Sel laupäeval, 4. juulil rullib end Kilingi-Nõmme mändide vahel taaskord lahti igipõlise indie-festivali tiitlit kandev Schilling vol. 9, kus antakse nimede nagu Peaking Lights Acid Test, Rangleklods, Simian Ghost ja D-Pulse kõrval mürgeldamisaega ka soome nelikule Siinai. Kuigi kõlalt rivistuvad siin massiivsed ja postrokised noodid, siis temaatika osas on mehed leidnud inspiratsiooni nii olümpiamängudest kui igapäevasest supermarketikülastuse kogemusest, mida tavaliselt saadavad muzak’i vaimuvaesus või raadiohitid, mis järgmised kolm päeva peast ei taha kaduda. Enne Schillingut on veel aega lasta kõrvaklappidesse Siinai „Supermarket” voolama ning pesupulbri, tomati ning singiviilude ostmise kogemusele uus nägu anda. Bändi kitarrist Risto Joensuu selgitas Müürilehele kvarteti poelembust lähemalt.

Eelmisel aastal ilmus teie teine kauamängiv „Supermarket”, mille kontseptsioon on keskendunud kogemusele, mis kaasneb ühe tavalise toidupoe külastamisega. Mispärast te just selle nähtuse valisite?

Minu arvates on supermarketid nagu uurimata valdkond – inspireeriv nähtus, millele keskenduda. Me tahtsime sellele luua enda moodi helipildi ja panna sellele mõtlema uuel moel, sest see on üks osa enamiku inimeste igapäevaelust, kuid tundub, et me ei mõtle sellele üldse. Seda plaati pole küll saatnud eriline kommertsedu, aga kui me oleks teinud albumi, mis paneb inimesi poes rohkem ostma, oleks sel ilmselt palju suurem minek. (Naerab) Sellest oleks ilmselt kõik poed huvitatud.

Kas te sellele pole mõelnud, et seda albumit poodides live’is esitleda?

Poes me kontserti andnud pole, aga loo nimega „Vasikka” mängisime me linti ühes kohalikus Helsingi supermarketis ning „Shopping Trance’i” video on filminud meie sõber erinevates Soome supermarketites.

Teie viimast plaati kuulates märkasin ma selliseid pealkirju nagu „Prisma”, „Smiling Cashier” ja „Jonotus” („Queue”), mis siinses kultuuriruumis eriti küsimusi ei tekita. „Vasikka” pani aga küll pisut õlgu kehitama ning mõtlema, kas siin on tegu lihaostu sümboliseeriva palaga?

Selle loo nimi oli algselt „Golden Calf”, mis kujutab endast raha metafoori. See jutustab sellest, kuidas ehitatakse kuldset vasikat, mis sümboliseerib mammonat, materiaalselt maailma. Me otsustasime selle muuta „Vasikkaks”. See tähendab küll liha ka, jah, nii et sel on nii-öelda kakspidine tähendus.

Nagu „Supermarket”, on ka teie debüütalbum „Olympic Games” kontseptalbum. Mõeldes tulevikule, siis kas kavatsete jätkata samal rajal?

Me ei ole endale ühtegi piiri ette pannud. Eelmisel aastal salvestasime me tegelikult juba uut materjali ka Spencer Krugiga (Kanada muusik, kes teinud kaasa sellistes kollektiivides nagu Wolf Parade ja Sunset Rubdown ning kes tegutseb praegu esinejanime Moonface all. – M.M. ), nii et tulemas on ka see. Siinai uus album ilmub mingil ajal järgmisel aastal, aga me pole veel otsustanud, kas see saab olema kontseptalbum või mitte. Ilmselt ainult neile me pidama ei jää.

Olete maininud, et pille te tegelikult mängida ei oska ja seda ütlevad ka mitmed teised bändid, kes teevad tegelikult just seda kõige geniaalsemat asja. Kuidas siis teie „muusikaline haridus” arenenud on?

Ma saan rääkida ainult enda eest, aga kellelgi meist pole tegelikult muusikalist haridust. Mina isiklikult alustasin punkbändist ja võtsin omaks selle punkmentaliteedi, kus loeb enamasti just suhtumine ja mitte see, kui hästi sa mängida oskad – sa võid teha just seda, mis parasjagu hea tundub. Mõnele see meeldib, mõnele mitte. Vähemalt nii oli see siis, kui ma muusika tegemist alustasin. Kui ma võrdlen end teiste muusikutega, siis näen, kui palju on tegelikult andekaid inimesi, kuid võib-olla on neil jälle midagi muud, mis täiustamist vajaks. Kõige rohkem olen ma muidugi õppinud koos teiste andekate inimestega musitseerimisest. Sellest on mulle väga palju kasu olnud ning see on üsna privilegeeritud tunne.

Mis teid kõige enam muusikat kirjutama inspireerib?

Ausalt öelda kõik, kuid kõige parem on lihtsalt koos jämmida ja sellest sünnivad enamasti need kõige paremad asjad, kus kõik korraga üksteisele otsa vaatavad ning saavad aru, et sellest tuleb midagi head. See on endiselt väga inspireeriv ja hoiab meid minekus.

Olete oma šõudes kasutanud kahte trummikomplekti. Kas teete seda endiselt?

Jaa, eelmisel aastal mängisime mõned laivid isegi kolme trummikomplektiga. Nüüd on meil veel oboemängija ning vokalist, kes kasutab traditsioonilist lapi laulu, joigu.

Joig annab teie muusikale kergelt metsiku ja ürgse tonaalsuse. Miks te selle kasuks otsustasite?

Me palusime oma tuttaval Johanna Tarkkanelil „Supermarketi” plaadil laulda ja ta lähenes sellele koheselt joiu võtmes. Me ei oodanud seda ja ilmselt ka ta ise mitte, nii et see juhtus üsna orgaaniliselt ja tundus hästi sobivat. Johannale endale meeldib väga soome rahvamuusika ja me ise oleme lihtsalt selle austajad.

Milline on olnud teie meeldejäävaim live-esinemine?

Võib-olla see, kui mängisime Krakowis, Poolas. Jäime oma seti lõpus jämmima ning läksime üle aja, nii et promootor ja osa publikust pidid välisust kinni hoidma, et politsei sisse ei saaks ning kontserti ära ei lõpetaks. See polnud väga suur show, aga inimesed olid asjas väga sees, nii et me sattusime laval väga hoogu.

Kui teil oleks võimalik varastada mõne albumi või loo autoriõigused, siis mis see oleks?

Ma varastaksin mõned suured hitid, et see annaks meile võimaluse olla rahaliselt sõltumatu, et luua tulevikus oma muusikat. Ja ilmselt ostaks suured majad ka. Ma arvan, et Michael Jacksoni „Billie Jean” ajaks asja ära.

Lõpetuseks, milline on sinu eredaim poekülastusmälestus?

(Pikk vaikus) Mu vanaisa oli supermarketi juhataja, nii et lapsena veetsin ma seal üsna palju aega. Minu jaoks oli see maagiline koht, kus oli palju värve ja palju imelikke tooteid. Ma kasvasin üles üsna väikses linnas, nii et võib-olla viitas see koht minu jaoks millelegi suuremale, mis veel ees seisab. Peale selle meeldis mulle käia ka poe tagaruumides ja näha, kuidas kogu see asi toimib. Ilmselt on see kogemus midagi, mis minuga terve aeg taustal kaasa on tiksunud.

Siinai astub Schillingul üles 4. juulil kell 21.30.

Schillingu kavaga tutvu siin.