20 aastat tagasi, 1996. aasta mais astusid ühise nimetaja Ritmos Liquidos alla koondunud Paul Oja ja Madis Nestor esimest korda üheskoos DJ-pulti. Asukohaks tollal Pärnu Mai klubi ning ürituseks elektroonilist tantsumuusikat koondanud kogumikkasseti „Legends of the Nite” esitluspidu, millel oli esindatud ka Ritmos Liquidose kui produtsendiduo lugu „Roots of Rhythm”.

Sel laupäeval, 28. mai keskpäeval Erinevate Tubade Klubis algaval üritusel tähistavad mehed selle ajaloolise sündmuse aastapäeva sümboolse 20-tunnise maratonsetiga, kus tulevad mängimisele lood, mis on neid elu jooksul olulisel määral mõjutanud – tähtsamatest lapsepõlvelemmikutest moodsate klubimuusikaklassikuteni välja. Lisaks tuleb sel päeval müüki ainulaadne kassett, kus peal 13 Ritmos Liquidose lugu, millest enamik pole laiema avalikkuse kõrvu jõudnudki. Rääkisime 20. juubeli puhul Oja ja Nestoriga tollest esimesest plaadikeerutamisest, Tallinna keldripidudest ja sellest, kelle sünnipäevaks sündis üks nende põhilugusid „Škoda Mazda”.

Tähistate laupäeval 20 aasta möödumist sellest, kui te esmakordselt koos DJ-puldi taha astusite. Alustame siis algusest – kuidas te üldse üksteist leidsite?

Paul Oja: Ühiste tuttavate kaudu. Käisime ühtedel pidudel ja ilmselt nii need seosed tekkisid. See ringkond ei olnud nii suur ja kõik teadsid niikuinii kõiki. Mina tegin muusikat juba enne ja kuidagi läks sõna lahti, et mul on kodus sellised võimalused. Sealt käis igasuguseid inimesi läbi, aga Madis jäigi käima.

Mida too esimene pidu endast kujutas?

P.O.: Meie lugu võeti ühe kogumikkasseti peale, mis kandis nime „Legends of the Nite”, mida esitleti erinevates kohtades, Pärnus muu hulgas. Seal oli hästi palju DJ’sid ja igasuguseid artiste, kes tegid live‘e, aga me mõtlesime, et mängime parem plaate.

Madis Nestor: Me tegime kõigepealt musa ja seda oli vaja presenteerida ka, aga meie polnud eriti valmis tegelikult live’e andma. See esimene kord oli suuremal määral laenatud plaatidega, sest meie enda plaadikogud olid veel suhteliselt olematud. Pane ennast nüüd sellisesse olukorda, kus üks võimalus muusikat kuulata oli kord nädalas Soome raadiost ja teine lugeda ajakirju ja saada aru, kas sulle meeldib mõni lugu või mitte. Mõeldes praegu, kui lihtne on tänapäeval kõike kätte saada, siis see, millega meie tegelesime, oli ikka suhteliselt ulmeline.

P.O.: Puhtalt nimede ja kirjelduste järgi. Kui peol mingit lugu kuulsid, sai mõnikord minna piiluma, aga seda spot’imise võimalust eriti ei olnud.

M.N.: Pluss Raul (Saaremets – M.M.) ka muidugi. Rauli saadet („Vibratsioon” – M.M.) kuulasime nagu käiks kirikus. Mul tuleb meelde, et mu klassivennad läksid sellega üsna kaasa, et ma neile alternatiivmuusikat tutvustasin. Klassiõhtutel pididki nad kuulama kassetti pealt house’i. Tegin veel kassettide vahele paberid, kus olid kirjas lood ja nende kõrval vastavalt headusele tärnid. Selles samas seltskonnas, kus ma koolis käisin, oli ühe Kakumäe noormehe naabriks DJ Critikal ja tema vanaisa ehitas kassetimängijaid niimoodi ümber, et neil sai kiirust muuta. See oli next level, nii et ma olen ühel üritusel mänginud isegi kiirust muudetavate kassetimängijatega. See oli midagi väga omapärast.

P.O.: Kuigi elektrooniline muusika on minu jaoks siiamaani anonüümne žanr, kus artist niivõrd esil ei peaks olema, tundus plaadimängimine asjade loogiline jätk. See esimene pidu oli muidugi täielik katastroof, sest rahvast seal eriti polnud. Enamus inimesi olidki DJd ja artistid. Mis seal lõpus toimuma hakkas oli üsna kaootiline ja igaüks tahtis ilgelt mingeid lugusid panna, tüüpiline noorte värk.

Kelle initsiatiivil „Legends of the Nite” kokku pandi?

M.N.: Selle väljaandjaks oli Wix Records, mille taga seisid sellised mehed nagu Priit Talv, Tanel Viksi ja lisaks oli seal kambas veel Sten Saluveer. Võib-olla keegi veel.

