Tundub kohane, et saan intervjueerida katkema kippuvate suhete teemalise näituse kuraatorit ja osalevaid kunstnikke meili teel, igaühe vastused ankeetlikult eraldiseisvad. Nende kogemusi ja mõtteid ühendavad aga selgelt nähtamatud niidid, tunded, kogemused. 

Eelmisel kuul avati Tartus Kogo galeriis naistevahelist sõprust käsitlev näitus. See on teema, mis, nagu kuraator Brigit Arop ning kunstnikud Anna Trell, Cloe Jancis ja Diāna Tamane ka oma vastustes rõhutavad, oli seni liiga vähe loomingulist tähelepanu pälvinud.[1] Seda lausa alahinnatakse, nagu kirjutas Johanna Ross 2012. aastal oma artiklis: „Jätkuvalt leidub vähe niisuguseid kultuurilisi kujutusi naiste sõprusest, mis tõstaksid esile selle tugevust, sügavust ja mõtestatust. Pigem pannakse rõhku sellele, et naistega sõbrustamine on heal juhul lihtsalt tühine, halvemal juhul ohtlik.” Seda teksti soovitab ka Arop sissejuhatuseks neile, kes sooviksid teemasse veidi kriitilisemalt sisse minna.

Naised väljendavad tülpimust sellise sõpruse alahindamise suhtes ja valu sõpruste kildudeks purunemise pärast ning konstateerivad, et suhetesse peab ikka aega panustama. Kas looming ise võib selle panuse moodustada?

Mis teeb naistevahelise sõpruse teie jaoks käsitlemisväärseks teemaks? Miks see, ka isiklikus plaanis, praegu oluline on? 

Brigit: Üks põhjus, miks ma sellega tegelemist alustasin, oli seotud sellega, et ehkki näiteks kinos või televisioonis on naistevahelise sõpruse teema rohkem nähtav, on ju arvukalt filme ja sarju, mis moel või teisel seda teemat puudutavad või sellest täiesti kannustatud on, siis visuaalkunsti valdkonnas esineb minu hinnangul sõprust väga harva (naistevahelist veelgi harvem). Muidugi näeb seda kõrvalproduktina näiteks koostöödes, mis näitusest näitusesse korduvad, aga sellele on pühendatud vähe teoseid. Seega üks eesmärk oli üldse teema tõstatada ja positiivse tagasiside külluse põhjal võiks öelda, et selle vastu tuntakse huvi. Loodetavasti leian veel kaasteelisi, kes selle projekti edasiarendustes osaleda tahaksid.

Anna: Sõprus ladus vundamendi minu teekonnale kunstis. Eelmisel aastal valmis Telliskivi Loomelinnaku rohelise saali näituse „Tuur skulptuur” jaoks plastist skulptuur „Anna Trell”. Selle teose tegemise käigus tekkis mul suur konflikt oma lähedaste sõbrannadega, kes mul seda produtseerida aitasid. Pärast teose valmimist suhtlesime omavahel vaid siis, kui vaja oli. Kunsti pärast läksime tülli ja tundus ainuõige see tüli ka kunsti kaudu ära lahendada.

Naiste sõprustes on palju romantilist ja intiimset.

Cloe Jancis

Cloe: Naiste sõpruse teemaline näitus tundus kui midagi väga värsket. Ma ei olnud näinud, et keegi oleks seda näituseruumis käsitlenud. Aga miks ometi? Silme ette tuleb palju romantilisele armastusele pühendatud teoseid, ent platoonilisele (ei tea, kas see sõna isegi pädeb) armastusele sõbra vastu… Ei meenu. See pani mind mõtlema naistevahelise sõpruse esindatusele üldisemalt, sealt edasi enda sõprussuhete ja tundeväljenduste peale. Naiste sõprustes on palju romantilist ja intiimset, tekkis soov neile teose kaudu armastust avaldada.

Diāna: Kui Brigit mind näitusel osalema kutsus, nõustusin kohe, sest uurisin sel ajal jumalannasid ja naise keha tsüklilisust, otsisin üldiselt naisi jõustavaid lugusid. Neid tahangi kunstnikuna luua, lugusid, mis annaksid meile naistena võimu. Lood, mille järgi oleme viimased paar sajandit elanud – lood progressist, kasvust ja domineerimisest –, ei teeni ühiskonda ning kindlasti mitte planeeti ja loodust. Ma arvan, et vaja on terveneda, saada sõbraks iseenda, oma keha, seksuaalsuse, vaba eneseväljendusega, lubada endal olla nähtav ja haavatav. Viimasel paaril aastal olen sõbrunenud tasapisi oma sisemise naisega. Mulle meeldib märgata mu enda energia omadusi ja nüansse, naiseliku yin’i ja meheliku yang’i tantsu, mis toimub meie sees hoolimata soost. Enamasti olen ma maskuliinses energias, s.t tulemustele orienteeritud, ja see põhjustab sageli läbipõlemist. Mulle on väga tähtsad sisekaemus ja rahulik aeg, enda tsükliga kooskõlas elamine. Ainult siis, kui leian selle tasakaalu, tunnen end täielikult õitseva ja võimsana. Tihti on see aga keeruline, sest meie ühiskonnas ei hinnata seda. Nende printsiipide kohaselt elamine ning nende jagamine oma sõbrannadega lisas mu ellu ja suhetesse kahtlemata uusi jooni.

