2014. aasta juunis ilmus raamat pealkirjaga „Sõbralik semiootika: Semiosalongi tekste aastast 2011-2014”. Ses on 22 artiklit, raamatu kokkupanijate Piret Karro ja Kristin Orava eessõna ning kõik tekstid läbi lugenud Raul Taremaa kaanepilt. Ent see, mis on paberil, on vaid osa neli aastat kestnud elavast Semiosalongi seminarisarjast, mille peamiseks eestvedajaks on olnud Tartu Ülikooli semiootikatudeng Piret Karro. Ajasime natuke juttu Semiosalongi ja semiootika teemal.

Kalevi Kull: Semiosalong on väldanud neli aastat. Seminarid on toimunud Tartus, Tallinnas, Viljandis. Kui palju või kus veel on seminare aset leidnud?

Piret Karro: Tartus on toimunud nelja aasta jooksul umbes 25 seminari – kevaditi kuus kuni kümme regulaarset üritust – ning mõnikord on Semiosalong olnud Tartus ka festivalide osaks. Tallinnas leidis 2013. aastal aset kolm seminari. Tänavu sai teemal „ERROR” teoks kümme eriseminari, mille kuraator polnud mina, vaid Kristin Orav. Viljandis toimus 2013. aastal neli seminari.

K.K.: Ja nüüd veel Pärnu?

P.K.: Pärnusse me läheme trükist esitlema, seal ei ole ma Semiosalongi varem korraldanud.

K.K.: See on siis olnud parajasti aeg, mil õppisite ülikoolis semiootikat?

P.K.: Täpselt, esimesel kursusel alustasin ja nüüd on neljas kursus läbi.

K.K.: Ma tunnen selle seminariseeriaga suurt sugulust. Kui olin ise tudeng, 1973. aastal umbes, alustasime koos sõpradega teoreetilise bioloogia seminaride sarja. Sellest kasvasid pärast teoreetilise bioloogia kevadkoolid, mis kestavad tänini. Kuskil 90ndatel alustas Kadri Tüür seminare ökokriitikast. Alguses koos Tiiu Speegiga, hiljem liitus Timo Maran, need kestsid pikka aega ja neist arenes välja terve tänini kestev ürituste seeria ökosemiootika või siis ökokriitika vallas. Millest Semiosalongid alguse said?

P.K.: Kõige esimene impulss ei tulnud üldse minult, vaid minu kursusekaaslaselt Rasmus Rebaselt, kes kutsus mu 2011. aasta jaanuaris kaasa Katre Väliga rääkima. Ta oli kuulnud, et kunagi toimus filmiõhtute sari nimega Semiootiline Salong, millest mina ei teadnud midagi, aga Rasmus tahtis uut visuaalsemiootikateemalist sarja alustada. Kuidagi läks aga nii, et kuna Rasmus oli korraldamises passiivsem ja mina aktiivsem, siis päris kiiresti, juba esimese hooaja jooksul, hakkasin kõike ise tegema – valima inimesi, keda kutsuda, ja suhtlema ruumide ja publikuga.

K.K.: Kuidas on seminaride vorm või formaat selle nelja aasta jooksul arenenud või muutunud?

P.K.: Üllatavalt mitte väga palju. Esimene eesmärk või kontseptsioon, mille ma sõnastasin, oli luua seminarisari, mis on semiootikateemaline, kus räägivad suures osas semiootikud, kuid ka teised inimesed, aga mis ei ole loengu vormis, vaid on mitteformaalne – inimesed tulevad kokku ja arutavad mingil teemal, mis neid huvitab ning mis on intrigeeriv ja semiootiline. Enam-vähem on see nii ka siiamaani toiminud. Oluline muutus on see, et alustasime ikkagi ülikooli ruumides, aga teise hooaja keskel, 2012. aastal kolisime nii-öelda avalikku ruumi, kohvikutesse. Minu korraldatud hooajad pole olnud peale esimese, milleks oli visuaalsemiootika tsükkel, ühe teemaga piiritletud, aga Kristin Orav organiseeris Tallinnas sel kevadel eriseminaride sarja teemal „ERROR”, nii et see on natuke teistsugune või järgmine samm. Üldiselt aga ongi olnud eesmärk mitteformaalsus, salongilikkus ning me oleme kõik need aastad ka enam-vähem selles vormis tegutsenud.