P.O.: Aeg oli selline, et kui sul endal kassetileibelit polnud, oli ikka jamasti, sest hästi paljud andsid kassette välja.

M.N.: Väga paljud olidki Wixi omad. Nemad olid need, kes noori enda alla võtsid.

P.O.: Tegelikult tegime lood „Legends of the Nite’i” kahele osale ja kummalegi kassettile ei pandud miskipärast neid lugusid kirja. Vahelehed olid juba ära trükitud ja nad unustasid meie loo sinna lisada. Lõpuks trükiti see kasseti kesta peale. Teise volüümiga oli mingi sarnane lugu.

M.N.: Vaatamata sellele, et nad selle lõpuks ära trükkisid, pole Discogsis teise kasseti kohta ikkagi märget, et see lugu seal peal on. Ühesõnaga meil on ühe loo eest credit täiesti saamata. (Muigab)

Teie „Škoda Mazda” ilmus veel ju ka Saaremetsa 1997. aastal välja antud „Vibratsiooni” kogumikul.

M.N.: Pidime minema õhtul Tõnso (Aivar – M.M.) sünnipäevale ja kuna meil polnud talle kingitust, siis tegimegi selle loo. Tol ajal saadeti kõik asjad Saaremetsale ka, et äkki ta mängib raadios. Neid noori, kes tahtsid oma muusikat läbi raadio kuulda oli päris palju. Nii see Rauli kätte jõudiski ja ta otsustas, et tahab selle „Vibratsiooni” kogumikule panna. Peale seda mängis seda juba Elektra.

P.O.: See raadiojaam oli Mega FM, mis oli midagi Power Hit Radio laadset, kus kõlas tantsulisema kallakuga popmuusika. Seda lasti seal ükskord päeva ajal ja ma olin nii, et „oh my god, päriselt!”.

M.N.: „Vibratsiooni” kogumik oli tollal kõige prestiižem koht, kus ikkagi olla, sest Raul oli nii-öelda kõikide noorte artistide eeskuju ja saada valitud selle kogumiku peale, tähendas ikka täielikku tippmomenti.

Küsin siin veel vahele, et mis seos Tõnso, Škoda ja Mazda vahel on?

M.N.: Oligi tegelikult see, et meil oli lihtsalt kingitust vaja. Lõpuks olime selle üle ikka eriti uhked.

P.O.: Selleks ajaks tuli meil muusika tegemine nii hästi välja. Kasseti pealt, mis nüüd välja tuleb, on näiteks kolm lugu kõik ühe päeva jooksul tehtud. Lõpuks sai meil sämplimismaterjal otsa, käisime tõime plaate juurde ja tegime ühe loo veel.

M.N.: Käisime linnas ühe sõbra juures vaatamas, mis plaadid ta vanematel on.

Mis te sealt siis saagiks saite?

P.O.: Üks lugu valmiski nii, et ühe hästi kõlava diskoplaadi peal on kolm korda nõela tõstetud, sellest tuli väga hea akordiareng ja sellest omakorda lugu. Enesekindlus oli sel ajal täiesti laes.

M.N.: Neid tingimusi, millega me toona muusikat tegime, ei saa ikka üldse praegustega võrrelda. Nüüd võid teha ükskõik kui paljudel radadel mida iganes. Paulil oli tollal Amiga arvuti, millel oli neli rida ja sellesse nelja ritta pidi ära mahutama kogu informatsiooni trummide, sämplite jms kohta. Vahepeal läks see muusika tegemine ikka matemaatikaks kätte. Mina olin see, kes kõrval ütles, kuidas olla võiks ja siis Paul pidi olema see, kes kõik paika tõstab. Aga ega meil sellepärast midagi nagu halvasti ei olnud.

P.O.: Saime hakama ja isegi päris hästi, kuigi alati oleks võinud midagi juures olla.

M.N.: Vist mingi ühe loo olemegi teinud suuremate võimalustega. Hiljem muidugi ka. Sellest kassetist, mis nüüd ilmub, on plaanis teha ka digitaalne versioon, kuhu paneme ilmselt juurde need lood, mis oleme hiljem teinud. Kuna meil on ajastute mõttes nii erinev sound, ei tahtnud me neid uuemaid lisada. Paari looga ootame ka, et Sten Saluveer kunagi Jaapanist tagasi tuleks ja need meile annaks, sest meil endal pole neid. Arhiveerimine polnud meie tugevam külg. Kogu materjal oli põhimõtteliselt alles ühe Maxelli kasseti peal, mille vahel oli paber, kus olid enamvähem suvalises järjekorras kirjutatud lugude nimed ja selle järgi tuvastasime neid uue kasseti jaoks.

