„Michael Kohlhaas” (2013, Prantsusmaa, Saksamaa). Režissöör Arnaud des Pallières, stsenaristid Christelle Berthevas, Arnaud des Pallières, põhineb Heinrich von Kleisti samanimeliselt lühiromaanil. Operaatorid Adrien Debackere ja Jeanne Lapoirie, heliloojad Martin Wheeler ja the Witches, osades Mads Mikkelsen, Mélusine Mayance, Delphine Chuillot jt.

Järjekorras 21. Bondi-filmis (Le Chiffre, „Casino Royale”, 2006) läbimurde saavutanud ja nüüdseks üle maailma kõrgelt hinnatud taani näitleja Mads Mikkelsen astub taaskord üles macho rollis, kuid sedakorda jõulise kehaehitusega 16. sajandi hobuseparisinikuna. Viitena arvukatele Hollywoodis toodetavatele märulifilmidele, millest nii mõnedki on olnud kaheldava väärtusega, kannab antud film sarnast arhetüüpset süžeeliini. Linateos on vändatud saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti lühiromaani „Michael Kohlhaasi” (1811) ainetel, mis omakorda baseerub legendil reaalselt eksisteerinud Hans Kohlhase nimelisest isikust.

Kõik algab idülliliselt – Michael Kohlhaas on hobusekaupmees, kes elab nii-öelda American Dream’i (või, noh, pigem Deutsche Traum’i, kuna tegemist on siiski saksa päritolu tegelasega). Tegemist on ausa töömehega, kel on imetore perekond: kaunis naine, taibukas tütar ning poeg, kes ei karda oma käsi mustaks teha. Kuid ühel päeval unistus puruneb – mehele tehakse ühekohut ja ta kaotab oma naise: minu mõistus lõi esimese hooga seose Jean-Claude van Damme’i filmiga „Time Cop”. Õiglust ihkav Michael Kohlhaas vannub kättemaksu ning algavad tapatalgud. Filmi bodycount on muljetavaldav; esimeste eluvõttude koreograafia ning stiil on võrreldavad just Hollywoodi märulitega, kuid automaatrelvade asemel on siin ammud.

Kuigi esiplaanile jääb mulje sellest, et sõda on hobuste pärast – inimesed surevad, sest Kohlhaasi ärile tehti liiga–, avab teos tegelikult siiski laiemalt õiguse kontseptsiooni ning paneb meid kahtlema õiguse tagaajamise eetilisuses, kui see toimub vahendeid valimata. Kas inimene võib ennast üldsegi pidada kellekski, kellele on Jumala poolt antud mingi õigus?

Väsimatu õiguseotsijana on peategelane käesolevas filmis äärmuslik näide egoismist – maailmas pole mitte miski muu nii tähtis kui ühe inimese MINU-õigus. Linateos teeb õnnestunud ürituse näitlikustamaks sellise tegevuse tagurlikkust. Kui tavaliselt lõppevad meelelahutuslikud märulifilmid naiivse pillerkaariga, kus „õiglus” on jalule seatud ning kõik pahalased on kuue jala sügavusel maapõues, siis Kohlhaas on märksa elutruum ning kangelanegi ei pääse karistusest, sest kõigeväelisele jõule ei meeldi inimeste omavoli. Inimese kohta, kes väidab, et ta on Jumala poolt sanktsioneeritud oma õigust taga ajama, toob Kohlhaasi omalaadne ristiretk maailma juurde märkimisväärses koguses vägivalda. Kuid tundub, et Kohlhaas saab ka ise aru, et ta on liialt kaugele läinud, eriti kui tema südametunnistusele käib koputamas ning kristlikule kannatlikkusele rõhumas usumees, kes on tõenäoliselt Martin Luther (vähemalt nii oli see Kleisti raamatus).

Arnaud des Pallières’i lavastus on minimalistlik, vastandudes ajalooliste filmide puhul lokkavale eepilisusele, ning tegevuskohtadeks on valitud pigem maalilised maastikud kui tihe linnaelu, mis näis lühiromaanis ülekaalus olevat. Looduse kujutamine ning aeglased maastikukaadrid illustreerivad Michael Kohlhaasi võitlust just sellisena nagu see on – väekatsumine stiihiatega, kooskõlastades omalaadse tipphetke. Filmi tugevuse üheks aluseks on peaosatäitja Mads Mikkelsen, kellele ei ole mingi probleem ka prantsuse keeles suurepärast esitust sooritada. Tema andekuse musternäidiseks on võime näoilmete ning olekuga tegelase siseelu edasi anda. Heaks näitlemiseks pole teinekord sõnu vajagi.

Kohlhaasi legendist loodud filmist leiab nii meelelahutuseks vajaliku – seksi, jõulise kangelase ja tempokad võitlusstseenid – kui ka palju mõtlemapanevat, mida igapäevaellu kaasa tuua. Eeskätt vastuse järgmisele küsimusele: kas oma õiguse tagaajamine on igal juhul seda väärt?

„Michael Kohlhaas” Sõpruse kinokavas.