Tänavuse Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali programmi nostalgiasektoris tuleb näitamisele softcore-kultushitt 1970. aasta Lääne-Saksamaalt – „Schulmädchen-Report”. Film sai kohe pärast esilinastust meeletu kassaedu osaliseks ning on nüüdseks üks enim vaadatud filme saksa kino ajaloos.

„Schulmädchen-Report” on justkui katselaboris valmistatud film; segu erootikast ja huumorist, mille sekspluateerivat olemust katab hõreda loorina pseudoteaduslik, (anti)moraliseeriv toon. Ent kultusprodutsendi Wolf C. Hartwigi ja režissööri Ernst Hofbaueri loomingulise tandemi veider kokteil valmis väga õigel ajal ja õiges kohas. „Schulmädchen-Report”, mille eelarve oli 200 000 Saksa marka ning mis talletati filmile vaid mõnepäevase võttegraafiku vältel, teenis kinodes kiiresti 8,5 miljonit marka ning sai järgmise kümne aasta jooksul veel 12 (sic!) järjefilmi, mida eksporditi omakorda ka mujale maailma kümnetele miljonitele huvilistele. Lisaks pani „Schulmädchen-Report” aluse omaette mikrožanrile saksa softcore-kinos, andes inspiratsiooni tervele plejaadile teisigi valdkondi (sh koduperenaisi, postiljone, stjuuardesse, suusainstruktoreid jt) käsitlevatele „raporti”-filmidele. Uurime asja lähemalt.

„Schulmädchen-Report” algab nagu anekdoot. Bussitäis itsitavaid lühikestes seelikutes tütarlapsi sõidab klassiekskursioonile elektrijaama. Koolitüdruk Renate Wolff (18 a) hiilib läikivate torude ja pulseerivate kolbide vahelt tagasi bussi, et seal tagapingis lahtise särgiga tukastama jäänud bussijuhiga seksima hakata – viimase meeldivaks, aga samas muidugi ka endastmõistetavaks üllatuseks. Paraku jääb Renate kopuleerimisakti käigus vahele oma keskealisele klassijuhatajale, kes on korraliku inimesena kogu juhtumist parajalt šokeeritud. Asi viiakse kooli juhtkonna ette, mille liikmed vastastikku moraali ja tõekspidamisi korrutades Renate eksmatrikuleerimist manavad. Siis tõuseb toolilt keegi sõbraliku muige, laiade vuntside ning üdini mõistliku häälega psühholoog dr Bernauer, kes asub (vana) kooli juhtkonnale emantsipeerunud põlvkonna noorte seksuaalkäitumise tagamaid selgitama, üks raju välitööjuhtum teise järel.

„Schulmädchen-Report” on vaatamata oma olemusele üllatavalt sidusa struktuuriga film. Kooli juhtkonna liikmete tasajärguline ümberveenmine justkui kergitaks kaabut Sidney Lumet’ minimalistlikule „Twelve Angry Menile” (1957), pakkudes samas lõtva narratiivset raami dekameronlike lühilugude jutustamisele. 1960ndatel, enne oma koha leidmist softcore-erootikas, töötas režissöör Ernst Hofbauer Lääne-Saksa televisioonis „Varjatud kaamera” lavastajana; saate tegemisel teritatud nõksud kangastuvad „Schulmädchen-Reportis” tehisliku spontaansusega üles võetud teemakohastes tänavaintervjuudes, mida teeb oma suure mikrofoniga staažikas austria näitleja Friedrich von Thun. Need pseudosotsioloogilised intervjuud on pikitud dr Bernaueri illustreerivate välitööjuhtumite „taaslavastuste” vahele, mis on vaataja huvides jäädvustatud läbi mängleva kaamerasilma ning mida saadab ka pädevalt pentsik saksa porn groove.

