Liivi „Ääremärkused” on arutlevat laadi kirjutis, mis on kirjutatud tema elu viimastel aastatel. Varasemad uurijad osutavad üksmeelselt, et see tekst pärineb usutavasti 1910. aastast, vähemalt ei saa see olla kirjutatud varem.(1)

„Ääremärkused” on ilmunud Tuglase toimetatud „Juhan Liivi kogutud teoste” esimeses köites („Enesest ja teistest”, 1921), Vinkli koostatud Liivi proosakogumikus „Ööl on üheksa poega” (1996) ja lisaks ajakirjanduse vahendusel Virumaa Teatajas suvise järjeloona (2012). Trükis ilmunud redaktsioon põhineb Tuglase tehtud tööl. Väikseid katkendeid ja üksikuid fragmente on ilmunud ka kooliõpikutes(2) ja Liivi mõttekildude valimikes(3).

„Ääremärkused” on jäänud Liivi-tõlgenduses üsna kõrvaliseks fenomeniks. Liivi-kaanonit kujundavad käsitlused – Tuglas (1914; 1927)(4), Vinkel (1964)(5), Talvet (2012)(6) – ei ole selle teksti vaatlusel põhjalikumalt peatunud. Kuid „Ääremärkused” on leidnud siiski mõningat käsitlemist väiksemates artiklites, millest esiletõstmist väärivad Alekõrre „Luulest ja kujundist” (1960)(7), Vinkli „Juhan Liiv ja tema aja kirjanduslik mõte” (1964)(8) ja Toomas Liivi „Teine Juhan Liiv” (2006)(9).

„Ääremärkustes” on Liiv seadnud küsimuse luulekunsti olemuse järele ja siin tulevad ilmsiks tema kirjandusteoreetilised seisukohad. Ühtlasi on ta neis fragmentides teinud vähemalt katset arendada mingit laadi filosoofilist mõtlemist ja esitanud, tõsi küll, katkendlikult, oma arusaamu inimesest ning teda ümbritsevast maailmast. Neist seisukohtadest ja mõttearendustest lähtuvalt avanevad selles tekstis Liivi hoiakud tema kaasaegse eesti kirjanduse suhtes. Lisaks nimetatud teemadele leidub „Ääremärkustes” ka eluloolist ainet.

„Ääremärkuste” tõlgendamisel hakkab ilmnema, et Liivi traagilise elu ja tema filosoofilise hoiaku vahel pole kuristikku. Tekst suunab tõlgendusfookuse Tuglase ja Talveti käsitluste, patoloogilise ja filosoofilise „Liivi”, vahele. Järgnevalt vaatlen „Ääremärkuste” eluloolist ainet ning osutan sellele tuginedes Liivi mõtlemise lähtekohtadele.

*

„Ääremärkuste” eluloolise aine tõlgendamisel toetun Hasso Krulli kirjutisele Liivi marginaalsusest. Krulli „Marginaalne Juhan Liiv” (1996)(10) tõukub Tuglase esimeses Liivi-monograafias käsitlemist leidnud perspektiivist, mis seadis rõhuasetuse Liivi teatavale kõrvaletõrjutusele.(11) Teatavasti otsis juba Tuglas Liivi elu ja loomingu seoseid, rõhutades 1914. aastal ilmunud Liivi-alases töös luuletaja raskeid eluolusid ning teises, 1927. aastal ilmunud põhjalikus monograafias ennekõike Liivi katkist vaimset konstitutsiooni. Liivi elu ja loomingu kokkupuutepunkti mõistmisel saab Tuglase töö lõpptulemuses fundamentaalse tähenduse Liivi vaimuhaigus. Krulli käsitlus on mõnevõrra tundlikum ning selle tugevuseks on, et ta seab Liivi elu ja loome seotuse mõistmisel rõhuasetuse laiemale pinnasele, Liivi eripärasele asendile ning sellest võrsuvale hoiakule. Krulli käsitluse lähtekoht on Liivi äärepealne asend: „Juhan Liiv on oma kaasajas marginaalne nii sotsiaalselt kui kirjanduslikult /–/.”(12)

