Sleepwalkersi Tudengi- ja Lühifilmide Festivali võistlusprogrammi žüriiliige Sirkka Möller rääkis Elise Eimrega lühifilmide eripärasest maailmast.

Millal võib öelda, et tegu on lühifilmiga?

Leian, et lisaks pikkusele saab lühifilmi defineerida ka tema vormi kaudu. Mõne lühifilmi puhul on tegemist täispika filmi miniatuuriga, mis püüab näida mängufilmina, kuid mõjub siiski kokkutõmmatult või katkendina. Usun, et lühivormiga on võimalik ning tulebki töötada teisiti. Pikkus ei ole määrav, vaid peaks ühilduma sellega, mida filmitegija soovib väjendada. Kogu kino on ju lühifilmidest alguse saanud.

Milline on hea lühifilm?

Selline, mis tekitab minus soovi näha rohkemat – pigem liiga lühike kui pikk. Paljud lühifilmid on liiga pikad, kuna ideaalse pikkuse leidmine on filmitegemise üks keerulisemaid nüansse. Lisaks soovin, et kino üllataks mind oma jõulisusega.

Kas sinu arvates saab lühiformaat muutuda tähtsamaks formaadiks filmimaailmas?

Kui eeldada, et tulevikus tarbitakse filme tõenäoliselt ainult arvuti või mobiili vahendusel ning kui uskuda inimeste tähelepanuvõime lühenemisse, siis jah. Kuigi suur osa YouTube’is nähtavast esineb lühikeses vormis, ei ole enamus sellest filmina määratletav. Loodan, et tulevikus väärtustatakse filmi endiselt kui kunstivormi, mitte pelgalt naljakate kasside ning beebide jäädvustamise võimalusena. Kas mitmed lühifilmide agentuurid juba ei ole proovinud kõiki neid alternatiivseid mudeleid? Konverentsil viibides on enamiku kõnelejate presentatsioonides mingi audiovisuaalne materjal, enamasti halvasti filmitud videoklipp YouTube’ist, mille eesmärgiks on kuulajaid naerma ajada. Soovides selle asemel näha levimas häid lühifilme, tuleb kõigepealt inimesi harida selle vormi mitmekesiste võimaluste osas.

On öeldud, et üks unenägu võib kesta sõltuvalt unefaasist 2-40 minutit – milliseid mõtteid see fakt toob?

See tähendab, et 90-minutilise lühifilmiprogrammi jooksul on mul võimalik kogeda ja osaleda paljude filmitegijate unenägudes. Kuna ma suuremat osa oma unenägudest ei suuda hommikul meenutada, tuleb mul kinno minna.

Sirkka Möller on töötanud filmifestivalidel alates 1988. aastast. Tema karjäär sai alguse tegutsedes vabatahtlikuna The Days of The Independent Filmi juures Saksamaal. Möller on õppinud nii antropoloogiat kui keeli Kölni ning Islandi ülikoolis. Seal jätkas ta töötamist Euroopa filmifestivalile Potsdamis ning Nordic Panorama festivalidele Islandil ja Norras. Ta lõi Sheffieldi rahvusvahelise dokumentaalfilmifestivali programmid aastatel 2001 – 2006. Tänaseks päevaks on Möller tuntud oma tööga DOK Leipzigile, Berlninale Panoramale, Fribourgi rahvusvahelisele filmifestivalile ja rahvusvahelisele müügiagentuurile Deckert Distributionile.