Popkultuur on palistatud viidetega neljarattalistele kaaslastele, olgu nendeks siis rokkarite Royce’id, gängstaräpparite madalapõhjalised Chevrolet’d või lood, mis tänu oma minekule juba alateadlikult gaasipedaali vajutama suruvad.

„I drive a Rolls-Royce, ‘cause it’s good for my voice”[1]

Need üle võlli ülbed sõnad T. Rexi hitis „Children of the Revolution” on tegelikkuses siirama tagamõttega, kui võiks esmapilgul arvata. See, mis kõlab rock’n’roll’i üleküllusest täis tuubitud uhkeldusena, on tegelikult särava glämmroki juhtfiguuri Marc Bolani tihti absurdiga kaunistatud lüürikas korduv motiiv. Avatult lapsemeelne Bolan armastas autosid suisa nii palju, et ta ei saanud armastust avaldavates palades mitmel puhul mööda autoanaloogide kasutamisest, näiteks „sind on mõnus hoida nagu autot”, rääkimata tervetest „autolugudest”, nagu „Buick MacKane”. Ja muidugi oli tal oma Rolls-Royce – see briti rokkstaari aristokraatne staatusesümbol –, mille ta nimetas oma läbilöögihiti „Ride A White Swan” järgi Valgeks Luigeks. Kogu selle luksusautoarmastuse juures on irooniline, et Bolan ei osanud ise sõitagi, ning traagiliselt irooniline, et ta suri autoõnnetuses, mida ta ka ette ennustas. Sarnaselt ei olnud juhiluba hiljuti lahkunud The Rolling Stonesi igiliikuril Charlie Wattsil, kelle garaaž oli täis uunikume, neist mitmed muuseumi sobiliku ajaloolise väärtusega.

The Who trummar Keith Moon suutis ühe Royce’i kogemata basseini kukutada, kuna jättis käsipiduri peale panemata.

Rolls-Royce on aga ka omaette rokkmuusika ülekülluse sümbol. Näiteks ettearvamatust peoloomast The Who trummar Keith Moon suutis ühe Royce’i kogemata basseini kukutada, kuna jättis käsipiduri peale panemata – intsident, millele viitab Oasise 1997. aasta albumi „Be Here Now” kujundus, aga Mooni õnnetuses oli bassein veest tühi.

Kuigi ükski teine rokitäht ei kasutanud autosid imetlevaid sõnu nii tihti kui Bolan, polnud need ka päris ebatavalised. Ühel hinnatuimail shoegaze’i albumil, Catherine Wheeli „Fermentil”, kõlab armastatud loos „Black Metallic” läbivalt „musta metalse naha” imetlust. Tolle aja indie-fännid murdsid pead selle üle, millest lugu võiks rääkida. Tihti arvati, et teemaks on armastus mustanahalise iluduse vastu, kuid liider Rob Dickinson tunnistas hiljem paljude fännide ja mõistatajate pettumuseks, et see räägib hoopis autost. Robi nõbu Bruce on viinud rokimeeste sõiduvahendifanatismi järgmisele tasemele, juhtides ise oma bändi Iron Maideni lennukit.

„…to whom speed means freedom of the soul”[2]

Filmis, kust see tsitaat on võetud, on kiirus ehk speed kahemõtteline. See lause on MC Super Souli meeldejäävast raadiomonoloogist, milles ta filmi „Kadumispunkt” („Vanishing Point”, 1971) peategelast Kowalskit (Barry Newman) „Ameerika viimaseks kangelaseks” kutsub. Kahemõttelisus tuleneb aga asjaolust, et on kaks kiirust, mida Kowalski ihaldab. Üks on see, mida võimaldab tema ikooniline Dodge Challenger USA lõpututel maanteedel, teine on kiirus, mida ta tarvitab, ehk amfetamiin. Kasutades neid kahte „kiirust”, põgeneb Kowalski terve aja ilma mingi näilise põhjuseta maanteepolitsei eest, tehes filmist nii ühe 70ndate hinnatuima kultusklassika. „Kadumispunkti” mõjud on filminduses ilmselged, olles otseseks inspiratsiooniks hilisematele linateostele, nagu „Põgenemise rütm” („Baby Driver”, 2017) ja „Surmakindel” („Death Proof”, 2007). Seda on aga muusikas samuti meeles peetud. Kõige ilmselgem näide on mitmekülgse šoti bändi Primal Screami eksperimentaalne elektroonika ja roki segu plaat aastast 1996, mis kannab pealkirja „Vanishing Point” ning sisaldab singlit „Kowalski” ja mitmeid sämpeldatud repliike Super Souli monoloogidest. Bändi armastus selle linateose vastu andis meile huvitava harulduse: vanale filmile loodi uus, nüüdisaegne soundtrack. Ka Guns N’ Roses ja Audioslave on sellele viidanud ning 80ndate alguse Lääne-Saksamaalt võib leida näiteks industriaalgrupi nimega Kowalski.

