Plastjäätmetega tegelemiseks ei eksisteeri täna keskkonnasõbralikku lahendust. Tarbijatele mantrana korratav soovitus plastjäätmeid sorteerida ja ümber töödelda on kõige laiaulatuslikum rohepesu, kirjutab Laura Välik ajakirjas Mihus.

Kas oled kuulnud ümbertöödeldud plastidest? Või sorteerid plastpakendeid ja innustad ka teisi sama tegema? Ehk saab kord poeletilt haarata just selle sorteerimise tulemusena ümbertöödeldud plastpudeli? Oled äkki kuulnud ka rohepesust ja annad endast parima, et mitte rohelisse lõksu astuda? Saad aga olla kindel, et sa pole juba lõksus?

Tahaksin välja pakkuda ühe eksperimendi, mida sobib läbi viia nii kodus, kuid miks ka mitte kolleegide, sõprade või sugulastega videosilla vahendusel. Eksperimendil on üks range eeltingimus – eksperiment peab toimuma valitud ruumide (nt kodu või kontor) piirides!

1. Sorteeri teistest jäätmetest eraldi plastjäätmed, sh kile.
2. Jaga plastjäätmed kaheks – 91% ja 9%.
3. 9% tuleb ümbertöödelda või taaskasutada – seda saab sorteerimisel silmas pidada.
4. 91% tuleb ruumis ladustada nii, et oleks silma alt ära või heita mööda tube laiali nii, et häirib silma – mõlemad on lubatud variandid. (Tervise, puhta õhu ja korstende heakorra nimel jätame siin ära põletamise!)
5. Määra eksperimendile tähtaeg – nt üks kuu või aasta, kuid mida pikem, seda parem. Kangemad enne aasta täitumist ei loobu!

91% kunagi maailma toodetud plastist ei ole jõudnud ümbertöötlemisse – see on kas põletatud, ladustatud maapinda või jõudnud metsadesse, meredesse ja elusolendite kõhtu.

Eksperimendi nimeks on „Simulatsioon Maa”! 91% kunagi maailma toodetud plastist ei ole jõudnud ümbertöötlemisse – see on kas põletatud, ladustatud maapinda või jõudnud metsadesse, meredesse ja elusolendite kõhtu. Ka inimene ei ole jäänud puutumata.

Plastide ümbertöötlemine

Keskkonnaagentuuri andmetel tekkis (tekitati) aastal 2016 Eestis 75 581 tonni plastjäätmeid, uuesti ringlusse võeti 11 752 tonni ehk 15,5%. Aastaks 2025 sihitakse uue ringmajanduse kavaga aga 50% plastjäätmete ringlussevõttu. Kui Hiina keelustas aastal 2018 plastjäätmete impordi (ning mitmed Aasia riigid on tänaseks seda eeskuju järginud), andis see Euroopa Liidus tõuke ringmajanduskavade loomiseks – oma rahva prügiga tuli hakata igal riigil üha rohkem ise tegelema. Tundub, et liigume õiges suunas?

Kui materjalid, nagu klaas või metall haakuvad ringmajandusmudeliga üpriski hästi – neid saab lõputult ümber töödelda (recycling), ilma et materjali kvaliteet kannataks –, siis enamasti mehaaniliselt ümbertöödeldavad plastid kaotavad iga ümbertöötlusega kvaliteedis (downcycling). Plaste on võimalik mehaaniliselt ümber töödelda vaid teatud arv kordi – kvaliteetsemat algmaterjali pisut rohkem, vähem kvaliteetset ehk üldse mitte. Plastide ümbertöötlemine on aga alati toksiline ning CO₂-rikas protsess. Keemiline ümbertöötlus säilitab küll plasti kvaliteedi, kuid võib tähendada suurema koguse süsihappegaasi tootmist kui plastide soojustootmiseks põletamisel.

Aastal 2000 toodeti pisut enam kui 200 miljonit tonni plasti, täna toodetakse ühes aastas aga enam kui 400 miljonit tonni plasti.

Plastide puhul on tihti räägitud ka sellest, et ümbertöötlemine ei ole lihtsalt majanduslikult mõttekas. Tegu on väga ajakuluka protsessiga, uus tooraine on aga kättesaadav masstootmise madalate hindadega. Masstootmine toob ka üksiku kilekoti keskkonnakulu alla – naftatööstuseta maailmas oleks üks kilekott keskkonnale kullahinnaga! Erinevad plastid tuleb hoolikalt sorteerida – üks valesti liigitatud plastitükk võib rikkuda terve segu! –, kuid plaste tuleb eraldada ka hoopis teist tüüpi materjalidest. Lisame eksperimenti „Simulatsioon Maa” veel ühe ülesande – eraldada nt kartongpakend erinevateks plasti ja papi osadeks. Kui kaua see aega võttis? Kas kõik kihid said ilusti eraldatud või jäi kuskile ka liimi vahele? Tegu on alles esimese sammuga ümbertöötlemise protsessis.

