Vasakpoolse sümboolika kasutamine tänapäeval on kompleksne ja selles segunevad nostalgia, ideoloogia ning oma varjatud kujul kapitalism. Küsitavaks jääb, millist eesmärki nende sümbolite rakendamine teenib.

Ida-Euroopa tundub siiani läänes elavatele inimestele eksootiline. Mu Hollandis õppiv õde rääkis loo, kuidas ta pakkus hiljuti ülikooli projekti tarbeks välja uurida nõukogude aja võrkkoti avoska ajalugu ning leida sellele tänapäeval uus kasutusviis. Õppejõud olevat sattunud ideest pöördesse, kui kõlas fraas „Nõukogude Liit”. Kujutan elavalt ette, kuidas vanaemale sama ideed tutvustades oleks too imestanud, et mis sellest iganenud tarbeesemest rääkida.

Kes tohib kommunismi müüa

Viimastel aastatel on maailmas tekkinud suurem uudishimu ja omamoodi vajadus nõukogude nostalgia järele. Ühelt poolt saab seda vaadelda kui lääne kasvanud huvi vasakpoolsete ideoloogiate vastu. Gallupi küsitluste kohaselt on kapitalismi toetus kukkunud USA noorte seas sotsialismiga võrdväärsele tasemele, vastavalt 51 ja 49 protsenti.[1] Teisalt on saanud täiskasvanuks need ida noored, kelle lapsepõlv on segu nõukogude ajast ja lääne kultuuri pealetungist 1990ndatel. Nõukogude nostalgia on tekitanud siiski ka palju küsimusi, viidates põlvkondadele, kellele toonane aeg tõi kaasa represseerituse ning majanduslikud keerdkäigud. Eriti teravalt on võetud luubi alla see, kui eetiline on kasutada sovetiaja embleeme ning kas ja kes tohib üldse kommunismi müüa.

Graeme Gill ja Luis F. Angosto-Ferrández kirjutavad, kuidas sümbolid on organiseeritud elu keskne osa, sest need võivad muuta kompleksse fenomeni lihtsasti mõistetavaks. Teisalt pole aga sümbolid kunagi üheselt tõlgendatavad. Gill ja Angosto-Ferrández nendivad, et erinevad huvigrupid mõtestavad sümboleid endale sobilikul viisil ning nii luuakse märkidest ideede võitlustander, kus kinnitada oma poliitilisi seisukohti ja ideoloogiaid.[2] Postsovetlikes riikides võib täheldada samamoodi huvide konflikti, kus peale on kasvanud uus generatsioon, kelle Nõukogude Liiduga seotud teadmised pärinevad suuresti ajaloost ja vanema põlvkonna lugudest, mida on leevendanud lääne kultuuri ja kapitalismi pealetung. Neid noori on tituleeritud uue ida esindajateks, aga ka juurteta põlvkonnaks, kes on laenanud oma maailma ülesehitamiseks kilde mõlemast – nii läänest kui ka idast. Tekkinud on uus vaatenurk möödunud ajastule ja sümboolikale.

2014. aastat, mil Ukraina kriis kulmineerus Krimmi annekteerimisega, võib pidada uue ida areenile tulekuks läänes. Gyula Muskovics kirjutab, kuidas järsku oli Ida-Euroopa taas huviorbiidis ning ei räägitud ainult poliitikast, vaid näiteks ka põrandaalustest reividest ja noortekultuurist.[3] Postsovetlik esteetika sai korralikult hoogu juurde, kui 2016. aastal tuli vene moelooja Gosha Rubchinskiy välja kollektsiooniga „1984”. The Calvert Journali ajakirjanik Anastasiia Fedorova tunnistab, et esialgu ei tundunud Rubchinskiy stiil oma näilises absurdsuses ja utoopilisuses tõsiseltvõetav. Nimelt segas vene moelooja omavahel sirbi ja vasara ehk raudse eesriide nostalgia, Moskva noorusaja ja spordiriided. Aasta hiljem oli aga Rubchinskiy stiil sillutanud tee moemaailma ning sugugi harv polnud võimalus näha Londoni tänavatel kõndimas mõnd trenditeadlikku noort postsovetliku sümboolikaga T-särgi ning Nike’i tossudega.[4]