Liivi kirjanduslik marginaalsus on tajutav ka „Ääremärkustes”, kus autor suhestab end kaasaegse kirjandusega: kirjandust käsitleb inimene, kes kord ise oli otsustanud vabakutseliseks kirjanikuks hakata, tundes, et kirjanduslik tegevus tõotab talle midagi. Nagu „Ääremärkustest” nähtub, on Liiv, vaatamata teatavale eemalolekule, uuema eesti kirjandusega kursis. Kuid tema sekkumine uuema kirjanduse mõttesse oli suhteliselt passiivne, sest teatavasti ilmusid „Ääremärkused” hilinemisega nagu peamine osa Liivi ilukirjanduslikust loomingust. Liiv luges rohkesti uuemat eesti kirjandust Laiusel Johan Kõpu juures, kus sündis ilmselt ka tema „Ääremärkused”.(13) Liiv kõneleb Tammsaare teosest „Noored hinged” erakordse rõõmu ja valuga (kuigi teosele tervikuna annab ta lõpuks negatiivse hinnangu): „Ma ei oska õnne kirjeldada – ma olen ju närviline ja siia-sinna visatud õle pihutäis – sagedasti pigistab elu minust tõrva välja, kuna mesi pidi tulema /–/ ma ei oska õnne kirjeldada esimese päätüki järgi, mis tundsin, et Eesti romaan ju nii kaugele saanud. /–/ Mina olin hoobilt kade ja õnnetu. Sääl ollakse juba. Ja s i n a tahad veel o l l a, loodad veel midagi teha, veel järele jõuda, ehk koguni e e s r i n d a esitada /–/.”(14)

Nagu Tammsaare võis kord imetlusega lugeda Liivi „Varju”, loeb nüüd Liiv endast noorema mehe kirjanduslikke saavutusi, mis tuletavad aga meelde tema enda kirjandusliku tegevuse luhtumist. Ta kogeb end kirjanduse eesrinnast mahajäänuna, aga näib, nagu tegelikult tahaks ta kirjandusele veel midagi tähendada, veel midagi olla, teha, järele jõuda. Nendes sõnades on ka enese valus väljanaermine.

Tsiteeritud katkendis on konkreetselt juttu eesti romaani arengust, millesse aga Liiv oma hilisemal loomeperioodil eriliselt ei panustanud – sellest ajajärgust pole teada ühtki ulatuslikumat jutustuse katsetust. Tegelikkuses oli Liiv jõudnud „Ääremärkuste” kirjutamise aegu aga kirjanduselu tähelepanu keskpunkti. Pärast pikka vaikust hakkas Liivi uut loomingut ilmuma 1903. aastast peale.(15) Aastal 1904 anti välja Liivi varasemat loomingut koondav „Juhan Liivi kirjatööde kogu” ning umbes sellest ajast algas ka koostöö Noor-Eestiga. 1909. aastal avaldati Liivi lühiproosa kogumik „Elu sügavusest” ja ka „Juhan Liivi luuletuste” esimene trükk, mis segastel asjaoludel küll lugejaskonnani õieti ei jõudnud. Kuid juba järgneval aastal ilmus „Juhan Liivi luuletuste” teine, parandatud trükk. Niisiis oli Liiv „Ääremärkuste” kirjutamise ajaks üha enam tuntust kogunud. Kuid tsiteeritust selgub, et isegi nende sündmuste taustal tunneb Liiv end eesti kirjandusväljal mahajäänuna, kõrvalise figuurina.