Aga kuidas eraldada plast suitsukoni filtrist või teekotikesest?

Kokkuvõtteks võib öelda, et ümbertöötlemine ehk downcycling ei enneta plastide prügiks muutumist, vaid pikendab nende eluiga lühikese hetke võrra – samal aja peab aga jätkuma uue tooraine tootmine. Kui tänasest naftatoodangust kulutatakse u 8% plastide tootmiseks ning enamuse toodangust moodustavad ühekordselt kasutatavad plastesemed (nagu pakend), siis aastaks 2050 ennustatakse, et plastide tootmisele kulub juba 20% naftatoodangust. Aastal 2000 toodeti pisut enam kui 200 miljonit tonni plasti, täna toodetakse ühes aastas aga enam kui 400 miljonit tonni plasti – tootmine ja tarbimine kasvab eksponentsiaalses tempos. Plastide turu väärtuseks hinnatakse täna 1.1 triljonit eurot.

Koristusaktsioonid – mis silmist, see südamest?

Üha kasvavad plastjäätmete kogused pole jäänud märkamatuks ka meie elukeskkonnas. Juba aastal 2008 korraldati esimene Teeme Ära! talgupäev – õige pea koristati aga terves maailmas koos miljonite inimestega. Maailm muutus silmale puhtamaks ning võis tõdeda, et puhas elukeskkond on inimestele oluline!

Kuigi koristusaktsioonid on üks hädavajalik osa probleemiga tegelemisest, on neid võrreldud ka vee koristamisega põrandalt enne kraani kinnikeeramist – plaste voolab juurde suuremas koguses, kui ära koristada jõutakse. Eksperimendi „Simulatsioon Maa” võtmes tähendaks see plastjäätmete ruumi põrandale viskamist, seejärel kokkukogumist ja kappi peitmist – samal ajal tuleb aga plastjäätmeid nii kappi pandutele lisada kui ka põrandale juurde loopida. Kaua selline asi võimalik on?

Päriselus eksisteerib ka teine variant ehk jäätmete põletamine – kui toodame plastjäätmetest sooja või elektrit, on see CO₂-kulukas ettevõtmine ka kõige parematest õhufiltritest hoolimata, põletamisest jääb järele aga erikäitlemist vajav mürgine tuhk. Üha kasvava hulga plastide kappi panek – mis on iseenest juba keeruline ülesanne – ehk maapõue ladustamine kujutab endast aga pinnase- ja põhjavee reostuse ohtu, sest lisaks mikroplastidele eritavad plastid aja jooksul ka mitmeid ohtlikke kemikaale. Polüesterkangas – mis on mõnikord plastpudelite viimane elu (downcycling) – jõuab varem või hiljem samuti ladustamisele või põletamisele, hoopis halvemal juhul loodusesse. Ümbertöödeldud polüesterkangas võib oma eluaja jooksul olla aga ohtlikumgi – ümbertöödeldud polüester sisaldab inimese jaoks toksilisi ühendeid ning eritab pesemisel keskkonda mikroplastiosakesi. Tegelikult juuakse mikroplaste ka iga plastpudelist võetud sõõmuga.

Aastatel 2013-2016 tekitasime plastjäätmeid keskmiselt 55 kg ühe Eesti inimese kohta – selle saavutusega oleme Euroopa Liidus esikolmikus.

Plastjäätmetega tegelemiseks ei eksisteeri täna keskkonnasõbralikku lahendust. Ehk just seetõttu püstitati ka Teeme Ära! algatuse eesmärk hoopis rohkem sügavuti – tõstatada prügistamine kui sügavamate probleemide peegeldus ühiskonnas ja maailmas tervikuna, nihkuda prügimajanduselt ressursimajanduse poole.

Täna elame silmale võrdlemisi puhtas riigis, kus koristusaktsioonid on iga-aastane nähtus ning prahi mahaviskamisest ongi saanud häbitegu, mida ei julge päise päeva ajal teha kõige südikamgi keskkonnavaenlane! Ja ometi on eestlaste plastjäätmete tootlikkus aasta-aastalt aina kasvanud. Aastatel 2013-2016 tekitasime plastjäätmeid keskmiselt 55 kg ühe Eesti inimese kohta – selle saavutusega oleme Euroopa Liidus esikolmikus! Kas oleme Teeme Ära! rahvas ainult koristustalgutel, aga mitte sügavamas mõttes?