P.O.: Aga see on tegelikult tore, minul ei oleks elu sees see kassett alles jäänud. Selles mõttes, et Madis oli ainuke koht, kus need lood olemas olid.

Kust see nimi, Ritmos Liquidos?

P.O.: Esimeses loos, mille tegime, kasutasime üht Carlos Santana loo „La Fuente Del Ritmo” sämplit. See oli hästi vana plaat, millel oli hispaaniakeelne jutt, kuidas CDsid puhastada ja seal oli see „liquidos”, et nendega ei tohi. House-muusikas oli kogu see ladina-ameerika värk hästi ajakohane. Kõik Masters at Worki asjad jne. Hästi palju hispaania keelt käis läbi.

M.N.: Mõtlesime olla huvitavad. (Muigab)

Kui esimese esinemise puhul saite DJ-setiga ära nihverdatud, siis millal te esimese live’i andsite?

M.N.: Hollywoodis, 96. aasta suvel. Meid lükati põhimõtteliselt kohe tundmatus kohas vette.

P.O.: Esimesest plaadimängimisest oligi põhimõtteliselt kuu aega möödas, kui meid pandi Hollywoodi suurde saali, et tehke live.

M.N.: Me olime Eesti esimene elektroonika ansambel, kes esines Hollywoodis, suurele saalile. Selle peo nimi oli Heaven & Hell. Enne meid mängis Koit Raudsepp mingit hardcore’i taolist mussi. See oli minu arvates üsna omapärane kogemus. (Naerab)

P.O.: See oli juba selline mainstream üritus ja tantsumuusika oli jõudnud suurtesse klubidesse.

M.N.: Kui Rhythm Doctor hakkas rohkem Eestis käima, tekkis selline üritus nagu House of Rhythm, millest kujunes hiljem välja Mutant Disco. Peale seda tehti kohe Heaven & Hell ja see oli tegelikult ülimenukas. Esimese live’i kohta on üks tore lugu, kuidas me selleks ette valmistusime. Paul oskab ilmselt rohkem pilli mängida, aga mina tollel hetkel eriti suur klaverimängija ei olnud. Kuna meil oli vaja sel hetkel esinemisele midagi juurde anda, et me seal lihtsalt ei seisaks, tellisime sinna sündi.

P.O.: Jagasime ära, et Madis tegeleb sündiga. Ma vahetasin puldis lugusid ja ajasin vokaalijuppe peale. Ma mäletan, et Madis oli veel hästi murelik ja tõsine selle pärast. Mõned tegid ikkagi ka niimoodi live‘e, et tulid oma suure monitoriga ja panid muusika mängima. Pimedas, kuskil mingi strobo vilkus ja siis olid kaks dude’i montoriga arvuti ümber. Ega nad ei teinud seal midagi, lihtsalt vaatasid arvutiekraani.

M.N.: Ma ikka mängisin mingeid akorde. Kõlas nagu päris. Okei, soundcheck’is teed küll seal asja ära, aga kui tuba on ikka rahvast täis ja sa pead keskenduma veel mingile sellisele asjale… Aga saime enamvähem hakkama, kuigi publiku mõttes oli see kõige valem koht, kus me oleks saanud olla. Me esinesime Koit Raudsepa ja tolleaegse Prodigy DJ Nik Lemani vahel.

P.O.: Koit mängis sellist kanget klubi-house’i ja siis tulime me oma 8-bitise saundiga sinna.

M.N.: See kontrast oli päris suur.

Oli teil siis oma konkreetseid iidoleid ka, kellelt te toona šnitti võtsite? Kust see saund pärines?

P.O.: Jaa, aga õnneks kõike segamini. Meil olid küll mingisugused eeskujud, aga kui me varastasime, siis varastasime siit ja sealt. Mitte väga otseselt.

M.N.: Kui inimene on kuulanud 90ndate house’i, siis ma arvan, et ta saab meie lugude põhjal aru, kes need eeskujud on. Arvan, et mõned sämplid on ka päris äratuntavad.

P.O.: Kaasaegset muusikat me ei sämplinud. Mul on siiamaani jäänud see, et väga kaasaegset värki ma ei kasuta. Me kuulasime niikuinii nii palju mingit muud muusikat ka, mitte ainult house’i. Kindlasti on midagi hiphopist ja attitude’i poolest peaks sealt läbi kostma ka punk suhtumine. Ma arvan, et me võtsime üsna igalt poolt midagi.

Mainiste, et 96. aastal oli klubikultuur juba arengus sammu edasi astunud. Mis need põhilised kohad olid, kus te käisite ja mängisite?

