Album kõneleb enda ning Sooääre, Yaralyani ja Ounaskari eest. Ja ta kõneleb hästi.

★★★★☆

Kui esinejad ja autorid rammisid kontsertetenduse külastajaid-tuttavaid sõnaga „noh?”, viis kõlareist juhuslikult kõlama hakanud „Goodbye July” meid kõiki teisele kaldale. Isetekkelist äftekat alustas albumi kuues teos „Swallow”, mis lõi jõulude hakule omase sooja tunde – vahid langevate lumehelveste asemel aknaklaasilt peegelduvat tuttavat lõusta. Ja naeratad.

Rändasin tagasi Pärnu kontserdimajja Kristjan Randalu kontserdile. Ainult et seekord olid peas kõrvaklapid ning klaveri asemel kõlas elektrikitarr, ühiseks nimetajaks Euroopa klassikud.

Põhjamaine kargus põimub armeenia tunnetusega. Selle kargusega seostuvad minul vähemasti küll vaid külmad toonid ja kahkjas kuivus, ent eesti kitarrist Jaak Sooäär, Eestis elav armeenia bassist Ara Yaralyan ja soome trummar Markku Ounaskari on suutnud luua oma „klaveritrioga senza pianoforte” pehme ja pastelse helipildi, mis puhub kui beež soe tuul. Tuul, mis on õdus ning mille puude siidjas. Põhjamaine rahvaviis ja Euroopa klassika on kootud kokku märkamatuks tervikuks, milles on tunda armeenia sugemeid (armeenia rahvalaul „Mer tan itev”, tõlkes „Aga meie maja”, või con arco bassisoologa „Goodbye July”) ja laia raamiga meloodiat. Teosed sobivad hästi rahulikku õdangusse tee aseaineks. Liikuvama loomuga on albumil vaid üks teos – „Rõõmus vang”.

Plaadilt hõngub oskuslikkust ja sundimatust. Sellel puudub vajadus miski olemise järele. Millegi tõestamise järele. Ta lihtsalt on, ja ta lihtsalt on hea. On ju?