Teema teravnes 2017. aasta alguses, kui Kim Kardashiani märgati kandmas Pariisi moebrändi Vetementsi looja Demna Gvasalia sirbi ja haamri embleemiga pusa. Kohe uuriti kriitiliselt, kas on eetiline kasutada moes kommunismi sümboolikat, mille ideoloogia hävitas ajalooliselt rohkem kui 100 miljonit inimest. Fedorova leiab, et inimesed ei tohiks kanda kommunistlikke sümboleid, mõistmata vastavat ajalugu ning nende märkide tegelikku tähendust.[5] Võib nõustuda, et töölisrahva sümboli nägemine pusal, mis maksab 700 dollarit, ning kellegi seljas, kes ei pärine töölisklassist, tekitab vastakaid tundeid. Samas on pusa loonud Gruusiast pärit moedisainer, kes on elanud Nõukogude Liidus. Seega võib küsida, kellel on õigus neid sümboleid kanda, kas vasakpoolse sümboolika kasutamine on vajalik ja mida see uuel ajal sümboliseerib?

Provokatsioon või helgem pilk tulevikku

Ühelt poolt saab nõustuda David Davidoviciga, kes kirjutab, et kommunistlik nostalgia ei ole midagi muud kui järjekordne osa kapitalistlikust ühiskonnast, mil ei ole suurt midagi pistmist vasakpoolsuse tõusuga. Kommunismi tutvustavad brändid ja tooted on suunatud välisturule millegi eksootilisena, mitte selle maa tutvustamiseks, kust need pärit on.[6] Näiteks, 2018. aastal keelas Leedu Ameerika kaupluseketil Walmart müüa nõukogude sümbolitega T-särke, millel oli kujutatud lisaks kommunismi loosungitele veel Leninit ja Stalinit. See oli juba selge märk sellest, kuidas kapitalism turustab sotsialismi tulu teenimise nimel, mõistmata sümbolite tähenduse valulikkust mõnes ühiskonnas.

Samas on uue ida esindajad tõdenud, et vasakpoolsuse turustamine ei ole seotud ainult tulu teenimisega. Ukraina moelooja Julia Jefimtšuk, kes on moemaailmas tuntud kui kommunismi sümbolite ja lööklausete kasutaja, on tunnistanud, et praegu on Ida-Euroopal suurepärane võimalus silma paista ning seda hetke ei tasu maha magada. Tema jaoks pole kommunismi sümbolitega töötamine minevikus kinni olemine, vaid väljendusvabadus seoses utoopilise lootusega jõuda võrdsuse ja rahuni, mida nõukogude ajal ei eksisteerinud ja ehk ei hakkagi ideoloogilisel kujul maailmas eksisteerima.[7]

Nõukogude nostalgiat läänes saab vaadata kindlasti kapitalismi osana, teisalt võib tõdeda, et Ida-Euroopa noorema põlvkonna jaoks pole vasakpoolsed sümbolid sisutühjad. Postsovetlike loosungite kasutamisega ei igatseta taga sotsialismi, mis kukkus läbi oma viisaastakuplaanidega, vaid muutusi, mis võimaldaksid vaadata tulevikku helgemal pilgul. Jääb siiski küsimus, kas nostalgia areneb millekski suuremaks ja liigub ka ideoloogiliselt kuhugi. Praegu on fakt see, et millennialid ei taju eriti sirbi ja vasara tähendust, ning nagu Gosha Rubchinskiy tõdeb, on see pigem provotseerimiseks.[8] Kui pidada midagi nõukogude nostalgia teeneks, siis omamoodi silla loomist lääne ja ida vahele, mis võiks panna aluse paremale üksteise mineviku mõistmisele ja ühise tuleviku poole liikumisele.

[1] Saad, L. 2019. Socialism as Popular as Capitalism Among Young Adults in U.S. – Politics, 25.11.
[2] Gill, G.; Angosto-Ferrandez, L. F. 2018. Introduction: Symbolism and Politics. – Politics, Religion & Ideology, nr 19, lk 429–433.
[3] Gyula, M. 2019. What is not new in the ‘New East’? – Post-Soviet fashion and the 1980s. – artPortal, 13.10.
[4] Fedorova, A. 2017. Soviet symbols on the catwalk: is it a step too far for fashion? – The Calvert Journal, 27.01.
[5] Samas.
[6] Davidovic, D. 2019. Selling communism: The commodification of Communist Nostalgia. – Safe Space Media, 19.09.
[7] Fedorova, A. 2018. Back to work: how a rare Soviet magazine inspired designer Yulia Yefimtchuk’s bold new uniform. – The Calvert Journal, 22.01.
[8] Ferrier, M. 2016. The man who made Russian fashion cool. – The Guardian, 12.10.

Kärt Kelder on vabakutseline kultuuriajakirjanik.