Seekordsed linnarännakud viisid Elsbeth Hanna Aarsalu seiklema Kivimäe haiglakompleksi aladele, kus kohtuvad ajahambast puretud hooned ja neis veedetud haigusnädalate kõhe hõngus.

„Tere, Anna.”
„Tere.”
„Mis aastal Te tuberkuloosihaiglas olite?”
„1996. ja 1997. aasta vahetuse paiku, poeg oli umbes 2-aastane. Meid oli palatis palju, kuskil kaheksa. Lisaks tuberkuloosihaigetele olid samas ruumis põlveoperatsiooni saavad inimesed. Teoreetiliselt nii muidugi ei tohiks olla, sest ma olin nakkav.”

Aastal 1990 Moskvast Eestisse kolinud Anna[1] oli toona üksi kahe- ja seitsmeaastase lapsega kodus, arstid lubasid tal päeval nende juures olla ja viisid ravi öösiti läbi.

„See oli minu jaoks väga tähtis. Oli karm ja lumine talv. Paralleelselt renoveerisime Nõmmel maja, tegelesin ka ise sellega, kui jõudu oli. Käisin lapsi vaatamas ja sõimasin ebaadekvaatseid ehitajaid.”

Tema sõnul rääkisid haiglas kõik vene keeles, aga 90ndatel oli see tavaline, sest töötajad olid veel eelmise võimu ajast.

„Vahepeal ei saanud ma arugi, et viibin Eesti haiglas. Kui haige oled, siis räägid ikka emakeeles.”

Personal oli tema sõnul meeldiv, kuigi pisut omapärane, arstid enamasti mehed ja haigla suhtumine rahulik, viisakas ja mõistev. Anna lõpetas oma meenutused aias ette nähtud jalutuskäikudega, surnukuur olnud eriti hirmutav.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, pole värske värviga üle võõbatud surnukuur hirmutav, aga nii mitmed teised Sihi, Pargi, Raudtee ja Põllu tänava vahele jäävad haigla- ja abihooned kurvameelsed küll. Anna meenutustes figureerinud Põllu tänava kuuekümne esimest numbrit kandva punase maja, kunagise kopsuhaigla aknad on vineerplaatidega kinni löödud ja turvafirma valve all. Renoveerimiskuuri läbinud endises apteegihoones tegutseb viks ja viisakas Kivimäe Perearstikeskus, ühest paar aastat tagasi maha põlenud abiehitisest on aga alles vaid vundament ja teine laguneb sama saatuse suunas. Sanatooriumi tänavale esmalt pansionaadi tarbeks ehitatud moodsatesse karpidesse (mille rõdud avaldavad ala üldise seaduspärasuse kohaselt juba esimesi hallitusekarva vananemis- ja murenemismärke) saab korteri soetada, Perearstikeskusega astub dialoogi kopsuhaigla vastas soleeriv, uuel aastatuhandel renoveeritud Hiiu Ravikeskus.

Meie sattusime sõbraga Annast kakskümmend aastat hiljem haiglate ümber jalutama üpris juhuslikult. Alustasime Pääskülast, kuid seal me kaua polnud. Raudteejaama erkroheline hoone, kus praegu tegutseb vabaajakeskus, oli kinni, väljas aga esimesed päris talvepäevad, tuul vali ja karedas külmas nägu tardumusse vajumas, mistõttu lükkus algne rabamatk soojemasse aega. Soov jalutada ei kadunud kuskile, rändasime Rännaku puiesteed pidi 18. bussiliini peatuseni ja hüppasime Jannseni poe juures maha, seisatasime korra Kõla ja Vabaduse puiestee nurgal oleva kebabiputka ees ja võtsime plaaniks Nõmme turuni jalutada.

Pääsküla jaama ühendab otse Sanatooriumi pargi haiglakompleksiga Põllu tänav, aga seda me ei teadnud oodata-vaadata ning jõudsime punase haiglahooneni just Kõla tänavat pidi. Üks must kass kõndis meiega samas rütmis Kõla aiapostidel, lipsas ette ja jõudiski kohani, kus Anna oli kahe kümnendi eest öösiti kopsuravi saanud.

