Mis on ühist Narva hüdroelektrijaama turbiinidel, Sargasso merel, näkineitsil ja valedetektoril?

Nende seoste esiletoomiseks vaadelgem kõigepealt klaasangerja elutsüklit. See imeline loom, poolkala, poolmadu, kes elab paikset elu Eesti rannikuvetes, aga ka sisemaa jõgedes ja järvedes, jõuab oma elupaika pika teekonna järel. See teekond saab alguse Atlandi ookeanist, kus klaasangerjas sünnib ja kuhu ta enne surma tagasi kudema läheb. Ookeani hoovustega Sargasso merre jõudnud angerjad surevad, kuid nende marjaterad, millest kooruvad varsti pisikesed vastsed, rändavad tagasi kodumaale, sh Eestisse. Kunagi jõudsid nad Narva jõest Peipsisse, sealt Emajõkke ning Võrtsjärve, kuid pärast tammi ehitamist Narva jõele 1950. aastate alguses on teekond tunduvalt keerulisem. Neid angerjaid, kes hüdroelektrijaama turbiinides hakklihaks saamisest pääsevad, ohustab kauge mere ökoloogia.

Aga ka meile lähedane Läänemeri on ohustatud. Sisemerena on ta eriti tundlik reostusele ja kliimamuutustele. Suurimaks probleemiks on inimtekkeline eutrofeerumine ehk vee rikastumine liigsete toitainetega, mis tulevad intensiivpõllumajandusest, loomakasvatusest, ravimijääkidest või on aeglase veevahetuse tagajärjeks. Sisemeri ei ole aga suletud süsteem. Vesi voolab väga kaugele, tekitades ruumis ja ajas seoseid, mis on väljaspool inimese mõõtkava.

Veekehad

Mere ja veega seotud protsessid aitavad aru saada inimese vaatekoha piiratusest. Kui meie tõlgenduses sureb angerjas tulevaste põlvkondade nimel, siis uusmaterialistlikust aspektist liiklevad loomsed elud lõputu tsüklina veehoovuste sees, ilma milleta on võimatu kujutada ette elu kui sellist, sealhulgas inimeksistentsi. Miljoneid aastaid tagasi roomasid meie eellased maismaale ja koosneme siiani keskmiselt 70% ulatuses veest. Enamgi veel, me ei suuda selle algaine käitumist oma organismis kontrollida.

Veel baseerub valedetektori töö, mille ülesandeks on muu hulgas hinnata inimese naha elektrijuhtivust – valetades eritab see higi, teisisõnu vett. Kuigi arvame, et elame teadlikult, reedavad meie alateadvus ja bioloogia meid just vee kaudu – maitsva toidu peale jookseb suu, viiruse peale nina, kurbusest silmad. Eri reaktsioonidega on seotud eri kehavedelikud.

Kuigi arvame, et elame teadlikult, reedavad meie alateadvus ja bioloogia meid just vee kaudu.

Nagu on öelnud ökokriitik Astrida Neimanis raamatus „Bodies of Water”, olemegi „veekehad”, mis põimuvad teiste kehade hoovustega. Ometi üritab inimene suruda vett enda loodud raamistikku: vesi tundub arusaadav ja ohutu, kui see on näiteks klaasis või basseinis, püüame vett taltsutada, ehitades tamme, kanaleid ja piirdeid. Aeg-ajalt, näiteks tsunamide ja üleujutuste korral, saab vesi siiski kõikvõimsaks jõuks, mida inimene ei suuda takistada.

Veest võõrandumine

Sinihumanitaaria on keskkonnahumanitaaria suund, milles geoloogia, kliima-, majandus- ja ühiskonnateadus ristuvad kultuuriteaduse ning narratiiviuuringutega. Sinihumanitaarid kutsuvad üles „mõtlema koos veega”, rakendades uusmaterialismi teoreetilist raamistikku. Astrida Neimanis nendib, et kuna me ise oleme kehastunud vesi, siis järeldub, et meie arusaam kehast oleneb sellest, kuidas me vett mõistame. Näitena toob ta geograaf Jamie Lintoni tähelepaneku, et vesi on abstraktse nähtusena, oma sotsiaalsest ja keskkondlikust kontekstist lahtiseotuna suhteliselt uus nähtus. Vee keemiline valem H₂O pärineb 18. sajandist ehk valgustusajastust, mil mõistus ja selle kandja – (valge) inimene – tõsteti kehast ja loodusest kõrgemale. Materiaalne maailm allutati inimese tahtele ja vastandati igavesele vaimule. Veest kui materiaalse maailma osast sai Lintoni sõnul „abstraktne, isomorfne, mõõdetav kogus”, mida kontrollivad ideed, institutsioonid ja narratiivid.

Üks nendest narratiividest ongi arusaam, et vesi on miski „seal kaugel”, meist „väljaspool”, mis on ühtpidi kontrollimatu ja ohtlik, kuid mida saab teisalt endale allutada, mõõta ja piiritleda. Merd kujutatakse kultuuris ja kirjanduses tihti inimliku maailma vastandina: meri on võõras, selle piirid pole selged, see ei hoia selget kuju ja seda pole võimalik tervikuna haarata ja kontrollida.