M.N.: Lõppkokkuvõttes mäletan neid asju kõige paremini, mille kohta mul on flaier või siis just see, et kas miski on olnud esimene või teine. Neid mängimisi oli tegelikult päris palju. Ühel hetkel mängisime Bel Airis ikka üsna tihti. Meil oli isegi korra kuus oma pidu ja tol ajal oli see ikka väga aktiivne mängimine. Kogu raha kuluski ainult plaatidele. Mul on selle kohta tore lugu, kuidas ma jäin haigeks ja saatsin ema ühe plaadi järele. Samal ajal sattusid ta kõrvale Tõnso ja Saaremets, kes vaatasid et „mis kuradi plaat see on?” Lõpuks tuli välja, et see plaat oli mul juba olemas ja ärisin selle Saaremetsale mingite plaatide vastu ära.

P.O.: Bel Air oli selline läikiv ja viisakas, aga kui seal omanik vahetus tekkis Zone 14, mis oli ikka urgas.

M.N.: Minu jaoks vähemalt mitte, sest minu jaoks oli see üks esimesi töökohti. (Naerab) Alguses olime me kogu aeg keldrites. Mina käisin oma esimestel pidudel sellises kohas nagu Restko, mis on asub Linnateatri lähedal (Suurtüki ja Laia tänava nurgal – M.M.). Kõik olid sellised pimedad madalad kohad, kus ainuke valgus oligi praktiliselt plaadimängijate valgustid.

P.O.: Isegi meie klassiõhtud toimusid alati samasugustes keldrites. Me oleme põhimõtteliselt oma terve lapsepõlve veetnud…keldris. (Naeravad)

M.N.: Teine koht, mis oli veel väga lahe, oli Biti torn. Üks linnamüüri tornidest, mille kolmandal korrusel oli suur saal ja selle keskel kamin. Siis veel Müürivahe 33 ⅓. Seltskond oli põhimõtteliselt kõik see musaseltskond, aga ka kunstnikud ja näitlejad käisid just seal pidudel, mitte kusagil mujal. Ühel hetkel kui Hollywoodi muusikaprogrammi juht oli Enn Parel, hakkas ta rohkem house’i klubisse viima.

P.O.: Siis läkski umbes aasta ja ühel hetkel olidki house ja hiphop juba igal pool.

M.N.: Mingi aeg käisime Pirital klubis Piraat. Läksin sealt teinekord isegi jalgsi Õismäele.

P.O.: Ma ei saanud sinna sisse. Paar korda proovisin ja sii lõin käega. Olen sealt kaks korda niimoodi tulnud novembrikuus, et ei saanud peole ja pidin novembrikuus läbi vihma Kalamajja kõndima.

M.N.: Väga palju oli ka selliseid üritusi, kus oli live-bänd ja pärast seda DJd. Kõige lahedam oli see, et live võis olla täiesti teisest ooperist. Näiteks esines Zahir ja peale seda pandi house peale. Praegu tundub nii, et Zahiri publikule ikka väga palju house’i ei mängiks. Ma ei taha Zahiri publiku kohta midagi öelda nüüd, aga omal ajal oli see koosolek niivõrd lihtsam. Kuna neid võimalusi oli nii vähe, hoiti kõigest kümne küünega kinni. Selles mõttes oli see omapärane aeg. Enamus rahvast oli ka peo lõpuni. Sellist tunnet, et pidu hakkaks ära vajuma polnud. Reedel hakkas pidu, DJd mängisid kuskil viieni välja, esimene troll läks mingi kell kuus ja siis istud seal Balti jaamas ja ootad. Ma olen ikka korduvalt oma peatusest mööda sõitnud ja maganud trollis niimoodi, et mulle öeldakse, et „kuule, sa maha ei pea minema?” Lihtsalt see eesmärk, mille pärast sa seda olid nõus tegema olid, oli väga lahe.

P.O.: Kui Bel Air tööle hakkas, siis läks intensiivsemaks, aga enne seda olid peod umbes korra kuus.

M.N.: See oli ikka siuke rare värk ja tänu sellele olid energialevelid väga omapärased.

Kui kaua te Liquidosega aktiivselt tegutsesite?

P.O.: Põhiline aktiivne osa oligi 96. aastal. Hiljem oleme lugusid juurde teinud.

M.N.: Korduvalt on vaja olnud ju seda tähistada, et me nii kaua plaate oleme mänginud. Siis me olemegi iga kord ühe loo juurde teinud.

P.O.: Põhiosa, mis kasseti peal ilmub, on paari kuu jooksul tehtud.

M.N.:Enamuse tegime nii, et üks õhtu üks lugu. Vahel harva läksime sama loo juurde tagasi. Pigem oli nii, et jaa, see on purgis. Pluss siis see, et üks laupäev tegime kolm lugu korraga. Võib arvata, et me oleks võinud päris palju mussi lisaks teha, kui me nii produktiivsed olime. (Naerab)

P.O.: Praegu rääkisin ka Madisele, et teeks ühe uue loo ka, aga pole aega olnud. Aga me teeme kindlasti.