Liivi marginaalsusel on ka teistsuguseid algeid, mis tulevad esile „Ääremärkuste” intiimsematest katkenditest: „Nagu pidalitõbine olen Eesti elu keskel, uksed kinni ja südamed, ei saa kellelegi kodu minna kaasa tõmbama, ei tule keegi minu juurde. Ei saa ega saanud ühtegi hakkama. Lähen, ei taheta, hakkan, nii paljukene kui saan, olen koldekiskuja – ei, muud kui okaskroon, valus, kõiges, kõiges.”(16)

Ülitundliku inimesena tõlgendas Liiv ümbritsevat liigagi dramaatiliselt. Kuid siinses arutluses pole oluline olukorra objektiivne mõistmine. Esmane on Liivi isiklik kogemus: tsiteeritu järgi hoiavad inimesed temast eemale nagu pidalitõbisest. On ilmne, et Liiv nägi end ka sotsiaalselt kõrvalejäetud inimesena.

Siinkohal rõhutaksin, et marginaalsus on Liivi puhul kõigepealt seotud tugeva negatiivse märgistusega. Liivi äärepealne asend, nii kirjanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes, on ennekõike kui õnnetus, mida ta eluterve suhtumisega on üritanud vältida. Tavalise inimesena on ka Liiv unistanud sobivast ametist ja elust – kirjanikuks olemisest ja heast abielust. Hetzeli tänava korteris kirjutatud tugeva autobiograafilise taustaga vestest „Esimesed kirjaniku tundmused” leiame järgmise kirjelduse: „Ma pigistasin silmad kinni /–/ Seesamasugune vaikne tuba, seesama kirjutuslaud ja keegi, nagu mina ise, kirjutab kiiresti midagi väga tähtsat. Teemasin sahiseb nii armsalt ja – minusarnase mehe vastu teisel pool lauda istub keegi – keegi, kelle väikesi valgeid käsi ma ainult näen, kuidas nad väikese korvikese kõrval liiguvad /–/ Sääl kaovad käed, kerge kuju liigub eemale /–/ teelaua juures on midagi seada. Sääl pannakse pehme käsi mu kaela pääle: Tule sööma, kallis!(17)

„Mage perekondliku elu pudi”(18), nagu Liiv seda ise nimetab, on samas pudenenud igatsusena ka tema enese loomingusse. Liivi häälele annabki jõu ja veenvuse alles asjaolu, et päriselt on see inimene tahtnud olla midagi muud kui kirjanduse ning elu abitu pealtvaataja. Liivi marginaliseerumist ei kannusta kaalutletud valik kirjanduslikust ja sotsiaalsest keskkonnast eristuda ja eralduda, vaid võimetus sulanduda sellesse nii, et ta selle jaoks midagi tähendaks. Liiv koges juba varakult raskust ümbrusega kohanemisel ja suutmatus seda konflikti ületada, leida kirjanduses ja elus mingi kindel koht, üksnes võimendas traagikat.

*

Liiv kritiseerib „Ääremärkustes” 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse sentimentaalsusest kurnatud halli eesti kirjandust, milles püüti kujutada hallides toonides seespidist rõhuvust, mis aga ei jõudnud kusagil sõnakõlast kaugemale ega saavutanud mingit põhimõttelist mõistmist. Seda fenomeni nimetab Liiv „eesti väsimuseks”, heites kirjandusele ette väsinud stiili ja kunstioskamatust.(19) Siinjuures osutab Liiv, et ka tema ise on kirjutanud samasuguses armetus toonis: „Ma, väike ise, tegin omi väikseid sügise laulusid – olin hall üle ja üle.”(20) Oma armetule kirjanduslikule tegevusele justkui mõningat õigustust otsides ütleb Liiv: „/–/Inimesel mõnikord nii on, nagu ta peaks oma rumaluse ära tegema, s i i s ta s a a b e l a d a. Ka minul nii praegu. Ma sumpan oma rumalusele sisse, või maksku ta elu. Aga siis, kui rumalus t e h t u d, siis näevad kõik, et see tarkus oli, mitte rumalus – elu kaitse – tung pimedusest valgusele!”(21)