Mõttelise eraldatuse tõttu seostame end pigem õhuga, kuigi koosneme enamjaolt veest.

Vee allumatus väljendub ka selles, et me ei suuda vees elada. Siit tuleb ületamatu paradoks: elu algas vees, me koosneme veest ja vajame vett eluks, kuid ei meie ega ka teised imetajad saa vees hingata. Evolutsioonibioloog Carl Zimmer räägib inimese, delfiini ja kala ühisest bioloogiast ja päritolust, nentides, et pika evolutsiooni tagajärjel eraldab meid „saatuslik piir” vee ja õhu vahel. Tema sõnul on need algelemendid niivõrd erinevad, et sama hästi võiks võrrelda elu eri planeetidel. Mõttelise eraldatuse tõttu seostame end pigem õhuga, kuigi koosneme enamjaolt veest.

Kliimasoojenemise aruteludes tõuseb silme ette kurikuulus „1,5 kraadi katastroof” ehk selline atmosfääri soojenemine, mis toob kaasa kuumalained, põua ja maastikupõlengud. Kuna maailmameri imab enam kui 90% antropogeensest kuumusest, on maailma kliimale kõige märkimisväärsem mõju merevee soojenemisel. Kahjuks on meil raske seda tunnetada, seda just saatusliku piiri tõttu kahe elemendi (vee ja õhu) vahel.

See piir peegeldub ka merega seotud lugudes ja representatsioonides. Ühismeedias ja dokumentaalfotograafias on meri kas pind, alt elutühi, kuna me ei näe selle alla, või selle sees kihav elu on veider ja ohtlik. Ka mütoloogias on meres elavaid näkke, inimese ja looma hübriide, kujutatud liminaalsete olenditena: surematud või mittesurnud, elavad inimesest teisel ajalisel mõõtkaval, liiguvad hoovuste kaudu eri paikade ja ajalooperioodide vahel, muunduvad merevahuks, röövivad meestelt terve mõistuse, võrgutades neid oma saatuslikku embusesse nagu Homerose sireenid. Elizabeth DeLoughrey sõnul on meri klassikalistes Lääne narratiivides „Odüsseiast” alates kas saladuslik ala või vallutuspaik.

Vete lood

Sinihumanitaarid taotlevad kultuuriliselt loodud vastanduste ja piiride ületamist. Selle saavutamiseks kutsuvad nad mõtlema inimese ja vee põimumisest. Seda lähenemist toetab kehadevahelisuse idee, mille järgi ei ole loodus- ja kultuurimaailm vastandid, vaid inimene on materiaalse maailmaga sõna otseses mõttes kokku põimitud. Just vee kaudu toimub kehadevaheline ainevahetus – nii toitainete kui ka toksiliste ainete kujul. Keha ja keskkonna piirid sulanduvad, näiteks ka siis, kui mulda imbunud mürkained satuvad emapiima või vees lahustunud mikroplast inimese soolestikku.

Meri jutustab ajaloo kõige süngematest sündmustest, sh Atlandi-ülesest orjakaubandusest, ning hoiatab inimliku ekstraktivismi eest.

Inimese ja vee ühise haavatavuse mõistmiseks on vaja teistsuguseid lugusid – selles näevad sinihumanitaarid oma missiooni. Välja on pakutud näiteks „veepoeetika”, kus inimese agentsus ei ole enam keskne ning mere „vedelainel” lastakse rääkida oma „hoiatuslugusid”. Sellisteks lugudeks võib pidada nt Monique Roffey romaane „Arhipelaag” (2018) ja „Black Conchi näkk” (2020, ee 2022) ning Rivers Solomoni afrofuturistlikku lühiromaani „The Deep” (2019) – nendes kehastab meri rohkem kui inimlikku ajalisust, planetaarset põimumist ja identiteedi voolavust. Meri jutustab ajaloo kõige süngematest sündmustest, sh Atlandi-ülesest orjakaubandusest, ning hoiatab inimliku ekstraktivismi eest, nagu seda käsitleb Emmi Itäranta menuromaan „Vesi mäletab” (2012, ee 2014), kus vesi on liigtarbimise tõttu üleilmselt defitsiitne ressurss.

Sellises veeteemalises ulmekirjanduses on võimalik ületada ka eespool mainitud piiri, näiteks lühiromaani „The Deep” inimtegelase keha „meenutab”, kuidas vees taas hingata ja elada. Päriselus see küll võimalik pole, kuid teistsugused lood aitavad ületada mõtetes piiri, millest on rääkinud Stacy Alaimo, hoiatades, et „kui mõelda mõõtkavas inimene versus maailm, tekib petlik võimuillusioon, mis varjab meie tegelikku haavatavust”. Selle haavatavuse ja materiaalse maailmaga ühtepõimituse äratundmine on üks sinihumanitaaria peamisi õppetunde.

Julia Kuznetski on Tallinna Ülikooli anglistika professor ja ökokriitik.