K.K.: Ja osaliste hulk on ka enam-vähem ühesugune olnud?

P.K.: Jah, ka esimese hooaja seminarides oli mõnes 20 inimest, mõnes 40. Numbrid on mingil määral samaks jäänud, aga rekordid on aastatega järjest kasvanud, 2013. aastal oli ühes Semiosalongis näiteks 63 kuulajat. Nüüd, neljandal aastal tajusin, et juur on maas, ma ise ei pea midagi tegema, et ruum inimesi täis oleks. Tunda on, et ollakse harjunud kuulamas käima. Mitmesse linna laienemine muidugi suurendas oluliselt publikut.

K.K.: Kui vaadata seminare, mis kestavad aastaid, siis on tihtipeale nii, et eestvedaja ise on mõtleja, kes on probleemist ja sellega tegelemisest sügavalt huvitatud. Selliseid seminare on olnud palju nii teaduses kui muudes intellektuaalsetes sfäärides, semiootikute eestvedamisel ka mitmel pool maailmas semiootika valdkonnas. Mis on see probleem või problemaatika, mis teid neid seminare tehes kõige enam põhiliselt huvitanud on?

P.K.: Minu spetsiifilisem huvi – kas mind huvitab soolisuse semiootika, biosemiootika või mingid teemad – on aastate jooksul muutuv, aga kõige tuumsem probleem on semiootika ise. Kui tulin alguses osakonda õppima, siis olin kohutavalt häiritud, kuna semiootika tundus mulle mingisuguse abstraktsiooniteadusena, millest pole maailmale kasu. Selline tarkade inimeste heietamine. Aga olin sunnitud seda õppima, kuna mul ei olnud teisi valikuid, oli kuidagi sattunud nii. Kui ma alustasin esimese aasta teisel semestril Semiosalongi korraldamisega, hakkas see mulle semiootika jaoks tähendust looma. See andis mulle väljundi, kuidas leida semiootika olulisus maailmas, kuidas mängida nende meetoditega, mida me koolis õpime, kuidas semiootika elulisemaks muuta, kuidas see klassiruumist välja tuua. Täpselt sel ajal, pärast esimest semestrit, kui hakkasin semiootikast aru saama, vaimustusin sellest kohutavalt. See tundus mulle ühtäkki väga olulise ja universaalse analüüsimeetodi ning äärmiselt väärtusliku teadusena. Mind huvitab semiootiline meetod ja ma tahan sellega tegeleda. Semiosalong aitab mul seda teha.

K.K.: Kas siin õnnestuks sõnastada kuidagimoodi see, mis erilist huvi semiootika seejuures tekitas, milles tundus olevat selle väärtus?

P.K.: Mul on tunne, et nii ajalugu, filosoofia kui mõned teised spetsiifilisema teemaga tegelevad alad suudavad maailma mingeid tahke kujutada, erinevaid teadmisi ammutada ja fakte välja otsida, aga tegemist on kirjelduse, mitte analüüsiga. See on meelevaldselt öeldud, tegelikult muidugi on ka analüüsi, aga semiootika kuidagi paljastab täpsemalt need mehhanismid, mis maailmas toimivad. Mitte lihtsalt ei anna ülevaadet, kuidas mingid asjad on, vaid näitab, kuidas süsteem põhimõtteliselt töötab. Ja ma kasutaksingi sellist väljendit.

K.K.: Paljastab mehhanismid?

P.K.: Jah, täpselt. Nagu „Matrixi” filmis. Kuidas maailmas asjad käivad. Kui automehaanik tõmbab kapoti lahti ja saab aru, kuidas mingid asjad seal toimivad, siis kultuurisemiootik vaatab kultuuri samamoodi ja mõistab, mis toru kuhugi läheb ja mis selle funktsioon on. See ongi põhjus, miks semiootika mind huvitab. Ühtlasi on semiootika niivõrd universaalne, seminari teemade ampluaa on olnud ikka väga lai.

K.K.: Kui lasta silme eest läbi toimunud Semiosalongi seminare, siis millised neist olid iseendale kõige huvitavamad või mis olid olulisemad ideed, mida õnnestus neist ammutada?