Kuid need sõnad on liiga sügavad üksnes oma kirjandusliku tegevuse õigustamiseks. Liiv mainib, et ta põletas oma hallid luuletused. 1894. aastal Liiv tõepoolest põletas enda käsikirjad, sh 1892. aasta lõpul koostatud luulekogu käsikirja, millele ta oli edutult kirjastajat otsinud. (Tegelikult oli see juba teine ebaõnnestunud katse ise oma luuletusi raamatuna avaldada, sest ka esimese luulekogu „Õied ja okkad” käsikiri ei pakkunud kirjastajatele huvi.) Ilmselt tundis Liiv end eriti rumalana siis, kui avastas, et samal ajal oli avaldatud tema katsetustest armetumaidki tekste: „Ja siis leidsin halli luule /–/ kirjanduses eest. Leidsin enese omast nõrgema. Küll oli s i i s v a l u s!” (22) Kuid rumalust aktsepteerides – „Ma sumpan oma rumalusele sisse” – lepib Liiv enda kõrvalejäetusega. Püüdes seda elu hinnaga mõista, omandab marginaalsus Liivi mõtlemises põhimõttelise kaalu ja sellest pelutavast kogemusest võrsub tahtlik enesemääratlus.

Liivi mõtlemise lähtekoht idaneb traagilises marginaalsuse kogemuses endas ja selle osutusega „Ääremärkused” õieti algabki. Nimelt leidub Liivi käsikirjade hulgas üks eraldi leheke, mille sisu on näinud trükivalgust üksnes Tuglase koostatud „Juhan Liivi kogutud teoste” esimese köite järelmärkustes, „Seletused ja täiendused” all. Tõenäoliselt kuulub see leht kõne all oleva käsikirja hulka, sellele osutavad tehnilised üksikasjad.(23) Seda kinnitab ka kirjutise sissejuhatav taotlus ja lõpulaused, mis haakuvad otseselt vaadeldavate fragmentide algusega, sõna ja noodipea võrdlusega. Ilmselt on see tekst kavandatud „Ääremärkuste” sissejuhatuseks. Käsikirjas seisab:

„Kas seda kõike muidu saab, kui et ise piinlik külm, nägemata olla, et asjad, kehad, objektid seda enam meie asemel kõneleksivad. Keha kehale vastu paistvaks, mitte meie ise. / Asjad, kehad, konstruktsioon helisevad. Helin on meie hing, mis nägemata juhtis. Mis teha, kui me siin kangrud oleme hinge kangast kududes – kunsti kujutades. / Ole sõnades nii lühike, et teine enam lühemat vormi võtta ei või. Siis on kirjeldus ülevaatlik. / Mõtlemine on raske. S õ n a d peavad s e d a n õ n d a k e r g e k s t e g e m a, kuda iial võimalik. / Tunde hingus on hell. Sõnad peavad teda hellatada, osatada oskama. / Lai põld paistab – eetika. Kuid see on ise asi. / Nõnda palju alamate ridade s i s s e j u h a t u s e k s. / Sõnad on noodipääd kõnelevas kunstis. Meie peame neid trehvata oskama.”(24)

Liivi esteetilised ja filosoofilised suundumused põhinevad arusaamal, et subjekt on marginaalne ja ümbrus primaarne – „asjad, kehad, objektid” kõnelevad ise. Liivi mõtlemise põhitaotlused ei ole võõrsilt laenatud, vaid need on kasvanud välja tema enda elu vajadustest ning kogemustest. Et ta ise on tundnud end kirjanduses ja elus tähtsusetu pealtvaatajana, oskab ta näha muidu inimese varju jäävat ümbrust.
Tsiteeritud „sissejuhatus” sisaldab vähem tuntud fragmente, mis võivad pakkuda värskeid impulsse, et mõtestada Liivi salapärast helina-filosoofiat ja tema luulekäsitust. Seni on neid fenomene vaadeldud ennekõike sümbolistliku (Tuglas), realistliku (Vinkel) või eksistentsialistliku (Talvet) esteetilis-filosoofilise tõlgendusraami kaudu.

Tänan Jüri Talvetit, kes on juhatanud teed Liivi käsikirjade rägastikus.