„Simulatsioon Maa” eksperimendis on nüüd õige hetk väikeseks vaheanalüüsiks!

Kui kaua jaksame koristada, keerates plastjäätmete kraani üha rohkem lahti?

Rohepesu

Aastal 1986 võttis keskkonnaaktivist Jay Westerveld kasutusele mõiste rohepesu, et kirjeldada toodete või teenuste esitlemist keskkonnasõbralikumana, kui need tegelikult on. Peatudes mõned aastad varem ühes Fidži kuurordis, märkas Westerveld, et rätikuid paluti kasutada keskkonnahoiu eesmärgil korduvalt, kuid ühtegi teist keskkonnateadlikku pingutust hotell ei teinud.

Oma väike varjukülg on tegelikult ka prügikoristusaktsioonidel. Pärast aktsiooni on maailmas prügikottide ja kummikinnaste näol natukene rohkem plastprügi, kui oli enne aktsiooni. Halvemal juhul lisanduvad aktsiooni logodega T-särgid, muud materjalid ning nende pakendid. Kuid maailmast on teada ka koristusaktsioon, kus telliti aktsioonilogodega poe-kilekotid.

Kui valida oleks prügikoristusaktsioonil osalemise või prügitekitamise vähendamise vahel, tuleks kindlasti valida viimane.

Kas lisakulu keskkonnale on õigustatud, kui aktsioonist hoolimata on jätkunud prügi tekitamine üha kasvavates kogustes? Kas koristusaktsioon on osalejate jaoks selgelt seostatud prügiprobleemi algpõhjustega ja ei saa jääda muljet, et prügi koristamisest ning prügilasse toimetamisest piisabki prügiprobleemiga tegelemiseks? Rohepesu ei ole tingimata mustvalge mõiste ning nii mõnigi ettevõtmine võib sisaldada natukene rohepesu, aga ehk mitte kuigi palju.

Isegi kui otsustame, et prügikoristusaktsioonid ei sisalda rohepesu või sisaldavad õige natukene, juhivad nad teatud mõttes prügiprobleemi algpõhjustelt tähelepanu kõrvale – kappi pandud prügi ei riiva enam nii tervalt silma ning pärast koristamist on ka hoopis tublim tunne. Kui valida oleks prügikoristusaktsioonil osalemise või prügitekitamise vähendamise vahel, tuleks kindlasti valida viimane! Kui võimalik, aga mõlemad – ehk ilma ühekordsete kummikinnaste, prügikottide ja T-särkideta?

Kuna rohepesu esineb kõiksugustes varjundites, ei ole rohepesu täpset ulatust võimalik määrata – erinevate hinnangute kohaselt võib aga kuni 95% toodetest ja teenustest sisaldada rohepesu. Nii suur protsent on kahtlemata mõneti inspireeritud sellest, et erinevate tarbijaküsitluste andmetel on 55-73% tarbijatest valmis maksma rohkem keskkonnasõbraliku toote eest – mida noorem põlvkond, seda suurem valmisolek. Rohepesu lubab müüa rohkem, ilma et oleks vaja tegelikult investeerida rohelistesse praktikatesse.

Kuid mitte alati ei ole rohepesu pahatahtlik ega isegi mitte teadlik tegevus – ekspertide sõnul võib olla tegu siira sooviga rõhutada rohelist sammu isegi siis, kui see kahvatub võrdluses ettevõtte vähem roheliste sammudega. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega? Kuidas siis erinevates toonides rohepesu ära tunda?

„Simulatsioon Maa” eksperiment jätkub praktilise ülesandega!

Küsi endalt, kuid arutle ka eksperimendikaaslastega: kui palju rohepesu sisaldavad järgnevad näited?

Rohepesu näited

• Suunavad pildid

Inimesed on teatavasti üpriski visuaalsed olendid – üks pilt ütleb meie alateadvusele rohkem kui tuhat sõna. Nt plastpudel idüllilises looduskeskkonnas.

