Tänapäevane korilus ei ole ellujäämismehhanism, vaid võimalus mõtestada ümber toidu tähendust ja oma suhet keskkonnaga.

Koriluspraktika on kehaline ja meeleline kogemus, mis võimaldab tajuda looduslikku keskkonda uutmoodi. Vänge lõhn, mis tungib ninna, kui jõuad kevadisele erkrohelisele karulauguväljale, niiskus nahal, kui liigud sügiseses kõdunevas seenemetsas, või hooaja esimesed hapud jänesekapsaampsud – need elamused on kõige nauditavamad just korjamise hetkel!

Korilustrend

Juba mõnda aega on gastronoomiamaailmas ja mujalgi levinud omamoodi korilustrend. Koriluse populaarsusele viitab selle aina kasvav kohalolu sotsiaalmeedias, kus leidub hulganisti valdkonnast huvitatud kokkasid, hobi- ja professionaalseid korilasi, kes demonstreerivad pidevalt oma värskeid leide või korjatud toorainest tehtud katsetusi. Korilus on aina enam ka tavameedia fookuses. Metsikult kasvanud tooraine on ilmunud restoranide menüüdesse ja kokad on õppinud seda oskuslikult kasutama. Koriluse kui gastronoomilise moevoolu eestvedajad on maailmakuulsad restoranid NOMA, Central, Fäviken jt. Sellised toidukohad kasutavad rangelt ainult kohalikku toorainet, samas on nende pilgud suunatud kõiksuguse looduses leiduva „söödava potentsiaali” poole. Nii on nad nihutanud piire seoses sellega, mida saab pidada söödavaks, ning laiendanud seda, mida me määratleme tavapäraselt toiduna. Ega sipelgate ja sambla söömises polegi iseenesest midagi uut, pigem on uus just kontekst.

Professionaliseerumine

Valdkonna viimaste aastate arengut iseloomustab teatav professionaliseerumine. Korilusest on saanud tõsiselt võetav elukutse. Korilased nõustavad restorane ja varustavad neid metsiku toorainega, samas ei piirdu nende tegevus restoranide teenindamisega. Näiteks Inglismaal on tuntud korilane Miles Irving käivitanud väga eduka korilusettevõtte Forager, mille repertuaari kuulub üle viiesaja erineva metsikult kasvava koostisaine. Forager korraldab metsiku toidu õpitubasid, müüb erinevaid tooteid jms. Professionaalsete korilaste seas leidub hulganisti laia profiiliga inimesi botaanikutest kokkadeni, kes on pühendunud korilusele, veedavad suurema osa oma ajast looduse keskel ning avavad seda põhjatut maailma (kirjutiste, turneede, raamatute vahendusel) igakülgselt ka laiemale publikule. Nüüdisaja professionaalse korilase suurim võimalik teene on tõsta inimeste teadlikkust seoses metsiku tooraine kasutusvõimalustega ning näidata seeläbi, kuidas „söödav” võib muutuda „toiduks”.

Eluviis

Ühelt poolt võib koriluse tõusva populaarsuse põhjusena näha toidu-, einestamis- ja gastronoomiakultuse üldisemat süvenemist läänemaailmas. Ehk on koriluse levik seotud ka linnainimese teatavate autentsusotsingutega ja igatsusega looduslähedasema eluviisi järele. Samas on oluline välja tuua, et korilus ei ole ju ainult toidumaailma trend või subkultuuride elustiili väljund. Tegelikult on loodusandide kogumine ja kasutamine, sh siinse piirkonna inimestele, ikka veel üsna omane ja asjakohane praktika, millel on arvestatav majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne mõju. Veelgi enam, Miles Irving rõhutab on raamatus „The Forager Handbook”, et oleme olemuselt korilased ning korilus on inimese füüsilisest ja bioloogilisest ülesehitusest lahutamatu. Meie keha ja närvisüsteemi erinevad funktsioonid on selleks ideaalselt kohandunud. Irving on veendunud, et kui pühendada veidigi aega metsiku toidu korjele ja kasutamisele, mõistame peagi, et „see pole elustiiliga seotud valik, vaid tagasipöördumine meile väga omase iidse eluviisi juurde”[1]. Küll on Irvingu sõnul läinud tänapäeval pigem kaotsi korilust ümbritsev kultuur, mis mõtestaks metsikute taimedega seotud vanu kombeid ja vahendaks nende kasutusviise. Samas pole mõtet kadunud teadmisi taga igatseda. Kuna ammune olemuslik side korilusega on säilinud, on ka kultuur selle ümber taastatav ja uuesti loodav. Irving järeldab, et oleme loomas oma aja- ja kohaspetsiifilisi koriluskultuure, mis toetuvad just uutmoodi korjekommetele ja kasutusviisidele.[2] Seega võib läheneda kirjeldatud korilustrendile kui uue koriluskultuuri ilmingule.