P.K.: Mul on endal kogunenud nende aastate jooksul umbes 40 Semiosalongi kogemus. Ülejäänud 10 on Kristinil. Igaühe puhul on saanud omandatud teadmisi näiteks järgmisel päeval koolis seminaris kasutada. Ma olen kuulnud, kuidas üliõpilased toovad välja näiteid või mõtteid, mida nad on Semiosalongis kuulnud. Aga huvitaval kombel üks, mis praegu meelde tuleb (ja jätan kahjutundega teised lektorid praegu varju, sest olen kõiki neid väga kõrgelt väärtustanud), ei olnud semiootik, vaid kunstnik Jevgeni Zolotko, kes kirjeldas, kuidas sünnib kunstiteos. Kõigepealt hoomab kunstnik mingit maailmatervikut, mingit jõge voolamas, tajub, et kõik on üks tervik. Siis hakkab tal peas mingi mõte moodustuma, mis oleks vaja sellest tervikust kuidagi välja tuua, eraldi objektiks materialiseerida. Ja ta alustabki selle tegemist… Seejärel võtab objekt järjest kuju – kõigepealt on kahemõõtmeline sketš paberil, millele järgneb kolmemõõtmeline kivilahmakas, misjärel tuleb hakata kuidagi materjaliga töötama. Lõpuks on ese olemas ja see muutub tagasi maailmatervikuks ning kõik on jälle üks. See võib kõlada kuidagi esoteeriliselt või liiga kunstipäraselt, aga minu jaoks on see semiootiline ka.

K.K.: Äsja suurepäraselt kaitstud bakalaureusetöö oli uurimus soolisest voolavusest. Millest huvi selle teema vastu, mis on selles põnevat?

P.K.: Mind huvitab selle juures mitu aspekti. Esiteks paeluvad mind soolised ja seksuaalsed ambivalentsused, kuna ma olen oma noore elu jooksul täheldanud, et maailm ei ole mustvalge. Teiseks on see väga eluline teema. Mulle meeldivad küll kunst ja kirjandus, aga mind köidab palju rohkem elu ise, inimesed. Ja ma tahangi otse neid inimesi uurida, nii et seetõttu viisin kaks teemat kokku. Inimesed kui semiootiline uurimisobjekt ja soolisus.

K.K.: Soolisuse dünaamika teema ei olnud siis, kui mina tudeng olin, minu meelest Tartu teadvuses üldse olemaski. Intellektuaalses atmosfääris ei olnud seda märgata. Kas tunnete põlvkondade vahet – siin praegu Tartus – huvide, arusaamade, intellektuaalsete eelistuste osas? Kui jah, siis milles seda märgata võib?

P.K.: Ma kardan, et mul ei ole sellele vastamiseks hetkel piisavalt infot, kuna ma ei tunne kõikide oma tuttavate uurimisainest, aga minu meelest väga karjuvat erinevust ei ole. Ikka uuritakse kirjandust ja keelt ja teemasid, mis on vanemad kui meie, enamik näiteks vist ei vaatle enda põlvkonna popkultuuri. Kuigi noh, tehakse ka seda ja see ongi võib-olla üks väike erinevus, et osa minuvanustest uurib täpselt seda, mis on nii-öelda nende silmade kõrgusel. Aga mingiks erinevuseks võib pidada ka nõukogude kogemust. Isegi need, kes on praegu 30ndates, tegelevad veel sellega, kuna tegemist on nende eluaja teemaga. Ma ei julge kõigi endavanuste eest rääkida, aga ma ise ei suuda nii kaugele minevikku vaadata, et uurida seda, mis on üle minu aja. (Ma ei pea siin silmas ainult akadeemilist uurimist, vaid üldse reaalsuse kirjeldamist, näiteks reklaamikampaaniaid, mis väidavad midagi olevat „nagu heal nõukaajal”.) Ma ei tunne, et mul oleks nõukogude ideoloogiaga mingi kontakt, aga ma tajun, et ühiskond, milles ma liiklen, tahab või eeldab seda, võtab iseenesestmõistetavalt, et kõikidel inimestel on mingi kokkupuude. Mitte et mulle ei meeldiks juuri tundma õppida, aga ma ei soovi, et fookus nii paigast ära on.

