Autoportreed Solarise fotokabiinis.

Nähes sõber Tristan Czar Aasmäe Racer Worldwide’i sulejopest, nõukaaegsest läkiläkist ja kargopükstest koosnevat riietust, teadsin, et olin teinud ta enda fotoprojekti abiliseks värbamisel suure vea. Oleksin pidanud tema asemel hoopis pensionifondide müügivennad kokku kutsuma, kes oleks aidanud mul kaubanduskeskuses casting’ut teha ja inimesi meelitada. Kuigi Tristan pigem hirmutas inimesi eemale, toetas ta mind vähemalt mentaalselt, sest hooajaline post-aastavahetuse D-vitamiini puudus on mind täiesti antisotsiaalseks muutnud.

Tahaks öelda, et inimeste fotokabiini autoportreesid jäädvustama surumine oli inspireeritud „püha isa” Roland Barthesi ,,Autori surmast”, aga kahjuks tulin selle peale alles hiljem. Tegelikult andsid selleks tõuke Instagrami konto @veri.viljandi ja fotograaf Andra Rahe pildid – mõlemad on suutnud luua pildistatavatega usaldusliku suhte, osates jäädvustada seda punctum’it, millega mu silmal on olnud viimase aasta jooksul meeldiv suhelda. Pärast mitut luhtunud katset sarnast tunnetust tabada pidin siiski tõdema, et tänavafotograafia ja dokumentalistika vajavad rohkem kui lihtsalt kaamera käes hoidmist ja ootamist. Seega liikusin edasi mõttega kasutada korraga ülevalgustatult puhast ja piiratud kadreeringuga automatiseeritud pildimasinat – fotokabiini, et eemaldada end selleks korraks ka autoripositsioonist (võib-olla olen ikkagi uuesti sündinud Barthes).

Esimesteks võõrasteks, kellele Solarise keskuses lähenesime, olid kolm daami kohvikus. Meid märgates arvasid nad kohe, et soovime midagi müüa. Soovisimegi – võimalust olla osa vapustavast kunstist. Vastuseks oli kategooriline „ei”. Arvatavasti oli inetu inimesi sellisel privaatsel hetkel rünnata. Kuna see oli minu esimene „ei”, tekkis korvisaamisest pähe ka trotslik mõte: kes läheb üldse sõbrannadega kaubanduskeskuse keldrikohvikusse torti sööma? Pärast kümnendat „eid” tekkis aga äraütlemise vastu juba immuunsus. Teel finišisse kohtusime väga värvikate inimestega, kellest mitme pildid jõudsid ka siia lehte. Paljude omad aga mitte.

Nagu võiks eeldada, ei soovinud enamik tülitatutest endast kunstiprojekti sildi all pilti teha. Läbivaks põhjenduseks toodi ajapuudust. Mõni inimene väitis ka, et ta pole fotogeeniline, mis tekitas just erilist tungi suunata ta fotokabiini ja aidata ebakindlusest jagu saada. Mainida tasub ka üht härrat, kes esimest korda meist möödudes ütles, et tal pole kammi kaasas ja juuksed on sassis. Kui ta hiljem meie ümber oma kümnendat tiiru tegi, siis tundus, et juuksed olid kammitud ja ta oli isegi geeli pannud ning ootas nüüd uut kutset.

Pärast neljanda pildistatava „värbamist” ärkas minus ellu tõeline pensionifondide parseldaja müügigeen. Naeratasin ja rõhutasin sõnu „kunst”, „noored”, „aitamine”. See tundus töötavat, nii et inimesed ei läinud meist enam ringiga mööda, vaid jäid juba ka seisma, et viisakalt „ei” öelda. Paljud osalejad tulidki pigem aitama „kunsti nimel”. Motivatsioon seegi!

Kõige värvikama Solli chiller’i tiitli saab siiski üks lehte jõudnud isik, kelle emal on sama nimi mis minul ning kes ütles pildistamispäeva kohta, et kuupäev on numeroloogiliselt hea seksimiseks, ja andis mulle taskust kolm maiustust (šokolaadimedali, krabikommi ja glükoositropsi). Samuti oli härral väidetavalt „Hiina valget”, pärast mille pakkumist palus ta ka oma kasukat silitada.