• Ebamäärane sõnakasutus

Sõnad, nagu looduslik, öko, keskkonnasõbralik jne. Tänapäeva üheks suurimaks rohepesu müüdiks on kahtlemata sõna ümbertöödeldav – see ei tähenda seda, et toode päriselt ümber töödeldakse või isegi mitte seda, et toode kvaliteetselt ümbertöödeldav oleks! Viidates toodetele kui ümbertöödeldavatele, ei lasku ettevõttele seadusandlusest ka mingit kohustust nende ümbertöötlemise eest hoolitseda – ettevõte võib julgelt sõnada, et nemad on teinud ümbertöödeldava toote ja kui keegi tahab, võibki selle ümber töödelda. Rohepesu valdkonnast astutakse välja siis, kui ollakse valmis pakkuma detailset infot selle kohta, kus ja kuidas ettevõtte tooted ümbertöödeldakse ning kas ja kuidas ümbertöötlemine täpselt keskkonnasõbralik on.

• Ebamäärasus

Kui ettevõtte Rimi kodulehel hakkavad silma sõnaühendid, nagu kõrge taaskasutusmäär või see, et ettevõte tegutseb jäätmete maksimaalse vähendamise nimel, tuleb kahtlemata esitada mõned küsimused. Mida tähendab kõrge taaskasutusmäär ja mida taaskasutatakse? Kuidas jäätmeid maksimaalselt vähendatakse? Millised arvuliselt ja ajaliselt mõõdetavad eesmärgid on püstitatud ning millised neist saavutatud? Mida taaskasutuse all täpselt silmas peetakse?

Rimi kodulehelt võib leida ebamääraseid väiteid selle kohta, kuidas homse paremaks tegemine on meie kõigi vastutus, kuid selgesõnaliselt keskkonnasõbralikuks ei nimetata ettevõtet ennast kuskil.

• Vastuolulised väited

Liha on oluliselt keskkonnakulukam kui isegi plastpakend – üdini mitte-roheline toode natukene väiksemas plastpakendis.

• Kujuteldavad ökomärgistused

Erinevaid ümbertöötlemisele vihjavaid märgistusi võib leida nii toodetelt, mida kunagi ümber ei töödelda, kui ka toodetelt, mida ei olegi võimalik ümber töödelda.

• Klassi parim

Ettevõtte, toote või teenuse esitlemine konkurentidest veidi rohelisemana – mis sest, et konkurendid ei ole rohelised. Väljaande Corporate Knights andmetel on Neste Oyi üks maailma jätkusuutlikumaid suurkorporatsioone. Kui Neste president rääkis tunnustuse pälvimisel kliimaprobleemidest ja lastele tervislikuma maailma loomisest, võis jääda mulje, et räägitakse keskkonnasõbralikkusest – tegelikult võeti korporatsioonide pingerea koostamisel arvesse ka ressursijuhtimist, personalijuhtimist, finantsjuhtimist ja tarnija tegevusi. Kütusemüüja põhitegevus on siiski CO₂ õhku paiskamine.

• Keeruline sõnastus või lahtiseletamata andmed

Eestis ühes aastas tekitatavate plastjäätmete hulga kohta võib leida erinevaid numbreid – ühed räägivad kogutud plastjäätmetest, teised tekitatud plastjäätmetest ja kolmandad käideldud plastjäätmetest. Kui tekib küsimus ümbertöödeldud plastjäätmete protsendi arvutamise kohta artiklite kaupa, võib teemat uurides jõuda suunamiseni plastide ümbertöötlemisega tegelevate ettevõtete poole – kas nii uurimustöö kui ka kalkulatsioon tuleb igal huvilisel endal läbi teha? Plastjäätmete ladustamise, põletamise ja keskkonda jõudmise kohta Eestis ülevaade aga puuduvat – kes oskab, võib infokilde siiski välja lugeda jäätmekäitluse koondtabelitest.

Siinkohal tuleb tõdeda, et ilmselt ongi sedasorti andmete kogumise ja avalikkusele arusaadavas vormis pakkumisega võrdlemisi vähe tegeletud – ja juurde peab ka küsima, miks see nii on ning kuidas saab edaspidi põhjalikumat infot pakkuda?

Üks võimalus oleks nt plastitootjatele ja edasimüüjatele määrata kohustus monitoorida oma toodangu täpset teekonda. Aga milline plastitootja või edasimüüja sedasorti kulukat vastutust sooviks? Kes oleks valmis tutvustama sellise mõtte lisamist seadusandlusesse? Rohepesu ei toimu ainult ettevõtete või kodanike tasandil. Kui koduses majapidamises on ülevaade tekitatavatest, taaskasutatavatest, põletatavatest ja ka kodus vedelevatest jäätmetest elementaarne igapäevaelu aspekt, kuid meil puudub see riigi ehk ühise kodu tasandil, on juba midagi valesti läinud.