Luutuberkuloosisanatoorium ja haigla valmisid 1958. aastal, viis aastat hiljem reorganiseeriti need Vabariiklikuks Tuberkuloositõrje Dispanseriks. Tuberkuloosihaigla vahetus läheduses asub 1930ndatel lõpliku ilme saanud, aastas keskmiselt 250 hooldealust majutanud Erich Jacoby projekteeritud Tiisikeride Sanatoorium, mille uksi-aknaid katavad peaaegu sajand hiljem (hoone keskosa valmis 1926. aastal) samuti vineerplaadid ja turvafirma hoiatuskirjad.

Üle raudtee jõuab Kivimäe tänavat pidi Särje tänaval asuva 1938. aastal – ja eelseisvat silmas pidades üpris kõhedate käepigistuste saatel – sisse õnnistatud arhitekt Alfred Kehva poolt projekteeritud Sõjaväesanatooriumini ja ka see väärikas hoonemürakas seisab jaanuarikuise seisuga uhkes üksinduses, liiduaegsete raadioseadmete jahutusbasseinidel õrn lumekiht peal („Eks keegi peaaegu uppus, need tuli ruttu kinni ajada,” teadis üks Sanatooriumi pargis jalutanu öelda), abihooned lagunemas ja ehitis ise justkui kohkumuses, kui harvad teelised tema ümber uudistama satuvad.

„Varisemisohtlik!” hüüdis sõber. Olime tagasi tänapäevas, Põllu tänaval, ja mina ronisin astmeid pidi kopsuhaigla suure fassaadukseni, kukkusin ning mõtisklesin trepil kükkivana, kas oli Anna ehk just nendest astmetest raviringiga möödunud ja kõhedusega silmanurgast surnukuuri tajunud (Annal on ikkagi õigus: olles krundil kauem ringi jalutanud muutus surnukuuri olemasolu tõesti rõhuvaks).

„Mu isa oli ka kunagi siin haiglas,” lisas sõber ja me lasime pilgul mööda maja kõnekalt kooruvat punase värvi kihti rännata. Tegime haiglale ringi peale ja kuigi kiirabiautoalast sisse tungida ei mallanud, teoreetiliselt tehtav, siis aimasime, et ka maja interjööris domineerivad sarnased purpurtoonid, liperdavad tapeedipoognad, tühjad ja kõledavõitu koridorid.

Haiglast kiviviske kaugusel asuva Kivimäe Perearstikeskuse töötajaid maha jäetud hooned ei heiduta ning nende sõnul peaksid ala saatust ikka ainult ümberkaudsed ise otsustama. Rahvahääletusega on seda juba korra tehtud: Jacoby planeeritud sanatoorium avati kahes järgus 1926. ja 1931. aastal just kohalike, Tallinna Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi innuka tegevuse algatusena ja kuigi praegu tundub Sanatooriumi pargiala tulevikustsenaarium hägune, siis ei tea midagi. Siinsed elanikud satuvad parki ikka ja jälle jalutama ja nii mõnegi tuttav-sugulane on lapsena kas siis kopsu- või lastehaiglas (praegune Hiiu Ravikeskus) ravi saanud või röntgenis käinud.

Põllu 61 asuvasse kopsuhaiglasse, Anna raviasutusse, on arendaja veel 2014. aastal lubanud teha 64 korterit, sotsiaal- ja haridusruume ja 120-kohalise lasteaia. Kortereid on plaanitud ka Särje tänava Sõjaväesanatooriumisse. Kui pansionaat-kortermajades elavalt pargijalutajalt küsisime, mis tema arvates lagunevate ehitis(t)ega, eriti aga grandioosse punase haiglahoonega teha võiks, pakkus härra vastuseks toidupoodi. „Aga võivad niisama jääda ka, mind ei häiri.”