K.K.: Veel sellest põlvkondade erinevusest. Kuskil 50 aastat tagasi või millal see oli, kui Salinger oma raamatuga „Kuristik rukkis” muutis või näitas, tutvustas kommunikatiivset erinevust, reeglitesse suhtumise erinevust, mis võib põlvkondade vahel olla. Kas samastate ennast praeguse millenniumi- või Y-põlvkonnaga või leiate, et selline eristus ei ole sügav?

P.K.: Ma ei ole kõiki neid artikleid lugenud, mis sel teemal viimasel ajal avaldatud on. Kirjutis, mis tuli vist esimesena [Madis Järvekülg, Sirp, 13.02.2014] ja milles meie põlvkonda süüdistati laiskuses, mind ei puudutanud, sest mul oli endal kohutavalt palju teha sel ajal. Ma hoian väga tugevalt silma peal, millega minuvanused tegelevad. See huvitab mind ja ma identifitseerin ennast osana sellest põlvkonnast. Aga ma ei kirjelda seda generatsiooni kuidagi negatiivselt, vaid just, vastupidi, aktiivsena.

K.K.: Kui ma ise omal ajal seminare korraldama hakkasin, siis neli-viis esimest aastat tuli väga tihti mõte, et nüüd aitab või nüüd ma lõpetan ära, ka kevadkoolide tegemise puhul… Aga pärast ikkagi miski pani jätkama… Ikka uuesti ja uuesti. Eilsel seminaril [Semiosalong 09.06.2014 TÜ kirikus] ütlesite, et see on viimane Semiosalong. Kust selline mõte?

P.K.: See on puhtalt isiklik teema, sest ma lõpetan nüüd bakalaureuse ära ning kuna ma olen põline tartlane ja elanud suurema osa oma elust Tartus…

K.K.: Mina ka :-).

P.K.: …siis tunnen, et peaksin lihtsalt natukeseks ära minema, et nabanöör kodulinnaga läbi lõigata. Siis saan naasta ja olen rahulik, siis saan siin teadust teha ja kultuuri korraldada, aga ma lihtsalt pean… mingisugusest rahutusest lahti saama enne. Tegelikult see ei ole veel otsustatud, et päris viimane, lihtsalt… Võib-olla on. Aga kuna pärast seda seminari tuli mitu inimest minu juurde küsima, et kas tõesti viimane, ja mul on järgmiseks aastaks ka mingeid kutseid ja ideid tulnud, siis tundub, et võiks ikka edasi liikuda, aga samas tahaksin leida mingisuguse võimaluse, et ennast sellest teemast korraks välja lülitada. Elada akadeemiavälist elu… või siis mingi teise akadeemia elu.

K.K.: Semiootika, kahtlemata, juhatab positiivselt mõtlema. Raamatul, mille Semiosalongi materjalidest kokku panite, on võluv pealkiri – „Sõbralik semiootika”. Mida see teile endale tähendab?

P.K.: Semiosalongi artiklikogumiku koostasime koos Kristin Oravaga ning raamatu pealkiri tuli püüdest sõnastada Semiosalongi fenomeni – semiootika, aga mitte hirmuäratavalt keeruline, vaid kuidagi lihtsamini mõistetav, sõbralik.

K.K.: Kui ameerika semiootik Myrdene Anderson oli Tartus, tegime koos Kati Lindströmiga temaga väikese intervjuu. Viimaks küsisime, milline võiks olla veel küsimus, mis meil küsimata jäi. Myrdene Anderson vastas, et võiksime küsida, millist saba ta endale tahab. Siis me küsisime ja ta kirjeldas, millist saba ta tahaks. Väga kaunis kirjeldus, ilus pikk, looklev ja tiheda karvaga. [See intervjuu ilmus Sirbis 12. juulil 2002.] Mida ma võiksin siis veel küsida? Mis võiks olla küsimata?

P.K.: Ma ei oska öelda. Tegelikult tahan ise hoopis küsida. Ma ei ole [TÜ semiootika] osakonnalt nelja aasta jooksul väga palju tagasisidet saanud, olen pannud küll tähele, et meil lastakse tegutseda, aga ei tea täpselt, kuidas osakond või Eesti Semiootika Selts Semiosalongi suhtub. Ma saan aru, et alguses tundus vist selline laste pikapäevarühm…

K.K.: Kindlasti mitte. Ma olen vaimustuses ja tean, et mitte ainult mina. Me oleme kõik vaimustuses.

P.K.: Aitäh, seda on hea kuulda!