Dr Bernaueri tegelaskuju välitööd põhinevad omakorda kellegi herr Günther Hunoldi 1969. aastal ilmunud raamatul „Schulmädchen-Report”. Hunold oli muusikapedagoogi haridusega mees, kes hakkas 60ndate seksuaalrevolutsiooni puhkedes rohkem või vähem teaduslikel kaalutlustel emantsipeerunud põlvkonna seksuaalharjumusi uurima, intervjueerides noori sakslannasid ning avaldades neid tekste Lääne-Saksa perioodikas. 1969. aasta „Schulmädchen-Report” hõlmas kümneid intervjuusid 14–20-aastaste koolitüdrukutega, keda Hunold oli samal aastal Münchenis usutlenud. Hunoldi nn raportiformaat noogutab omakorda Lääne seksuoloogia alustala Alfred Kinsey pärandi suunas, millel oli ka Saksamaa seksuaalrevolutsioonis tähtis koht. Teeme siinkohal väikese kõrvalepõike.

Dr Alfred Kinsey oli hariduselt bioloog, kes kaitses oma doktorikraadi 1919. aastal Harvardi ülikoolis. Ta oli kirjutanud tohutul kvantitatiivsel välitööl põhineva uurimuse pahkvaablastest. 1930ndatel laienes Kinsey huvi erinevatel põhjustel vaablaste seksuaalpraktikatelt ka teistele liikidele, eeskätt inimestele. Kuigi akadeemiline ringkond ei võtnud Kinsey seksuaalteooriaid esialgu tõsiselt, pälvis mees stipendiumi prestiižselt ja varakalt Rockefelleri fondilt. Järgnenud uurimistöö, mis kätkes jällegi meeletul hulgal nii teoreetiliste kui ka, oi-oi, praktiliste andmete kogumist, koondus paljude peavangutuste, punaste põskede ja itsituste saatel kaheks kurikuulsaks teaduslikuks šedöövriks „Sexual Behavior in the Human Male” (1948) ja „Sexual Behavior in the Human Female” (1953), mis said rahvasuus tuntuks ka kui „Kinsey raportid”.

Alfred Kinsey empiiriline, statistiline, pompoosne uurimistöö saavutas mõlema raamatu kujul uskumatu müügiedu; 1948. aastal, pärast esimese „raporti” ilmumist, kuulutas ajakiri Time, et pole sääraseid müüginumbreid näinud sestpeale, kui avaldati „Tuulest viidud”. Kinseyst sai üleöö kuulsus, kellest kirjutati ajakirjades, lauldi Broadwayl ning keda parodeeriti selle aja sitcom’ides. Ühtlasi sillutasid dr Kinsey teaduslikud telliskivid teed talle järgnenud seksuoloogia suurkujudele, nende seas tuntud ja tunnustatud eksperdid William Masters ja Virginia Johnson. Viimased asusid lappima mõningaid Kinsey metoodika murekohti; nimelt tuli ühe küllaltki vastuoksliku tõigana välja, et Kinsey oli mõningaid praktilisi eksperimente ellu viinud ja ka filminud salamahti enda maja pööningul – et mitte äratada šokialti avalikkuse liigset tähele- ja pahakspanu. Masters ja Johnson (paar, kelle tööst ja elust vändati hiljaaegu ka parajalt menukas teleseriaal „Masters of Sex”) siirdasid empiirilise seksimise ja masturbeerimise katselaborisse, kus nad ühendasid oma praktikandid, ja teinekord ka iseend, spetsiaalsete sensoorset infot talletavate seadmetega.

Sedalaadi teaduslik lähenemine avas uue, akadeemiliselt kuiva viisi seksuaalsusest rääkimiseks, mis aitas hajutada toona seksi kui tabuteema ümber heljunud häbihaisu ning tõi endaga kaasa nooremat generatsiooni vabastavad puhangud. Teadupärast küündisid need uued tuuled üle Atlandi ka Lääne-Euroopasse ning kandsid endaga, vaatamata segaduses vanema põlvkonna küllaldasele sõrmevibutamisele, kaasas lopsakat vabadustunnet. Mõistlikul kombel tehti 1960ndate lõpus Lääne-Saksamaal juba (päriselt ja ka mitte nii väga) seksuaaltervisele fokuseeritud hariduslikke filme. Omal viisil tegi otsa lahti „Helga” (1967) – esialgu Lääne-Saksamaa terviseministeeriumi tellimisel seksuaalhügieeni propageerimiseks vändatud film, mis jõudis kuidagi ootamatul kombel otse avalikele kinoekraanidele. Mõistagi saatsid „Helga” linastumisi laiahaardeline poleemika, religioossete ja paremäärmuslike grupeeringute hukkamõist ning suur kassaedu. Juba järgmisel aastal jõudis kinodesse filmisarja teine osa „Helga und Michael” (1968), mis kõrvutas pealtnäha hariduslikud eesmärgid narratiiviga nimitegelanna abielust. 1969. aastal valmis veel Helga saaga kolmas osa „Helga und die Männer – Die Sexuelle Revolution”, mis heitis haridusliku rüü juba täitsa kõrvale ning pajatas loo Helga abieluvälistest seiklustest Brasiilias. Populaarset Helga frantsiisi eksporditi edukalt ka Saksamaalt väljapoole ning ühtekokku teenisid filmid kahe aasta jooksul äärmiselt koguka summa 150 miljonit Saksa marka. Ühes avalikkuse kujutlusvõimega kergitas see mõistagi ka kavalate ärimeeste tähelepanu.