Kui ma hiljem rääkisin Annale arendaja plaanidest, siis ta ütles et mitte mingil juhul ei tohiks seal keegi elada. „Seal on väga raske atmosfäär. Kui haiged pargis jalutasid, siis jätsid nad kas või oma süljega maa sisse märgi.”

*

Meie teekaaslasega jõudsime Hiiu raudteejaamani, ületasime avara ristmiku, mis meenutab mulle Viini Schönbrunni lossist mitte kaugel olevat Hackingu linnaosa (ka seal on elanud kirjanikud, näiteks Elias Canetti, muusikud ja muu kunstirahvas, Nõmme Pansode ja Tuglaste kauged hõimukaaslased) ja jätsime sanatooriumiala seekord ootama. Pöörasime väga kavalalt planeeritud kergliiklusteed pidi Harku tänavale („Need on ühe hea koha veresooned, maal tehti sugulase maja kõrvale suur ja avar kergtee, kohe läks elu käima,” ütles sõber).

Selles Nõmme osas on atmosfäär kompaktsem, aga kuidagi ei saaks puitmaju Tartu rüppe pakkuda, ristmikud on oma miniatuursel kombel ameerikalikud ning on tunda, et vasakul, okaspuude taga ja nõlva langedes algab uus maailm, Mustamäe. Õuna ja Harku ristil on puidust liivakarva karpmaja, mille aknast tean, et olen väga mitu aastat tagasi samas kandis ringi jalutades sisse vaadanud. Mäletan, et seal kuivas pesu ja sukulenttaim oli aknalauale pandud. Tegin seekord sama, aga ruloo vahelt nägin vaid unarusse jäänud jõuluvalgusteid. Puumaja proportsioonid Harku tänava eestiaegset romantilist ehituslaadi ei esinda.

„Mul on alati olnud unistus verandat omada,” ütles sõber, kui kohe puitmaja vastas oleva, vägagi eestiaegse maja päiksest palistatud eesruumi vaatasime.
„Seal istuks ja loeks kohvi.”
Ta parandas ennast: „Istuks ja loeks muidugi, ja jooks kohvi.”
„Ei, just nii oleks õige: loeks kohvi!” vastasin.

Kuru käiku pidi jõudsime Pärnu maanteeni, millel märkasime kõigepealt Nõmme Juuksurit ja lillepoodi Teistmoodi Tegelikkus, aga kuna külm oli keha täiesti oma võimusesse võtnud, siis otsustasime kuskil maha istuda. Nõmme turg on praegusel aastaajal hõredasti asustatud, mondäänsest kohast nimega „Kius” (!) saadeti meid suurema jututa edasi ning lõpuks läksime Kardemoni. Seinaäärsel pingil istus terve selle aja, mil seal olime, sügavhallide silmade ja tardunud pilguga valgepäine härra. Tal oli ees tühi kohvitass, selle all lõpetatud pirukataldrik, käsi hoidis ta vaheliti enda ees ja vaatas kaugusesse. „Selline tõeline Nõmme hing,” ütles sõber.

Edgar Velbri ja Friedrich Wendachi ilusa nurgahoone keldrikorrusel asuva Glehni Pubi elektrooniliselt reklaampaneelilt saime teada, et kui on tuju, siis saame ruumi broneerida ja pidu korraldada. „Olete oodatud!” Tean, et harva saab ülemistel korrustel filme vaadata. Samal ajal kuulsin, kuidas kõrvallauas ütles keegi naine telefonis oma tuttavale Katile, et põgenes just „tuustise” ülemuse eest ja istub nüüd patuselt kohvikus. Küllap utsitas patususe mainimine meidki taas teele.

Tegime Vanaka mäe juures paar liivaringi, liikusime Rahumäe kalmistuäärt pidi Kergliiklusteeni, läbisime tunneli ja sõitsime 36. liiniga tagasi kesklinna. Kogu selle melu järel jäi sanatooriumikompleks siiski kripeldama. Aga miks?

[1] Isik palus anonüümsust, aga jutustuse huvides olgu ta Anna.