„Low rider knows every street, yeah!”[3] 

Need on sõnad kaasahaaravast ja ajatust 1975. aasta hitist „Low Rider”, mis sai ühe olulise funk-bändi War tuntuimaks palaks. Kui Rolls-Royce oli briti rokkstaaride eelistatud staatusesümbol, siis lowrider on selle vaste ameerika popkultuuris. Kui Rod Stewart ostis oma raamatupidaja käsul Royce’i, sest ta oli järsku liiga palju raha teeninud, siis lowrider oli tänavatel staatusesümbol, mida suurlinna vähemused ka vaesuses taga ajasid. Lowrider on tihtilugu modifitseeritud Chevrolet’ kabriolett, mille kere lastakse madalamale, hüdraulika krutitakse ebapraktiliselt võimsaks ja laiale kerele lisatakse väljapaistvad maalingud. Kui chicano ameeriklased Los Angeleses lowrider’itega uhkeldama hakkasid, oli selle algne põhimõte „madal ja aeglane”. 70ndateks oli sellest saanud mitte ainult Mehhiko, vaid ka Aafrika päritolu ameeriklaste huvi ja 90ndateks oli modifitseeritud auto peaaegu et lääneranniku gängstaräpi sünonüüm. Lowrider oli Snoop Doggi, Dr. Dre, Eazy-E ja paljude teiste 90ndate muusikavideotes sama elementaarne kui kuldketid või nappides riietes tüdrukud.

Lowrider oli Snoop Doggi, Dr. Dre, Eazy-E ja paljude teiste 90ndate muusikavideotes sama elementaarne kui kuldketid või nappides riietes tüdrukud.

„Drive fast, fall hard”[4]

Staaži või stiili märgina on autokasutus muusikas ja videotes võrreldav muude materiaalsete vahenditega, nagu riietus või miljöö. Autosõit või muu transpordivahend võib olla aga loovestmiseks kasulik nii sõnades kui ka pildis. Mõned 90ndate lõpu suurimad hitid kasutasid muusikavideos klišeed, kus artistid sõidavad kogu video vältel mööda lõputuna näivat Ameerika maanteed, pöörates Red Hot Chili Peppersi „Scar Tissue’s” või The Cardigansi „My Favourite Game’is” autoreisi lüüasaamisele järgnenud põgenemiseks. Viimase hitt on pärit 1998. aasta albumilt pealkirjaga „Gran Turismo”. „Muusika on alati reisimise või turismi tunde jätnud,” selgitas rootsi bänd oma valikut.

Sarnaselt räägib ballaad „Drive” vaatleja silme läbi allakäigust: „Kes sind koju sõidutab?” Muidugi käib nina pihta fakt, et esitajaks on new wave’i bänd Cars, kuid tegu on selles mõttes erandiga, et kollektiiv üritas vältida oma nime tõttu teadlikult autoga seonduvaid pealkirju ja temaatikat. The Beatlesi „Drive My Car” on sootuks sugestiivne, viidates eelmängule. Sarnaselt väljakutsuvalt „kehastab” end autoks Rihanna oma tantsuhitis „Shut Up and Drive”, korrates auto kui erootilise metafoori klišeed. Seksuaalne kliimaks saavutatakse autode vältimatu kokkupõrke metafooriga stoner metal’i veteranide Queens Of The Stone Age’i hiti „Go With The Flow” muusikavideos, mida muusikakanalid sedavõrd rohkem mängida armastasid.

Loovestmisvahendi kontekstis on aga võimalik leida autoga seonduva ümbert palju enamat kui lihtsad metafoorid või sõidujutud. Nat King Cole’i rütmi ja bluusi kuldvaramu „(Get Your Kicks On) Route 66” laieneb olulisele kiirteele ja võimalike sihtkohtadeni, kuhu sealt võib jõuda; Bruce Springsteen räägib meisterlikult loo vananevast kaskadöörist Americana-palas „Drive Fast (The Stuntman)” ja kõigist armidest, mille filmivõtted on aastate jooksul tekitanud.

„I’m a driver, I’m a winner, things are gonna change, I can feel it!”[5]

Sajandivahetuse kandis oli autotemaatika nii muusikas kui ka üleilmses liiklusvahendite kontekstis niivõrd üldlevinud, et videotes või laulusõnades oli nelja- või kaheukseline sõber sama harilik kui tunded või armastus, päike või kuu, linn või tänav. Seepärast on toodetud lõputult odavaid kolme CDga eri esitajate kogumikke, nagu „Parimad lood sõitmiseks”, „Autolood” jne. Nüüdisajal leiab sääraseid playlist’e Spotifyst. Kõik lood nendes nimistutes pole aga otseselt autodest või isegi sõitmisest. Mitmed neist on nii hoogsa minekuga, et lihtsalt tekitavad liikuva tunde ja põhjustavad potentsiaalselt ohtlikku sügelust gaasipedaalipealses jalalabas.

Autoarmastusel pole mõne staari jaoks piire. Näiteks Dr. Dre toetatud ameerika räppar Xzibit astus pärast edetabeliedu sammu kaugemale, asudes MTV meelelahutusliku tõsielusaate „Pimp My Ride” juhiks ja putitades oma kambaga autosid ebareaalseteks monstrumiteks. Vajaka jääva huumorisoonega inglise koomik James Corden saavutas suure edu hoopis oma „Carpool Karaokega”, kus sõiduki eesistmetel naerdakse koos kuulsustega ja lauldakse raadiopoppi. Kas selle nii üldlevinud igapäevaelu vahendiga saab veel kuidagi muusikat siduda? Kindlasti leiutatakse varsti midagi uut, kuid igaühe enda teha on plaadivalik või playlist, mis kõige enam harilikku liiklemist või pikamaasõitu ilustab.

[1] Ma sõidan Rolls-Royce’iga, sest see mõjub mu häälele hästi.
[2] …kelle jaoks tähendab kiirus vabadust.
[3] Lowrider tunneb iga tänavat.
[4] Sõida kiirelt, kuku valusalt.
[5] Ma olen sõitja, ma olen võitja, asjad muutuvad, ma tunnen seda!

Sander Varusk on R2 saatejuht, plaadipoe Terminal juhataja ja vabakutseline muusikaajakirjanik.