1960ndate lõpuks oli filmiprodutsent Wolf C. Hartwig ammugi teatava kurikuulsusega nimi saksa filmitraditsioonis. Eeskätt oli Hartwig tuntud kui süüdimatu filmižanrite rüüstaja ning kinematograafiline oportunist, kes tootis lisaks B-kategooria ulme-, õudus- ja spioonifilmidele ka malbelt erootilisi ja küllalt populaarseid Sittenfilm’e ehk „patufilme”.

Kahe maailmasõja vahel nimetati patufilmideks teatud liiki melodraamasid, mille keskmes olid prostitutsioon, suguhaigused ja homoseksuaalsus. Hartwig taaselustas patufilmižanri uues sotsiaalses kontekstis. Neid uut sorti „patufilme” sidus omavahel ainult paar tegurit: neis oli ohtralt paljaid naisi ning enamikus neist mängis peaosa Barbara Valentin, kellest sai 1970ndatel võrdlemisi lugupeetud karakternäitleja. Ülejäänud Lääne-Saksa filmitööstus suhtus Wolf Hartwigi praktikatesse mõru hukkamõistuga, tituleerides produtsendi moraalselt korrumpeerunuks ning tolle produktsioonifirma Rapid kõntsavabrikuks. Raske öelda, mis Hartwigi toonaseid kriitikuid enam häiris, kas tema madalalaubaliste hübriidproduktsioonide lõbus maitsetus, viimaste põhjendamatult massiivne menu Saksa kinokülastajate hulgas või hoopiski Hartwigi enesekindel häbitus aktuaalsete kultuuriliikumiste ilmselgel ekspluateerimisel. Hartwig ise määratles end esmajoones kui ärimeest, kes lähtub tootmisel peaasjalikult publiku nõuetest.

1960ndate loojangul sattus Hartwigi huviorbiiti Günther Hunoldi Sexwelle vaimus ilmunud poleemiline raamat „Schulmädchen-Report”. Edasine on softcore’i ajalugu.

Pornograafia oli Lääne-Saksamaal kuni 1975. aastani keelatud. Seaduse muutmisele järgnenud aastatel pöördus aina enam pilke juba kangema kraami poole ning huvi pseudoteaduslike erootikafilmide vastu jahenes. Tänapäeval mõjub Hartwigi softcore-pärand pigem kurioosse ja malbevõitu, isegi süütu dokumendina ajast, mil sedasorti kompromiteerivad materjalid olid kättesaadavad ainult teatud videoriiulitel või spetsiifilistel kellaaegadel. Ent pitser kummalise psühhedeelse gruuvi saatel itsitava naisterahva telekat parandama tulnud ontliku aktsendiga saksa hotellimänedžerist on vajutatud tõepoolest sügavale kollektiivse alateadvuse kihtidesse. Ja see moment, kus Dieter või Moritz või Günther avastab, et telekal polegi mitte midagi viga – lihtsalt juhe oli seinast välja tõmmatud…

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival toimub 28.–30. aprillil ning seal kohtab viimaste aastate parimaid õõva- ja fantaasiafilme, unustatud klassikat, trash– ning kultus-, friigi- ja ekstreemkino. „Schulmädchen-Report” linastub 29. aprilli õhtul Haapsalu kultuurikeskuse retrosaalis. Vaata lisaks festivali kodulehelt.