Näitus kasvas välja lugemisklubi kohtumistest, mille keskmes olid temaatilised tekstid. Mis väärtuslikke teoseid te sõpruse ja naistevahelise sõpruse kohta välja tooksite või lugeda soovitaksite? Siinkohal pean silmas ka filme, sarju, Instagrami kontosid, teoreetilisi tekste jne.

Brigit: Kui tuhnida, leiab eri valdkondadest omajagu teooriatekste. Ise olen eelistanud ajaloolist, filosoofilist või kultuuriuuringutega seotud vaadet, psühholoogiakirjandust ei ole veel läbi närinud. Viimati lugesin näiteks Routledge’i kogumikku „Friendship: A History” (toimetaja Barbara Caine), mis käsitleb sõpruse ajalugu antiikajast tänapäevani ning joonistab välja, kuidas sooküsimus on seoses sõprusega aegade jooksul muutunud. Kui rääkida filmidest, siis mulle meeldib väga Greta Gerwigi looming ja see, kuidas ta naistevahelisi suhteid käsitleb (nt „Väikesed naised”, „Lady Bird”, eriti muidugi „Frances Ha”), aga lähiregioonist tahaksin tuua välja ühe uue soome filmi „Neiud, neiud, neiud”. Sarjadest on mu lemmikud „Mustlammas”, „Insecure” ja „Grace and Frankie”, multikatest „Tuca & Bertie”. Ilukirjanduse puhul ei saa üle ega ümber Elena Ferrante loomingust ja hiljuti avaldatud Simone de Beauvoiri raamatust „Inseparable”. Kultuurivaldkonnas töötamise seisukohast olen nautinud ka kunstnik Céline Condorelli ja sotsioloog Avery F. Gordoni vestlusi, mis on leitavad programmi How To Work Together kodulehelt.

Anna: Selle näituse kontekstis pakkus Brigit meile tekste, mida lugeda. Enim puudutas mind peatükk „lasting love: romantic friendships” bell hooksi raamatust „Communion: The Female Search for Love”. Ise soovitaksin sellist rumeenia filmi nagu „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”, mis räägib illegaalsest abordist ja sellest, kuidas kaks sõbrannat esitlevad end õdedena, et see teekond koos läbida. Lisan siia ka väga hinge läinud „Kupee nr 6”. Ja välja ei saa jätta kultussarja „Gilmore’i tüdrukud”, sest säärast ema ja tütre vahelist suhet pole ma kunagi päriselt näinud, kuid idee sellest teeb seest soojaks küll. Raamatutest tooksin välja veel Eileen Mylesi mõnusalt kvääri „Chelsea Girlsi”.

Diāna: Tara Brachi „Radical Acceptance” või Pema Chödröni „When Things Fall Apart” on mõlemad kaunid budistliku filosoofia raamatud, mis ei ole küll sõprusest, kuid on mind tugevalt mõjutanud ja kujundanud seda, kuidas ma iseenda ja teistega suhestun ja käitun. Sain neist ka praktilisi soovitusi, kuidas rasketes olukordades toime tulla. Ma usun, et hea sõber olemiseks peab inimene saama iseenda parimaks sõbraks. Ka Emilie Pine’i „Notes to Self” puudutas mind väga. See on väga toores, helde ja söakas raamat, milles autor räägib isiklikest valusatest või ebamugavatest olukordadest. Ta kirjutab menstruatsioonist, kokkuvarisemisest, väärkohtlemisest, nurisünnitusest, viljatusest, keerulistest peredünaamikatest – teemadest, mis on sageli tabu all ning mille jaoks ei ole alati kerge õigeid sõnu leida. Paar Instagrami kontot on minu elu muutnud. Soovitan soojalt järgmisi: @risingwoman postitab naine olemisest ja teadlikest suhetest, @verylacey seksuaalsusest, @the.holistic.psychologist psühholoogiast ja meie mustritest.