Sotsiaalpoliitiline ja kogemuslik mõõde

Korilust võib vaadelda ka poliitilise valikuna, sest see laiendab inimese vabadust teha teadlikumalt tarbimis- ja elustiiliotsuseid. Loodusandide korjamine aitab eemalduda toidutööstuse hoobadest ning liikuda sõltumatuma ja loodust hoidvama elustiili suunas. Teadmine, kuidas metsikult kasvanud toitu korjata, kasutada ja valmistada, võimaldab taanduda kapitalistlikust tarbimismudelist ja olla vähem sõltuv toiduainetööstusest. Tekib võimalus ise otsustada, kust meie toit pärineb, kuidas see on kasvatatud, mil määral on seda töödeldud ning kuidas see on meie lauale jõudnud. New Yorgist pärit korilane Marie Viljoen kirjutab: „Enamik meist on harjunud sööma passiivselt. Me sööme ette kantud, kenasti pakendatud ja kergesti äratuntavat toitu. Me ei ole teadlikud sellest, kuidas see toit on meieni jõudnud, kui palju inimesi osales selle käitlemises või mis tingimustes see kasvas […]. Korilus aga eeldab teadlikku suhestumist toidu ja meid ümbritseva keskkonnaga, milleni me ei jõua kunagi toitu pelgalt tarbides. Korilus võimestab.”[3] Teadmiste omandamine ja jagamine metsiku tooraine, korjekohtade ning kasutusviiside kohta laiendab meie valikuid. See omistab toidule uue tähenduse ja annab suurema otsustusõiguse eluviisi üle, süvendades samas kogukondlikku ja loodustunnetust. Korilus on vaatlus, uurimine, osalemine – looduses ringiuitamine, maastiku põhjalik tajumine ja loodustekstuuride kompamine. Ühtäkki hakkad tähele panema, kui palju on meie ümber söödavat loodust, hakkad otsima hooajal kasvavaid lemmikuid või raamatust avastatud uut metsikut taime, mille maitset pole veel kunagi varem tundnud. Õpid märkama taimede kasvufaase ja seeläbi looduse muutumist läbi aastaaegade. Tuttav kraaviäär või metsatukk saab uue kvaliteedi.

Ajalisus ja kohalisus

Mul on tulnud ette olukordi, kus palutakse mõne sündmuse korraldamist perioodil, mil värsket metsikut toitu või kindlat tooret pole võimalik hankida. Nüüdisajal oleme harjunud sellega, et igasugune toit on kättesaadav aastaringselt. Korilus toob meid aga maa peale tagasi, sõltudes otseselt looduse rütmidest ja aastaaegade vaheldumisest. Metsiku toidu varumisega on võimalik võtta hooajalisest, mitmekesisest ja piirkondlikust toitumisest maksimumi. See on keskkonnale kergem, sest väheneb toidu kasvatamise, töötlemise, pakendamise ja transportimise koormus ning saaste (loodusest korjatud toit on vaba agrokemikaalidest ja toidukilomeetritest). Metsiku toidu kasutamine õpetab meid hindama looduslikku elurikkust. Sellise toidu loodusest korjamine aitab meil sõltuda vähem intensiivpõllumajanduse pakutavatest monokultuuridest ja mitmekesistab meie toidulauda. Metsikult kasvanud taimedel on üldiselt ka kõrgem toiteväärtus.[4] Korilusest võib saada sügav kohalolu ajas ja ruumis. Lisaks on taimede, seente, marjade korjamine tihti kordav, üsna täpne ja aeganõudev, seeläbi aga ka küllaltki meditatiivne ja rahustav tegevus. Järjekordne õrn lehevarre praksatus, millele järgneb veel ja veel üks. Korilus on praktika. Lihtne viis astuda sügavamasse suhtesse iseenda ja ümbritsevaga.

[1] Irving, M. 2009. The Forager Handbook, lk 4.
[2] Samas, lk 4–5.
[3] Viljoen, M. 2018. Forage, Harvest, Feast: A Wild-Inspired Cuisine, lk 2.
[4] Irving, M. 2009. The Forager Handbook, lk 3.

Liis Tuulberg on Metsik Toit OÜ asutaja, korilane, antropoloog, fermenteerimishuviline.
Tutvu tema koriluseksperimentidega Instagramis.

Korilase spikker

Nimetamisel on suur mõju meie suhtumisele. Mis hetkel hakkame pidama „söödavat” „toiduks” või „umbrohtu” „toitainerikkaks väetoiduks”? Inimesed pole harjunud sööma metsikult kasvanud taimi, sest nad kas ei oska sellist toorainet tuvastada, nad pole kohandunud selle maitsega ja/või nad pole harjunud kogema seda „toiduna”. See, mille paigutame kategooriate „söödav”, „mittesöödav” ja „toit” alla, tuleneb paljuski kultuurilistest, looduslikest jt kohalikest eripäradest. Metsikult kasvanud tooraine paigutub aga tihti nende kategooriate piirialadele.

Koriluse all mõistetakse erinevate söödavate viljade, marjade, seente, taimede ja nende osade – juurte, õite, lehtede, pungade, koorte jms – korjamist toitumise, kosmeetika ning keha turgutamise ja ravimise eesmärgil. Korilust võib ja saab harrastada aastaringselt nii maal kui ka linnas, nii aasal, mere ääres kui ka metsas (ja paljudes teistes looduskooslustes). Eestis kehtib igaüheõigus (seadustel ja tavadel põhinevad eetilised arusaamad), mille kohaselt on lubatud riigimaalt loodusandide korjamine, kui seda tehakse loodust hoidvalt. Alati tuleks olla kindel, et korjatav on pärit puhtast keskkonnast ning et oled täie kindlusega tuvastanud, mida korjad. Hea tava on korjata ainult väike osa kasvava taime populatsioonist ning vältida korjamist, kui loodusandi leidub liiga vähe või kui see on haruldane.

Fotod: Jaak Kaevats

Galerii