See, et kultuur on võitlusväli, on vana fakt, mida kinnitavad hiljutised näited. Nagu ka raha, mida kultuurile eraldatakse ja mille eest seda ostetakse, võib olla määrdunud, räpane ja isegi verine.

Mööda Euroopat käib ringi üks tont – sõjatont. Venemaa üle kahe aasta kestnud anastamissõda Ukrainas ja Iisraeli juba pea viie kuu pikkune karistussõda Gazas on jätnud oma kirsajäljed ka kultuurimaastikule. Mõlemad konfliktid on laienenud kultuuriväljale ning raevukad arutelud heast ja kurjast ei näita taandumise märke. Kui esimese sõjaga seoses on konsensus olnud mustvalgem – Ukraina kultuuri võimendamine ja toetamine, Vene kultuurile selja keeramine ja selle hukkamõist –, siis Iisraeli-Palestiina küsimuses on pilt hägusem ja kaevikute labürindis raskem navigeerida. Viimase puhul on mängus moraali, inimõiguste, ajaloo, süü ja raha segapundar, Eestis küll vähe, aga näiteks Saksamaal eriti reljeefselt. Saksamaal, mis elab kestvalt holokaustisüü varjus, võib Palestiinale toetuse avaldamise ja üleskutsetega relvarahule kaasneda näiteks projektide tühistamine, rahastusest ilmajäämine või korralekutsumine, isegi kui kõnealune isik on ise juudi päritolu. Saksa riik rahastab kultuurisektorit miljardite eurodega, mistõttu võib toetusest ilmajäämine kujutada mõnele kultuuriinstitutsioonile sulgemisohtu. Teisalt võib liiklus olla ka vastassuunaline ehk mõni kirjanik, režissöör või kunstnik ise boikoteerib või kutsub üles boikoteerima Saksa kultuuriinstitutsioone – galeriisid, kirjastusi, festivale – seoses riigi Gaza sõjas selgelt Iisraeli pooldava poliitikaga. Sarnast polariseerumist võib muidugi täheldada teisteski lääneriikides ning sõda ja poliitika jõuavad ka suurte rahvusvaheliste kultuuri- ja meelelahutusürituste keskpunkti.

Üheks näiteks on tänavune Eurovisioni lauluvõistlus – tekkinud on mitu petitsioonirinnet Iisraeli osalemise vastu (tuhandeid allkirju on juba kogutud näiteks Islandil, Soomes, Rootsis ja Iirimaal). Vastased leiavad, et kui Venemaa 2022. aastal lauluvõistluselt välja visati, peaks sama saatus tabama ka Iisraeli. Kogu loo muudab muidugi grotesksemaks, et Iisraeli esindab tänavu Eden Golan lauluga „October Rain”, mille EBU juba poliitilise allteksti (Hamasi rünnakud oktoobris) tõttu muutmiseks tagasi lükkas, kuna laulusõnad peavad olema poliitiliselt neutraalsed. Esialgu Iisrael küll kategooriliselt keeldus muudatustest, aga paistab, et nüüd seda ikkagi tehakse. 

Teine näide on aprillis taas algav Veneetsia kunstibiennaal, mille puhul on samuti käima lükatud üleskutse Iisrael kunstimaailma suurürituselt välja arvata. Üleskutse algatajaks on Art Not Genocide Alliance ja sellele on kirjutanud praeguse seisuga alla üle 20 000 kunsti- ja kultuuriprofessionaali. Nende argument on, et 2022. aasta biennaalil jäi Vene paviljon suletuks ja Giardinis avati Ukraina väljak, lisaks tegi biennaal Ukrainale ametliku toetusavalduse. Seni, kuni palestiina kunstnikud ja poeedid surevad, ei ole allakirjutanute meelest Iisraeli osalemine „kunstiolümpial” kuidagiviisi õiglane, eriti kui palestiina häältele ei pakuta võrdväärset platvormi. „No death in Venice. No business as usual,”[1] öeldakse avalduse lõpus. Arvestades praegust humanitaarkatastroofi Gazas, võib vaid ette kujutada, millise tsunami põhjustab Iisraeli esindava kunstniku Ruth Patiri projekt, mida kirjeldati enne oktoobrisündmusi pressiteadetes märksõnadega „emamaa” ja „viljakuse paviljon”. Itaalia kultuuriminister Gennaro Sangiuliano on juba avalikult väljendanud, et mingit Iisraeli boikoteerimist ametlikul tasandil ei toimu ning Gaza võrdsustamine Vene-Ukraina sõjaga pole põhjendatud. 

Kolmandaks jõuame just lõppenud Berlinale filmifestivalini, kus parima dokumentaalfilmi auhinna pälvis iisraeli-palestiina duo Yuval Abrahami ja Basel Adra „No Other Land”, mis käsitleb Iisraeli Jordani Läänekalda maahaaramist uusasunduste rajamiseks ja sellega seotud vägivalda. Mõlemad pidasid auhinnatseremoonial ka kõne, mis kutsus üles relvarahule ja palestiinlaste võrdsele kohtlemisele. Saksa avalikkus tõusis tagajalgadele: kuidas sai keegi tseremoonial sellise antisemiitliku avalduse(!!!) teha? Isegi Saksa kultuuriminister Claudia Roth pidi selgitama, et plaksutas vaid Yuval Abrahami, mitte Basel Adra sõnavõtu toetuseks, kes kutsus muu hulgas Iisraelile relvade eksportimist lõpetama. 

See, et kultuur on võitlusväli, on vana fakt, mida kinnitavad hiljutised näited. Nagu ka raha, mida kultuurile eraldatakse ja mille eest seda ostetakse, võib olla määrdunud, räpane ja isegi verine. Kuna võtsin juba sellise suuna, siis viimase kultuuri, raha ja rahu näitena võiks tuua soome-briti-iisraeli pere Zabludowiczite kaasaegse kunsti patronaaži ja kollektsioneerimise. Pere peetakse maailma üheks olulisimaks kaasaegse kunsti kollektsionääriks, kelle kogud ulatuvad Soomest Sarvisalost Londonisse, New Yorki ja mujale. Kultuurimaias magnaat Poju Zabludowicz on üks oma isa äriimpeeriumi pärijatest. Selle impeeriumi vundamendist moodustavad ühe osa Soome ja Iisraeli vaheline relvaäri ja -tootmine ning ka mõjukate Briti-Iisraeli lobigruppide toetamine. Nende endisesse kirikusse rajatud näitusepind oli viimased 16 aastat üks esinduslikema kunstiprogrammiga näitusemaju Londonis. Ometigi on seda ja nende teisi kultuuriprojekte saatnud juba üle kümne aasta kampaania „Boycott Zabludowicz” just perekonna ajalooliste sidemete tõttu sõjatööstuse ja Iisraeli riigiga. Boikott jõudis ka Soome ning sellega liitus aastatel 2022–2023 üle 200 kunstniku ja kunstitöötaja, sest Kiasma tegevust toetava ametliku sihtasutuse asutaja on just Poju. Selle tulemusel on toimunud Soomes laiem raha ja eetikat puudutav debatt, mis peakski olema elementaarne, sest ei saa teha sõjavastast kunsti, kui sind rahastab relvatootja, või lavastust keskkonnahoiust, kui arve taob kinni kütusemüüja. S.t saab, aga ei peaks.

Mis puudutab meie kohaliku kultuuri (pisut vähem dramaatilist) suhet rahaga, siis sellest lugege juba värskest numbrist.

[1] „Ei surmale Veneetsias. Ei ärile nagu tavaliselt.”