Mis erinevusi seoses vaadetega sõprusele te teemat omavahel arutades märkasite? Mis on sinu ebapopulaarne arvamus?

Anna: Tunnen, et ma pole oma sõpradega sama kirglikult kriitiline kui oma partneriga. Kui sõber on minust väga erineva maailmavaatega, ei takista see meie lähedust ja koos aja veetmist. Eks selle põhjus on siiski ka suurem distants inimesest, mitte igapäevane ninapidi koos olemine. Probleemid jäävad tihti läbi töötamata ja kripeldama. Selle teemaga proovib tegeleda ka minu Kogo galerii teos. Kuidas ikkagi mitte vaikida rasketel teemadel, vaid siseneda neisse täistuuridel, nagu oleksid romantilises suhtes? Tahaksin näha rohkem otsekohesust, piiride väljendamist ja hoolt sõprustes.

Cloe: Ma tunnen, et ma ei ole alati kõige parem sõber olnud, sest kaon oma pähe ära. Kui tegelen näitustega, on kõik minu osad sellega ametis. Mul on sõpradega meeletult vedanud, sest nad ei heida seda mulle ette. Ka minul pole oma sõbrannadele etteheiteid. Ma vähemalt proovin teha tööd selle nimel, et oleksime tingimusteta armastuse ruumis. Me teame, et oleme alati üksteise jaoks olemas. Loomulikult vajab sõprus toitu ja pühendumist ning selle jaoks tuleb aega leida, isegi siis kui seda ei ole. Ei saa lootma jääda, et teine lihtsalt mõistab. Kui ei ole pikalt mõne sõbrannaga kokku saanud ja rääkinud, avastan end väga pimedast kohast. Sõpradega rääkimine on minu elu ja loomingu toit. Paljud asjad jääksid muidu mõtlemata.

Kuidas ikkagi mitte vaikida rasketel teemadel, vaid siseneda neisse täistuuridel? Tahaksin näha rohkem otsekohesust, piiride väljendamist ja hoolt sõprustes.

Anna Trell

Diāna: Ma ei märganud suuri erinevusi meie grupiliikmete arvamustes. Mulle tundus, et ruum loodi pigem jagamiseks. Meie praktikad on loomulikult erinevad, kuid mingi sarnane tundlikkus on meie kõigi töödes kohal. Cloe Jancise ja minu jaoks on Kogo näitus juba kolmas, kuhu meid mõlemaid kutsutud on, kusjuures seda on teinud eri kuraatorid.

Brigit: Minu jaoks on olnud oluline kannustada näituse ja selle eeltööga inimesi enda ümber mõtlema lähedasest sõprusest kui millestki romantilisest. Tavapäraselt seostub romantika kurameerimise ja paarisuhetega, eriti muidugi heteronormatiivsete paaridega. Mina aga tunnen, et ka intiimne sõprus on romantiline. Sel juhul on romantika teise inimese märkamine ja tähelepanemine, teadmine, mis talle meeldib, kuidas ta ennast turvaliselt tunneb, kuidas ta tahab, et teda hoitaks jne. Arvan, et ka sõprus saab olla väga romantiline – me kõik ju tahame, et keegi märkaks meid ja saaks aru, milline inimene me oleme. 

Näituse pealkirjas viitate katkema kippuvatele suhetele. Miks suhted sinu meelest katkema kipuvad või lõppevad? Kuidas sa sõprusi lõpetanud oled?

Anna: Sõprused vajavad toitmist, kuid seda ei saa teha kunstlikult. Suhete elus hoidmine on vaevarikas, seetõttu kipun tihemini ka inimestega lahku kasvama. Enamasti armastan inimesi kaugelt. Vahel kirjutan neile keset ööd, et armastan neid. 

Cloe: Sõprussuhted kipuvad katkema eri põhjustel. Mõnikord on selleks aja puudumine või pikad vahemaad, teinekord puhtalt nn suureks saamine ja lahku kasvamine. Ma ise tunnen, et sõpradel peab olema omavahel huvitav ning toimuma peab mingit sorti edasiviiv (mõtte- või äkki energia)vahetus. See ei pea muidugi toimuma pidevalt, vahepeal piisab ka hoitud olemisest. On sõprussuhteid, mis muutuvad mingi aja jooksul toksiliseks, näiteks sõprused, mis algavad varajases nooruses, ent suureks kasvades tekivad erinevad ambitsioonid, mis võivad kadedust ja pettumust tekitada. Sõbrad ollakse vaid harjumusest. Kas sellel sõprusel on veel võimalust olla toetav, kas selle kallal saab tööd teha või on aktsepteeritav ka sõprus katkestada ja edasi liikuda?