• Väide ilma tõenduseta

Coca-Cola Balti Jookide AS kodulehel on kirjas, et ettevõte kaitseb keskkonda. Esitatud ei ole aga keskkonnakaitse näiteid, püstitatud eesmärke ega saavutatud tulemusi. 2019. aasta lõpus nimetati Coca-Cola teist aastat järjest maailma suurimaks plastreostuse tekitajaks.

• Selged valed

Kui biolagunevaid plaste esitletakse kodustes tingimustes komposteeritavatena, aga need vajavad tegelikult lagunemiseks hoopis suuremat kuumust ja eritingimusi, on tegu üpriski selge valega. Mõni kord esitletakse biolagunevatena ka plasttooteid, mis sisaldavad naftasaaduseid – sellise toote lagunemisel on mikroplastid keskkonnale suuremaks koormaks kui nt üks terve kilekott.

• Kes vastutab?

On vältimatu, et ühel hetkel saabus aeg kaasata ka kliente targalt tarbima – nii põhjendatakse Rimi kodulehel Tarbime Targalt grupi loomist, kus kutsutakse kliente muuhulgas üles ka kilekotist loobuma. Rimi ise ei ole kilekotist loobunud – põhjenduseks toodi, et tarbijad ei ole veel selleks valmis ehk lükati vastutus tarbijate õlule. Võib-olla kuluks klientidele hea eeskuju ära? Rohkem pakendivabasid lahendusi ei ole suudetud aga pakkuda ka klientidele, kes juba täna sedasorti elustiili järgivad – Tarbime Targalt grupis juhivad sagedastele ülepakendamistele Rimi kauplustes tähelepanu ka kliendipostitused.

Kui veenvana kõlaks sõber, kes ise tarbib kilekotte (või tegeleb tubli kasumimarginaaliga isegi nende müügiga – julgustan kilekoti kasumimarginaali uurima!), aga kutsub sind üles kilekotist loobuma?

Mitte-rohepesu ehk vastutustundlik ettevõtlus

Londoni toidukauplus Thornton’s Budgens koostöös tootjate ja tarnijatega suutis kümne nädalaga viia mitu tuhat toodet üle pakendi- ja ka plastpakendivabadusele. Rimi uuris ligikaudu aasta aega võimalust pakendada ökobanaan kilekotist kitsamasse kileribasse ja polegi selge, kas see õnnestus. Pakkudes klientidele rohkem võimalusi vastutustundlikumate valikute tegemiseks, võitis Thornton’s Budgens kliente juurde. Sarnaseid näiteid vastutustundlikust ettevõtlusest – kus vastutuse koormat jagatakse koos klientidega – on maailmast veelgi.

Mida suurem kriis ja räpasem olukord, seda rohelisemaks muutuvad ettevõtete kodulehed.

Kes vastutavad „Simulatsioon Maa” eksperimendis? Kas plastprügi tuppa toojad või toas vastuvõtjad? Põrandale loopijad või kappi toppijad? Kas ümbertöötlejatel ja taaskasutajatel õnnestus leida lahendus kõigile? Millist rolli mängib meie eksperimendis rohepesu?

Võib tõdeda, et rohepesu ongi kasvanud koos keskkonnakriisiga – mida suurem kriis ja räpasem olukord, seda rohelisemaks muutuvad ettevõtete kodulehed. Teatud vastuolud on plastjäätmekriisiga silmitsi seismisel ilmselt ka paratamatud – lahendame probleemi, mida ei ole inimajaloos kunagi lahendada tulnud ning kõike ühe korraga ette näha ongi võimatu. Aga kui teame paremini, siis saame ka teha paremini! Ega ilma asjata öelda, et kriis on üks suurepärane aeg lahenduste loomiseks.

Sõbrad või kolleegid, ettevõtjad või kliendid, riik või kodanikud, me oleme tegelikult kõik osalised eksperimendis „Simulatsioon Maa”! Ja vastutame koos, aga ka individuaalselt – indiviid saab toetada kogukonda, kogukond omakorda indiviidi. Ehk on see tõeline ringmajandus? Eksperimendi „Simulatsioon Maa” viimane küsimus võiks olla: kuidas lahendame koos plastjäätmete kriisi, mille oleme ühiselt ka tekitanud? Pidades silmas ka asjaolu, et meist keegi ei saa nii pea „Simulatsioon Maa” planeedilt mõnele teisele planeedile kolida.

Kui saaksin lugejale siit artiklist aga ainult ühe soovituse kaasa anda, oleks see plastjäätmete ümbertöötlemise müüdi kummutamine! Sorteeri ja töötle ümber on plastjäätmete kontekstis kõige laiaulatuslikum rohepesu.