Meeliku tänavate edasi minna, jõuaksime prantsuse juutide 73. konvoi memoriaalini,” teadsin tuttavale öelda, kui olime hiljem kirikust linna suunas teele asunud. Tallinnasse jõudis 1944. aastal Pariisi lähistelt Poola suunas deporteeritud 600 juudist ligi 300, kellest osa sunniti tööle Lasnamäe nõlval asunud sõjalennuväljale, kus praegune mälestuskivi möödujat nukralt avara ja äärepealse asukohaga kõnetab. „Ärme neid unusta. – Ne les oublions pas.”

(Ja vahepõikena tuli mõtteisse krahv Mirabeau lause Prantsuse revolutsiooni alguspäevilt: „Allez dire à ceux qui vous envoient que nous sommes ici par la volonté du peuple et que nous ne quitterons nos places que par la force des baïonettes!”)

Istusime jälle sõidukis ning möödusime Loopealse nõlva hauakiviäridest, ühe nendest sildil seisis egiptlaste surnute maailma jumalus, šaakalipäine Anubis. Bussirahvas kõneles mõlemas keeles toiduhindadest, turul käimisest, vaadati mõtlikult aknast välja. Jõudsime Kannikese poe ette.

„Nii tore, saime ikkagi ringi tehtud,” meenutas sõber teekonna lõpetuseks inimlikku harjumust elu tsükliliselt kogeda. Mastaapne kirik aga sütitas vähemalt ühes meist soovi tema väikest sõsarat, Türi õigeusupühamut külastada. Kas ka edukalt?

[1] Info pärineb siit, mis omakorda juhatab raamatuni „Staarets Siluan”(1991).
[2] „Minge teatama neile, kes teid saatsid, et me oleme siin rahva tahtel ja et me ei hülga oma positsioone muidu kui vaid tääkide survel!” (autori tõlge). Krahv Mirabeau polnud juudi soost, kuid tema suu läbi sõnastatud kolmanda seisuse tahteavaldus sümboliseerib üht ajaloo pöördepunkti. Mirabeau on inimõiguste deklaratsiooni ja esimese põhiseaduse üks autoreid.