Kõige valusam on see, kui sõber lihtsalt lõpetab sinuga suhtlemise, teda ei ole võimalik kätte saada ja jäädki kauaks haavu lakkuma, teadmata samal ajal teise poole põhjuseid.

Brigit Arop

Brigit: Enamasti saab kirjutada katkenud suhted lahkukasvamise arvele, olgu see siis mõjutatud liiga suurest vaimsest või füüsilisest distantsist, sellest, et keegi alustab uut tööd või kooli ning ühine sotsiaalne ring muutub nii kapitaalselt, et kohtume aina harvem, või inimene hakkab näiteks jagama oma elu partneriga – kõik see rajaneb erinevatel huvidel ja prioriteetidel ning teeb sõpruse hääbumise lihtsaks. Kõige valusam on samas see, kui sõber lihtsalt lõpetab sinuga suhtlemise, teda ei ole võimalik kätte saada ja jäädki kauaks haavu lakkuma, teadmata samal ajal teise poole põhjuseid. Inimeste üksildus ja sõprade puudumine on üldisemalt vist seotud kuidagi ka sellega, et nende asjade poole püüdlemine, mis on nüüdisaegse ühiskonna normide järgi ihaldusväärsed (näiteks karjäär ja sotsiaalne kapital, ilus ja terve mina ning samaväärselt hea partner, oma kodu või muud materiaalsed väärtused), on sõnastatud väga individualistlikuna.

Küsin ka näitusel olevate teoste kohta. Mille sa kogemiseks, vaatamiseks, tundmiseks lõid? 

Anna: Tegelen lõppenud suhete taastamise küsimusega, kasutades selleks kirja kirjutamist. Näitusele loodud taies käsitleb sõbraposti traditsiooni kaudu läheduse otsimist, andestamist ja igatsust. Näitusel saab näha minu restaureeritud mööblit. Seal on sirm, mis viitab enda alasti võtmisele ja tekitab teose vaataja jaoks intiimse ruumi. Sirmi taga asub kentsakas tooli ja kummuti ristand, millele kutsun kõiki istuma, et kirjutada kiri Temale, kellega oled kaugeks jäänud. Ise kirjutasin ka paar kirja nii, et paber oli pisaratest märg, aga pärast hakkas palju parem. Kõik vajalik kirja kirjutamiseks on olemas. Kui pole soovi/vajadust/võimalust kirja ära saata, saab pista selle kummutisse sisse viilitud postiavasse. Võib ka kirjutada kirja iseendale, et lahendada sisemisi konflikte. Hiljem köidan need kirjad üheks ainulaadseks kogumikuks. Teos kutsub olema haavatav ja andma uut võimalust inimestele, kes on sulle haiget teinud, või vastupidi.

Cloe: Inspiratsiooniks olid minu enda kolm sõbrannat Kri, Kulla ja Ulla. Olen saanud koos nendega suureks kasvada ja selle käigus on toimunud hingeline põimumine. Minu teos sai alguse mõistest „kokkukasvamine”. Tahtsin luua midagi, mis väljendaks sõpruse fataalsust ja ühtlasi selle intiimset tundelist külge. 

Diāna: Installatsioon „Minu sametised talved” koosneb fotodest, seinamaalist ja küünlaalustest. See on minu jaoks esimene kord keraamika ja eeterlike õlidega töötada. Fotodel kohtume kaksikõdedega. Brigit kirjeldas tööd kuraatoritekstis hästi: „[P]erekondlik sarnasus ja erinev isikupära viitab sõbrale kui teisele endale, kelle puhul sarnasuste ja erinevuste nüansirikas komplekt on aluseks ka „oma inimese” äratundmisel.” Minu jaoks viitab see ka iseendaga sõbrunemise ideele. Teos on altar, mis on pühendatud mu sõbrannadele, kes aitavad mul julgemalt mõelda ja end iseendas koduselt tunda. See on sõpruse, naine olemise ja läheduse tähistamine. Töö viitab looduse ja naise keha tsüklilisusele. See on kutse tsükleid austada, sisemine talv omaks võtta ja meie sees peituva pimedusega sõbruneda. Puhata selles ebamugavuses, kuni saabub kevad ning oleme jälle valmis uueks värskuse, jõu ja taassünni faasiks. 

[1] Intervjuus ei osalenud näituse neljas kunstnik Agnė Jokšė, kes liitus ka näitusega viimasena, puhtalt seetõttu, et tema teos „Kallis sõber” sobis ülejäänud komplekti nagu valatult.

Näitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte” on Kogo galeriis avatud 25. märtsini.